Punane ja must. Stendhal

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ aasta või minupärast kuuekümne aasta eest, Voltaire’i ja Louis XV päevil. Oma suureks rõõmuks langes Julieni silmade eest kate; ta sai viimaks aru, mis õieti Verrières’is toimus.

      Esiplaanile ilmus terve rida väga keerulisi intriige, mis kahe aasta eest olid alustatud Besançoni prefekti poolt ja mida toetasid Pariisist tulnud kõige kõrgemate võimude poolt kirjutatud kirjad. Asi seisis nimelt selles, et oli kavatsus härra de Moirod – selle maanurga kõige vagam mees – teha Verrières’i linnapea esimeseks, mitte aga teiseks abiks. Tal oli võistlejaks väga rikas vabrikant, keda tingimata oli vaja tagandada teise abi kohale.

      Nüüd sai Julien aru vihjeist, mis ta oli kuulnud seltskonna koorekihilt, kes härra de Rênali poole olid dineele tulnud. See privilegeeritud seltskond oli äärmiselt huvitatud just tolle mehe valimisest esimese abi kohale, kelle kandidatuurist kellelgi palju aimu ei olnud, eriti mitte liberaalidel. Mis seejuures kõige tähtsam oli ja mida teadis igaüks, oli see, et Verrières’i peatänava idapoolset külge tuli laiendada üheksa jala võrra, sest see tänav pidi saama kuninga sõiduteeks.

      Ent kui härra de Moirod, kel oli kolm maja sel laiendataval tänaval, oleks saanud esimeseks abiks ja hiljem, kui härra de Rênal saadikuks pidi saama, ka linnapeaks, oleks ta võinud silma kinni pigistada, ja neis majades, mis kuningliku sõidutee ääres seisid, poleks vaja olnud muud ette võtta kui vaid väikesi kohendusi, mille tõttu nad endises kohas oleksid edasi võinud püsida veel sadakond aastat. Hoolimata härra de Moirod suurest vagadusest ja tuntud aususest, oldi kindel, et tema on kõigiti «vastutulelik», sest tal oli palju lapsi. Majadest, mis laiendamise puhul oleksid tulnud mahalõhkumisele, kuulusid üheksa Verrières’i koorekihi omandusse.

      Julieni silmis oli see intriig palju tähtsam kui Fontenoy lahing, millist nime ta esmakordselt nägi ühes Fouqué poolt saadetud raamatus. Oli asju, mis Julieni imestusega täitsid nende viie aasta kestel, mil ta õhtuti küree juures käis. Aga et teoloogiaõpilase esimeseks vooruseks on tagasihoidlikkus ja alandlik meel, siis polnud tal kunagi võimalik küsimusi esitada.

      Ühel päeval andis proua de Rênal mingi käsu oma mehe toapoisile, kes oli Julieni vaenlane.

      «Aga, proua, täna on kuu viimane reede,» vastas see mees imeliku näoga.

      «Minge,» ütles proua de Rênal.

      «Ahaa,» ütles Julien, «nüüd läheb ta sinna heinaküüni, mis kord oli kirikuks ja mis äsja jälle jumalateenistusteks on korda seatud. Aga mis nad seal teevad? See on saladus, millest ma kuidagi aru ei saa.»

      «See on hingepäästmise asutus, aga küllalt iseäralik,» vastas proua de Rênal. «Naisi sinna ei lasta. Ma tean ainult seda, et kõik seal sinatavad üksteist. Nii saab seal seesama toapoiss kokku härra Valenod’ga, ning too ninakas lollpea ei saa sugugi pahaseks, kui Saint-Jean teda sinatab; ta vastab temale samas toonis. Kui te just tahate teada saada, mis seal tehakse, siis võin ma üksikasjade üle järele pärida härra de Maugironilt ja härra Valenod’lt. Me maksame iga teenija pealt kakskümmend franki, nähtavasti selleks, et nad meid ühel ilusal päeval teise ilma ei saadaks.»

      Aeg mõõdus kiiresti. Mõte oma armsama võludest viis Julieni eemale ta süngest auahnusest. Kuuludes vastasleeri, oli Julien sunnitud vaikima igasugustest igavatest ja tarkadest asjadest ja see suurendas teadmatult ta õnnetunnet, mille eest ta võlgnes tänu prouale, samuti võimu, mis proual tema üle oli.

      Niisugustel kordadel, kui nad küllaltki arenenud laste juuresoleku tõttu said kõnelda ainult külma mõistuse keeles, kuulas Julien prouale armastusest sädelevate silmadega otsa vaadates suurima kuulekusega tema seletusi maailma asjadest. Sageli juhtus, et keset juttu mõnest osavast kelmusest teedetegemise või äritsemise alal proua de Rênal eksis äkki mõtetega meeletuisse unistustesse. Julien leidis tarviliku olevat teda noomida, sest hajameelsuses võttis proua enesele vabaduse temaga ümber käia lihtsalt ja sundimatult nagu oma lastegagi. Oli tõesti päevi, mil proua kujutles, et ta Julieni armastab nagu oma last. Eks proual tulnud siis vahetpidamata vastuseid anda tuhande lihtsa asjakese kohta, mida heast perekonnast laps teab väga hästi juba viieteistkümne-aastaselt. Hetk hiljem aga imetles ta Julieni kui oma isandat. Tolle mõistus tekitas temas mõnikord isegi hirmu; proua uskus iga päevaga üha kindlamalt, et sellest noorest abbést koorub kord välja suur mees. Ta nägi teda juba paavstina, nägi teda esimese ministrina nagu Richelieu’d.

      «Kas mina aga niikaua elan, et näen su kuulsust?» küsis ta kord Julienilt. «Kõik teed on praegu suure mehe jaoks lahti. Teda vajavad monarhia ja usk. Härrad ajavad ju sellest iga päev juttu. Kui aga ei tule Richelieu-taolist inimest, kes taltsutaks igasuguste lahkarvamiste ja tülitsuste tormi, siis ei pääse katastroofist.»

      Kaheksateistkümnes peatükk

      KUNINGAS VERRIÈRES’IS

      Kas te kõlbate ainult selleks, et teid kõrvale heita nagu korjust – rahvas, kel pole hinge, kelle soontes enam veri ei tuksu?

Piiskopi jutlusest püha Clemensi kapellis.

      Kolmandal septembril kell kümme õhtul äratas üks sandarm kogu Verrières’i: peatänavast üles galopeerides tõi ta sõnumi, et tema majesteet kuningas *** saabub järgmisel pühapäeval, ja täna oli teisipäev. Prefekt lubas, see tähendab – nõudis, aukaardiväe moodustamist; oli tarvis üles näidata kõike võimalikku hiilgust. Üks ratsakuller läkitati Vergysse. Härra de Rênal saabus Verrières’i veel samal ööl ja leidis linna jalul olevat. Igaühel olid omad soovid. Need, kel kõige vähem askeldamist oli, üürisid palkoneid, kust võis kuninga sissesõitu pealt vaadata.

      Kes hakkab aga kaardiväge juhatama? Härra de Rênalil oli kohe selge, kuivõrd tähtis on laiendatava tänava majade huvides, et juhtimise võtaks enda peale härra de Moirod. See oleks talle õiguse andnud pretendeerida esimese abi kohale. Polnud midagi ütelda härra de Moirod vagaduse kohta, see seisis väljaspool kahtlust, kuid ta polnud kordagi hobuse seljas istunud. Ta oli kolmekümne kuue aastane kartlik mehike, kes tundis hirmu niihästi mahakukkumise kui ka naeruväärsuse ees.

      Linnapea kutsus ta juba kell viis hommikul enda juurde.

      «Te näete, mu härra, et ma vajan teie nõu, nagu asuksitegi juba sellel kohal, kuhu kõik ausad inimesed teid tahavad viia. Siin õnnetus linnas õitseb tööstus, liberaalid muutuvad miljonärideks, nad ihkavad võimu ja oskavad selleks kasutada kõiki vahendeid. Pidagem aga silmas kuninga, monarhia, kõigepealt aga meie püha usu huvisid. Kellele teie arvates võiksime usaldada auvalve juhtimise?»

      Hoolimata koledast hirmust, mida härra de Moirod tundis hobuste ees, võttis ta viimaks siiski vastu selle au nagu mingi märtriteo.

      «Küll ma juba oskan väärikalt käituda,» vastas ta linnapeale.

      Vaevalt jäi niipalju aega üle, et korda seada neid mundreid, mis olid olnud tarvitusel seitse aastat tagasi, kui siit läbi sõitis kuninglikust soost prints.

      Kell seitse saabus Vergyst proua de Rênal Julieni ja lastega. Proua salongi oli rohkesti kogunenud liberaalide naisi, kes aina kõnelesid parteidevahelisest leppimisest ja palusid teda astuda samme härra de Rênali juures ning võimaldada nende meestele auvalvesse astumist. Üks daamidest kinnitas, et kui tema meest auvalvesse ei võeta, siis jääb ta murest pankrotti. Proua de Rênal saatis kõik varsti minema. Tal näis väga vähe aega olevat.

      Julien oli hämmastunud, veel enam aga vihane, et proua varjas tema eest seda, mis tal hinge peal oli. «Seda ma nägin juba ette,» ütles ta kibedusega endale, «armastus jääb varju selle suure õnne ees oma majas vastu võtta kuningat. Kogu see askeldus pimestab teda. Ta hakkab mind alles siis jälle armastama, kui tema aju ei sega enam selle kildkonna mõtted, kuhu ta kuulub.»

      Imelik СКАЧАТЬ