Ühte seotud. Sylvia Day

Чтение книги онлайн.

      „Ma ei oleks pidanud magama jääma,” ütles Gideon vaikselt.

      Silitasin tema juukseid, teades, et tal oli õigus, kuna tema õudusunenäod ja ebatüüpiline seksuaalne parasomnia muutsid temaga magamise ohtlikuks. Mõnikord ta kakles unes ja kui olin liiga lähedal, võtsin põhiraskuse tema sees tasakesi pulbitsevast raevust endale. „Aga mul on hea meel, et sa jäid.”

      Gideon haaras mu randmest ja tõmbas sõrmed huultele suudluseks. „Meil on vaja koos aega, kus me ei pea kogu aeg üle õla vaatama.”

      „Oi, jessas. Ma peaaegu unustasin. Deanna Johnson oli õhtul siin.” Hetkel, kui need sõnad mu suust väljusid, kahetsesin öeldut, sest see ehitas meie vahele müüri.

      Gideon pilgutas silmi ja sekundi jooksul oli soojus tema silmist kadunud. „Hoia temast eemale. Ta on ajakirjanik.”

      Põimisin käsivarred Gideoni ümber. „Ta paneb kõik mängu.”

      „Ta teeb oma tööd.”

      „Miks ta nii huvitatud on? Ta on vabakutseline. Keegi pole talle ülesannet andnud.”

      „Jäta, Eva.”

      See, et Gideon teema soiku tahtis jätta, häiris mind. „Ma tean, et sa keppisid teda.”

      „Ei tea sa midagi. Parem keskendu sellele, et kohe hakkan sind keppima.”

      Üks asi sai mulle selgeks. Lasksin Gideonist lahti ja tõmbusin eemale. „Sa valetasid.”

      Ta ajas end püsti, nagu oleks kõrvakiilu saanud. „Ma pole sulle kunagi valetanud.”

      „Sa ütlesid mulle, et pärast minuga kohtumist oled seksinud tihedamini kui viimasel kahel aastal kokku, aga dr. Petersenile, et seksisid kaks korda nädalas. Kumb siis õige on?”

      Gideon keeras end selili ja vahtis lakke. „Kas me peame sellest praegu rääkima? Öösel?”

      Tema kehakeel oli nii pingul ja kaitsev, et mu ärrituvus tema puiklemise pärast hakkas kiiresti kaduma. Ma ei tahtnud temaga kakelda, eriti mitte mineviku pärast. Olulised olid olevik ja tulevik. Pidin uskuma, et ta tahab olla truu.

      „Ei, ei pea,” ütlesin vaikselt, keerasin end külili, sirutasin käe ja panin selle Gideoni rinnale. Päiksetõusu ajal pidime uuesti teesklema hakkama, et oleme lahus. Mul polnud aimugi, kui kaua peame teisi ninapidi vedama või millal saan Gideoniga jälle koos olla. „Tahtsin lihtsalt hoiatada, et ta kaevab midagi. Ole temaga ettevaatlik.”

      „Dr. Petersen küsis seksuaalsuhete kohta, Eva,” ütles Gideon tuimalt, „ja see pole ilmtingimata keppimine, vähemalt mis minusse puutub. Ma mõistsin, et vahet nagunii ei arvestata, kui küsimusele vastasin. Las ma selgitan sulle nüüd: ma viisin naisi hotelli, aga ei keppinud neid alati. Kui seda tegin, oli see erand.”

      Mõtlesin tema kepipesa peale: seksvidinatega varustatud sviit, reserveeritud ühes tema paljudest majutusasutustest. Ta oli sellest loobunud, jumal tänatud, aga ma ei unusta seda kunagi. „Võib-olla on parem, kui ma ei kuule enam edasi.”

      „Sa ise avasid selle ukse,” nähvas Gideon. „Me läheme sellest läbi.”

      Ma ohkasin. „Hea küll.”

      „Oli aegu, kui ma ei suutnud iseendaga üksi olla, aga ei tahtnud ka kellegagi rääkida. Ma ei tahtnud isegi mõelda, rääkimata millegi tundmisest. Mul oli vaja tähelepanu kõrvale saada, et keskenduda kellelegi teisele, ja munni kasutamine tähendas juba liiga palju kaasamist. Kas sa saad sellest aru?“

      Kahjuks sain, meenutades aegu, kui lihtsalt laskusin põlvili, et mõni kutt saaks mõneks ajaks mu aju välja lülitada. Sellistel suhetel polnud kunagi mingit pistmist eelmängu või seksiga.

      „Nii et kas tema on siis see, keda sa keppisid või ei keppinud?” Vihkasin selle küsimuse esitamist, kuid pidime sellega ühele poole jõudma.

      Gideon pööras näo, et mulle otsa vaadata. „Ühe korra.”

      „Toimus vist midagi väga erilist, et ta praegu nii ära on pööranud.”

      „Ma ei oska öelda,” pomises Gideon. „Ma ei mäleta.”

      „Purjus olid või?”

      „Ei. Jessas.” Ta hõõrus oma nägu. „Mis, kurat, ta sulle rääkis?”

      „Ei midagi isiklikku. Mainis ainult, et sul on ka „tume pool“. Oletan, et see on seksiga seotud viide, kuid ma ei uurinud detaile. Ta käitus, nagu oleksime sugulashinged, kuna sa oled meid mõlemaid üle parda visanud. Gideoni hüljatud sõsarkond.”

      Gideon heitis mulle jaheda pilgu. „Ära tigetse. See ei sobi sulle.”

      „Hei.” Ma kortsutasin kulmu. „Palun vabandust. Ma ei tahtnud täielik nõid olla. Ainult veidike. Arvan, et mul on selleks õigus, kõiki asju arvestades.”

      „Mis, kurat, ma pidin tegema, Eva? Ma ei teadnud tollal sinu olemasolust midagi.” Gideoni hääl muutus sügavamaks, karusemaks. „Kui oleksin teadnud, et sa oled olemas, oleksin su üles otsinud. Ma poleks sekunditki viivitanud, et sind leida. Aga ma ei teadnud ja leppisin vähemaga. Sina ise samuti. Me mõlemad raiskasime end valedele inimestele.”

      „Jah, nii see on. Lollpead.”

      Vaikus. „Oled vihane või?”

      „Ei, kõik on okei.”

      Gideon jäi mind jõllitama.

      Ma hakkasin naerma. „Sa olid valmis võitlusse astuma, jah? Võime selle läbi teha, kui tahad. Mina isiklikult lootsin uuesti keppi saada.”

      Gideon libistas end mulle peale. Tema näoilme, mis sulas kergendusest ja tänulikkusest, põhjustas mul rinnus teravat valu. Mulle tuli meelde, kui oluline oli tema jaoks see, et teda usaldatakse, kui ta tõtt räägib.

      „Sa oled teistsugune,” ütles Gideon mu nägu puudutades.

      Muidugi olin. Mees, keda armastasin, oli minu pärast tapnud. Palju asju muutus pärast taolist ohvrit tühiseks.

      3