Punane ja must. Stendhal

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ nägi. Lähedal ei olnud kedagi. Julien tahtis midagi ütelda, kuld proua põgenes ega tahtnud teda kuulata.

      «Ma olen küll loll, et armastan säärast naist; auahnus on tema sama hulluks teinud nagu ta mehegi.»

      Proua oli tõtt-ütelda veelgi hullem: tema üheks suuremaks sooviks, mida ta pahanduse kartusel kunagi polnud Julienile usaldanud, oli igatsus näha teda kas või ükski päev ilma selle sünge musta ülikonnata. Imetlemisväärse osavusega, mida oli raske uskuda muidu nii loomulikust naisest, saavutas proua de Rênal selle, et härra de Moirod ja tema järel ka härra abiprefekt de Maugiron nõustusid Julieni nimetamisega auvalvesse, eelistades teda viiele või kuuele noormehele, neile jõukate vabrikantide poegadele, kellest vähemalt kaks olid eeskujulikud oma vagadusega. Härra Valenod, kes arvestas seda, et pakub oma tõlla Verrières’i kaunimaile naistele ja laseb imetleda oma ilusaid normandia hobuseid, pidi ühe oma hobuseist andma Julienile, olendile, keda ta üle kõige vihkas. Kõigil auvalvemeestel oli kas endil või siis teistelt laenatud taevassinine ilus univorm, mille hõbedast õlakud olid säranud seitsme aasta eest. Proua de Rênal tahtis Julienile muretseda uue ülikonna, aga aega oli tal selleks ainult neli päeva, et Besançonist tellida univorm, mõõk, müts jne., ühesõnaga kõik see, mida vajab auvalvemees. Kõige naljakam oli aga see, et proua millegipärast kartis Julienile univormi tellida Verrières’ist. Ta tahtis üllatada Julieni, aga ka linna.

      Auvalve koostatud ja avalik arvamine ette valmistatud, tuli linnapeal tegelda suurejoonelise usulise tseremoonia küsimusega: kuningas ei soovinud Verrières’ist läbi sõita, ilma et ta ei käiks vaatamas püha Clemensi kuulsat reliikviat Bray-le-Haut’s, vaevalt penikoorma kaugusel linnast. Soovitav oli, et seal oleks koos olnud arvukas vaimulikkond; seda täita oli aga kõige raskem; härra Maslon, uus küree, tahtis iga hinna eest, et sealt puuduks härra Chélan. Asjata katsus linnapea talle selgeks teha, et see pole kuigi tark. Kuninga saatjaks oli määratud härra markii de La Mole, kelle esivanemad nii kaua olid olnud siin provintsis kubernerideks. See tundis abbé Chélani juba kolmkümmend aastat. Ta päriks Verrièes’i tulles kindlasti tema järele, ja kui ta leiaks härra Chélani kõrvalejäetuna, siis niisugune mees läheks kogu oma kaaskonnaga vanakese kojugi. See vast oleks alles lops!

      «Kui tema minu vaimulike hulgas esineks, oleks see mulle teotuseks siin ja Besançonis,» vastab abbé Maslon. «Üks jansenist, jumal hoidku!»

      «Mis te mulle ka vastu ütleksite, mu armas abbé,» vastas härra de Rênal, «mul ei ole tahtmist lasta härra de La Mole’il häbistada Verrières’i linnavalitsust. Teie teda ei tunne. Õukonnas on ta mõistlik, aga siin, provintsis, teeb ta paha nalja, pilkab ja katsub inimesi ainult kimbatusse ajada. Ta on valmis meid liberaalide silmis naeruväärseks tegema, ainult et ise nalja saada.»

      Alles laupäeva öösel vastu pühapäeva, pärast seda, kui oli kolm päeva edasi-tagasi aruteldud, paindus abbé Masloni uhkus linnapea kartuse ees, mis nüüd muutus julguseks. Oli tarvis kirjutada mesimagus kiri abbé Chélanile ja paluda teda osa võtma Bray-le-Haut’ reliikvia austamistseremooniast, muidugi, kui seda lubab tema kõrge vanus ja ta tervislik seisukord. Härra Chélani palve peale sai kutse ka Julien, kes teda pidi saatma alamdiakonina.

      Pühapäeval täitsid Verrières’i tänavaid hommikust peale tuhanded lähedasist mägedest tulnud talupojad. Oli ilus päikesepaistene ilm. Viimaks, kella kolme paiku, muutus rahvahulk ärevamaks: ühel kaljul, kaks penikoormat Verrières’ist eemal, märgati suurt tulelõket. See oli märgiks, et kuningas on astunud üle departemangu raja.

      Kohe hakkasid kõik kellad helisema ja üks vana hispaania kahur, mis kuulus linnale, hakkas paugutama, avaldades üldist rõõmu suure sündmuse puhul. Pooled elanikest ronisid üles katuseile. Kõik palkonid olid täis naisi. Auvalve hakkas liikuma. Imeteldi säravaid mundreid ja igaüks tundis ära oma sugulase või sõbra. Naerdi härra de Moirod’ kartuse üle, kelle ettevaatlik käsi oli iga silmapilk valmis sadulakorjust kinni haarama. Ent üks tähelepanek varjas kõiki teisi: esimene ratsanik üheksandas reas oli väga sale ja ilus poiss, ja algul ei tuntud teda äragi. Varsti aga kostis mõnede suust meelepahahüüdeid, kuna teised hämmastunult vaikisid, lühidalt, ärevus oli üldine. Tunti ära, et see, kes seal ratsutab härra Valenod’ normandia hobuse seljas, on väike Sorel, puusepa poeg. Kuuldus üldist meelepahaavaldust linnapea vastu, eriti liberaalide poolt. «Ah nii, too abbéks riietatud väike tööpoiss on linnapea jõmpsikate õpetajaks ja sellepärast on linnapeal jultumust teda määrata auvalvesse, teda eelistada neile ja noile rikkaile vabrikantide poegadele!» – «Nood härrad,» hüüdis üks pankuriproua, «peaksid seda väikest häbematut matsi õpetama!» «See poiss juba ei hooli, ja tal on mõõk,» vastas üks kõrvalseisja, «ega tea uskuda, virutab neile veel näkku.»

      Kõrgema seltskonna sõnad olid veelgi ähvardavamad. Daamid arutlesid, et kas härra linnapea tõesti üksi süüdi on nii rängas taktivaesuses. Üldiselt teati ju tema põlgust madala päritoluga inimeste vastu.

      Kuigi Julien oli nii paljude juttude aineks, oli ta ise üliõnnelik. Loomult julge, istus ta hobuse seljas paremini kui enamik selle mägilinnakese noormehi. Ta luges naiste silmist, et kõneldi temast.

      Ta õlakud läikisid enam kui teiste omad, sest need olid uued. Ta hobune tõusis iga silmapilk tagumistele jalgadele ning ta ise oli õnne tipul.

      Ta rõõmul polnud enam piire, kui vanast vallist mööda minnes väikese suurtüki pauk ta hobuse rivist välja heidutas. Oli ime, et ta maha ei kukkunud; sellest silmapilgust peale tundis ta ennast sangarina. Ta oli Napoleoni käskudetäitja ohvitser ja ründas üht patareid.

      Keegi oli temast veelgi õnnelikum. Esmalt nägi proua de Rênal ühest raekoja aknast, kuidas Julien mööda ratsutas; siis istus ta kalessi ja tegi läbi kõrvaltänavate kiiresti suure ringi, et ette jõuda, just parajaks ajaks; kui Julieni hobune rivist välja hüppas. Ta jahmatas. Pärast seda sõitis tema kaless suure ajuga linna teisest väravast välja ning jõudis teele, kust pidi tulema kuningas; nii võis ta kahekümne sammu kauguselt läbi kaunikese tolmu jälgida kogu auvalvet. Sellal kui kümme tuhat talupoega karjus: «Elagu kuningas!», oli linnapeal au pöörduda tema majesteedi poole tervituskõnega. Tund hiljem, kui kõik kõned kuulatud, sõitis kuningas linna ning väike kahur hakkas jälle kiiresti paugutama. Siis aga sündis äpardus, mitte küll paugutajail, kes olid tuleproovi läbi teinud Leipzigi ja Montmirail’ juures, vaid tulevasel esimesel abil härra de Moirod’l. Hobune heitis ta kõrgelt peatänava ainsasse porilompi. See oli skandaal, sest mees tuli sealt välja tirida, et anda teed kuninga tõllale.

      Tema majesteet astus maha ilusa uue kiriku juures, mis tänaseks oli ehitud kõigi oma tulipunaste eesriietega. Kuningas pidi einet võtma ja siis kohe pärast seda tõlda astuma, et sõita püha Clemensi kuulsat reliikviat vaatama. Vaevalt jõudis ta kirikusse, kui Julien galopeeris linnapea maja juurde. Seal vabastas ta end õhates oma taevassinisest ilusast mundrist, mõõgast ja õlakuist, et uuesti selga ajada must kulunud ülikond. Ta hüppas jälle hobuse selga ja oli varsti Bray-le-Haut’s, mis asetseb väga ilusa mäekünka otsas. «Vaat kus on vaimustus! Rahvast aina koguneb juurde,» mõtles Julien. «Verrières’is saad vaevalt sest rahvahulgast läbi ja siin vana kloostri ümber on neid üle kümne tuhande.» Klooster, mille «mässajate vandalism» oli muutnud pooleldi varemeiks, oli restauratsiooniajal uuesti toredasti taastatud ning nüüd hakati kõnelema imetegudestki. Julien saabus abbé Chélani juurde, kes teda algul tublisti noomis ja siis talle selga andis preestrikuue ja valge kirikurüü. Ta riietus kähku ja läks siis abbéga koos noore Agde’i piiskopi poole. See oli härra de La Mole’i äsja kohale nimetatud õepoeg, kelle ülesandeks oli kuningale reliikvia näitamine. Ent piiskoppi ei leitud.

      Vaimulikud olid ärevil. Nad ootasid oma ülemat vana abtkonna sünges gooti kloostris. Siia oli kokku kogutud kakskümmend neli küreed, et kujutada Bray-le-Haut’ endist kapiitlit, mis enne 1789. aastat koosnes kahekümne neljast toomhärrast. Pärast seda, kui küreed juba kolmveerand tundi olid virisenud piiskopi nooruse üle, tulid nad otsusele, СКАЧАТЬ