Punane ja must. Stendhal

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ oli ta oma kaunid käharad juuksed üsna lidusse osanud kammida, aga oli kogemata unustanud – mis vanamehe viha suurendas – ära võtta auvalvuri kannused, mis vilksatasid rüü pikkade voltide alt.

      Kui nad piiskopi elamuni jõudsid, suvatsesid pikad, kirjute tressidega välja ehitud teenrid vanale küreele vaevalt vastata, et kõrgestipühitsetu ei võta jutule. Härra Chélan naerdi välja, kui ta läks seletama, et Bray-le-Haut’ kõrge kapiitli dekaanina tal on õigus teenistuses oleva piiskopi jutule pääseda igal ajal.

      Julieni iseteadvust solvas teenrite ülbus. Ta hakkas käima mööda vana kloostri koridori ja lõngutama kõiki ettetulevaid uksi. Üks üsna pisike uks avanes tõukest ja ta leidis enese mingist kongist keset kõrgestipühitsetu kammerteenreid, kes kandsid musti riideid ja kaelakette. Julieni läbematusest lugesid nood välja, et teda on piiskop ise kutsunud, ja lasksid ta läbi. Ta astus mõned sammud edasi ja leidis end nüüd hiiglasuures äärmiselt hämaras gooti saalis, mis üleni oli tahveldatud musta tammepuuga; peale ühe akna olid kõik teised teravkaarsed aknad telliskividega kinni müüritud. See varjamatu ning jäme müüritöö moodustas kurva kontrasti puutahveldise vanaaegsele toredusele. Saali mõlemad suured külgseinad olid varustatud rikkalikult nikerdatud kooritoolidega. See saal kuulus Burgundia kuulsate muinsusvarade hulka ning selle oli Karl Julge 1470. a. paiku lasknud ehitada mingi patu lunastamiseks. Siin kooritoolidel võis kõiki Ilmutamisraamatu saladusi näha mitmevärviliste puunikerdistena.

      See morn toredus, mida vähendasid paljad telliskivid ja värske krohv, pani Julieni jahmatama. Ta jäi vaikides seisma. Saali teises otsas, ainsa akna läheduses, millest valgust sisse tuli, nägi ta mahagonist raamis rippuvat peeglit. Kolm sammu peeglist eemal seisis noormees violetses preestrikuues ja pitsrüüs, aga katmata peaga. See mööblitükk tundus sellises paigas ebakohasena ja oli kahtlemata siia toodud linnast. Julienile paistis noormehe nägu vihasena; parema käega jagas ta seal peegli ees tähtsalt õnnistusi.

      «Mis see tähendab?» mõtles Julien. «Kas see on mõni tseremoonia eelharjutus, mida see noor preester seal teeb? Vist piiskopi sekretär… Küllap sama häbematu kui teenridki… aga ükskõik, proovime järele!»

      Ta astus aeglaste sammudega läbi saali, pilk sihitud ainsa akna poole ja noormehele, kes ikka veel oma aeglasi õnnistusi jagas lõpmata kordi, ilma et ta hetkegi oleks vahet pidanud.

      Mida lähemale Julien tuli, seda paremini nägi ta tema vihast nägu. Pitsidega varustatud kirikurüü toredus pani Julieni tahtmatult seisatama mõni samm enne suurepärast peeglit.

      «Minu kohuseks on nüüd kõnetada,» ütles ta enesele lõpuks. Kuid saali ilu oli teda võlunud ja ta tundis juba ette end solvatuna jämedaist sõnadest, mis talle öeldakse.

      Noormees nägi Julieni peeglist ja pöördus ümber. Äkki kadus ta näost vihane ilme ja ta lausus kõige mahedama häälega:

      «Noh, kas ta on nüüd viimaks korras?»

      Julien jäi kohmetult seisma. Kui noormees tema poole pöördus, nägi Julien ta rinnal risti: see oligi siis Agde’i piiskop. «Kui noor!» mõtles Julien, «ainult kuus või kaheksa aastat minust vanem!..»

      Tal hakkas häbi oma kannuste pärast.

      «Kõrgeausus,» vastas ta aralt, «mind saatis siia kapiitli dekaan härra Chélan.»

      «Ah, ma olen temast palju head kuulnud,» ütles piiskop viisaka tooniga, mis Julieni vaimustust aina suurendas. «Ma palun teilt andeks, mu härra, pidasin teid nimelt selleks, kes mulle pidi mu mitra ära tooma. Pariisis oli see halvasti sisse pakitud; hõbebrokaat selle peal oli hirmsasti kortsunud. See jätab kõige inetuma mulje,» lisas noor piiskop mureliku ilmega, «ja pealegi pean ma seda siin veel ootama.»

      «Kõrgeausus, ma lähen mitrale järele, kui te lubate.» Julieni ilusad silmad ei jätnud mõju avaldamata. «Palun minge, mu härra,» vastas piiskop hurmava viisakusega. «Mul on seda otsekohe vaja. Mul on piinlik, et ma härrasid kapiitlist oodata lasen.»

      Keset saali jõudes pöördus Julien ümber ja nägi, et piiskop oli uuesti alustanud oma õnnistuste jagamist. «Mis see ometi tähendab?» küsis Julien eneselt. «Küllap vist mõni tarvilik vaimulik ettevalmistus eelolevale tseremooniale.» Kui ta kongi jõudis, kus kammerteenrid seisid, märkas ta mitrat nende käes. Alistudes vastu tahtmist Julieni käskivaile pilkudele, andsid nad piiskopimütsi tema kätte.

      Julien oli uhke, et võis seda enese käes kanda. Läbi saali astus ta aeglaselt; ta hoidis mitrat suure aukartusega. Piiskop oli peegli ees istet võtnud, aga ikka veel jagas ta parem käsi väsinult õnnistusi. Julien aitas talle mitra pähe panna. Piiskop raputas pead ja ütles Julienile rahuldatult:

      «Nüüd ta vist seisab peas. Kas te ei läheks pisut eemale.»

      Piiskop astus nüüd väga kähku saali keskele, hakkas sealt siis aeglaste sammudega peegli poole tulema, tegi vihase näo ja jagas siis tõsiselt õnnistusi.

      Julien oli hämmastusest liikumatu. Tal oli kiusatus selle kohta selgust küsida, aga ta ei julgenud. Piiskop jäi seisma ja küsis siis ilmega, millest äkki süngus oli kadunud:

      «Noh, mu härra, mis te mu mitrast arvate, kas sobib hästi?»

      «Väga hästi, kõrgeausus.»

      «Kas ta liiga taha ei vaju? Siis annab ta mulle pisut kohtlase ilme; muidugi pole teda tarvis kanda ka liiga nina peal nagu mõnda ohvitserimütsi.»

      «Mulle näib, et ta sobib väga hästi.»

      «Kuningas on harjunud auväärse ja kahtlemata väga tõsise kleerusega. Ma ei tahaks, et ma oma nooruse tõttu liiga kerglane välja näeksin.»

      Piiskop hakkas uuesti kõndima ning õnnistusi jagama.

      «Pole kahtlust,» mõtles Julien, julgedes viimaks mingile otsusele tulla, «ta harjutab õnnistuste jagamist.»

      Vähese aja pärast seletas piiskop:

      «Mina olen valmis. Minge, mu härra, teatage dekaanile ja härradele kapiitlist!»

      Varsti astus härra Chélan, keda saatsid kaks kõige vanemat küreed, sisse kõrgest suurepäraselt nikerdatud uksest, mida Julien polnud varem märganud. Seekord jäi ta oma seisuse kohaselt kõige viimaseks, nii et ta piiskoppi võis näha ainult üle preestrite õlgade, kes suure hulgana ukse juures tunglesid.

      Piiskop astus aeglaselt läbi saali; kui ta läveni jõudis, liitusid küreed tema järel rongkäiguks. Veidi aega seati ennast korda, siis hakkas rongkäik liikuma, lauldes üht psalmi. Kõige viimasena astus piiskop, – härra Chélani ja ühe teise väga elatunud küree vahel. Julien poetas end abbé Chélani kaaslasena kõrgeaususele üsna lähedale. Mindi Bray-le-Haut’ abtkonna pikki koridore mööda, mis hoolimata eredast päikesest olid sünged ja rõsked. Lõpuks jõuti kloostri sammaskäiguni. Julien oli ülimas vaimustuses nii ilusast tseremooniast. Ta südames heitlesid ühel pool auahnus, mille oli äratanud piiskopi noorus, teisel pool selle prelaadi tundlikkus ja peen viisakus. See viisakus oli sootuks midagi muud kui härra de Rênal´i viisakus isegi paremail silmapilkudel. «Mida kõrgemale tõusta seltskonna-astmikku mööda, seda enam võib leida meeldivaid kombeid,» mõtles Julien.

      Kirikusse mindi kõrvalukse kaudu. Äkki lajatas sealt vanaaegsete võlvide alt vastu hirmus mürin. Julien arvas, et nüüd varisevad võlvid kokku. Kuid see mürin tuli ikka veel tollest väikesest kahurist, mis oli parajasti siia saabunud, ees kaheksa traavivat hobust; vaevalt pärale jõudnud ning Leipzigi kahurväelaste poolt korda seatud, hakkas ta paugutama, ikka viis pauku minutis, nagu oleksid ta ees seisnud СКАЧАТЬ