Punane ja must. Stendhal

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ et kas ikka tõesti võib olemas olla selline õnn, millist ta polnud kunagi aimanud.

      «Ah,» ütles ta enesele, «oleksin ma Julieni tundnud kümne aasta eest, siis, kui mind veel ilusaks peeti!»

      Julien viibis neist mõtteist hoopis kaugel. Tema armastuski tuli auahnusest. See armastus oli vaese, õnnetu ja põlatu rõõm enda omaks pidada nii õilsat ja ilusat naist. Julieni armuavaldused ja joobumushetked oma veetleva sõbratari ees viisid proua de Rênali niikaugele, et ta vanusevahest enam nii palju muret ei tundnud. Kui tal vähegi olnuks seda elutarkust, mida juba ammu on kolmekümne-aastastel naistel tsiviliseeritumais maades, siis oleks ta hirmu tundnud niisuguse armastuse kestuse pärast, mis saab toitu ainult ootamatusest ja enesearmastusest.

      Hetkil, mil Julien oma auahnuse unustas, imetles ta vaimustusega kõike, mis proua de Rênalisse puutus, isegi ta kübaraid ja kleite. Ta ei suutnud küllalt nautida nende lõhnu. Ta avas proua riidekapi peegelukse ja jäi kauaks imetlema kõike seda ilu ja rikkust, mis ta siit eest leidis. Ta sõbratar nõjatus temale ja vaatas talle otsa; Julien aga silmitses ehteid ja riidetükke, mis pulmapäeva eel olid täitnud proua veimevakka.

      «Oleksin pidanud abielluma sellise mehega!» mõtles vahel proua de Rênal. «Milline tulihing! Kui veetlev oleks temaga elada!»

      Mis puutub Julieni, siis polnud ta kunagi nii lähedast pilku heitnud naiseliku sõjakunsti hirmsasse arsenali. «On võimatu kujutleda,» ütles Julien enesele, «et Pariisiski leiduks midagi kaunimat.» Niisugusel silmapilgul ei olnud tal oma õnne vastu midagi ütelda. Ta armukese siiras imetlus ja joobumus panid teda sageli unustama need tühjad targutused, mis nende vahekorra alguses teda oli teinud nii kitsarinnaliselt arvestavaks ja peaaegu naeruväärseks. Vahel unustas ta oma harjumuspärase silmakirjalikkuse ja tundis äärmist naudingut, tunnistades auväärsele ja teda nii imetlevale daamile oma teadmatust paljude elu pisiasjade suhtes. Julieni armukese seltskondlik asend näis ülendavat tedagi. Proua de Rênal omalt poolt tundis kõige magusamat vaimset rahuldust sellest, et õpetas andekale noormehele, kes kõigi arvates pidi kord veel kaugele jõudma, seda, kuidas talitada reas pisiasjus. Isegi abiprefekt ja härra Valenod pidid Julieni imetlema, ja nad tundusid prouale seetõttu vähem lollidena. Mis puutub proua Derville’isse, siis hoidus too väljendamast samalaadi tundeid. See, mida ta aimas, pani teda ahastama, ja nähes, et tema targad nõuanded äratasid sõna tõsises mõttes pea kaotanud naises ainult viha, läks ta Vergyst minema, ilma et ta oleks nimetanud ärasõidu põhjuseid, mida talt muide nüüd ei küsitudki. Proua de Rênal valas sel puhul mõne pisara, varsti aga näis talle, et ta õnn on aina kasvanud. Selle ärasõidu tõttu sai proua peaaegu kogu päeva oma armsamaga kahekesi olla.

      Julien nautis oma sõbratari mõnusat seltsi seda meelsamini, et muidu liiga kauaks üksinda jäädes hakkas teda vaevama Fouqué õnnetu ettepanek. Selle uue elu esimestel päevadel oli hetki, mil Julien, kes polnud kunagi varem armastanud ja keda kunagi keegi polnud armastanud, tundis nii südamlikku rõõmu oma siirusest, et oli juba valmis proua de Rênalile üles tunnistama, kuidas tänini kogu ta olemust oli täitnud ainult auahnus.

      Ta oleks proualt nõu küsinud ka imeliku kiusatuse puhul, milleks oli Fouqué ettepanek, kui mitte väike vahejuhtum poleks riisunud talt igasuguse avameelsuse.

      Seitsmeteistkümnes peatükk

      ESIMENE ABILINE

      Kuis sarnane on armastusekevad

      aprilli heitlikule ilmale;

      kord üleni ta paistab päiksesäras,

      kord kaob see kõik taas pilve varjule.

Shakespeare «Kaks veroonlast».

      Ühel õhtul päikeseloojangu ajal aias oma sõbratari kõrval istudes, kaugel tüütavaist inimestest, andus Julien sügavaile unistustele. «Kas nii magusad silmapilgud kestavad igavesti?» küsis ta eneselt. Ta hing oli nõutu elutee valikul, teda tegi kurvaks see muretulv, mis ikka tekib lapsepõlve lõpul ja mis rikub kehvema inimese esimesed noorusaastad.

      «Ah,» hüüdis ta, «vaat Napoleon oli alles noortele prantslastele jumala poolt läkitatud mees! Kes asendab teda? Mis hakkavad ilma temata peale need õnnetud, kes on minust isegi rikkamad, need, kel on taskus mõned eküüd hariduse omandamiseks, aga siiski mitte nii palju raha, et kahekümne-aastaselt iseseisvaks saada ja karjääri alustada. Kuidas lugu ka poleks,» lisas ta sügavasti ohates, «see saatuslik mälestus ei lase meil kunagi õnnelik olla.»

      Ta nägi, kuidas proua de Rênal kulmu kortsutas, külma ja põlgliku ilme võttis. Proua leidis, et selline mõtteviis sobib ainult teenijale. Kasvanud teadmises, et ta on väga rikas, pidas ta endastmõistetavaks, et ka Julien peab rikas olema. Ta armastas Julieni tuhat korda enam kui oma elu ega pidanud rahast mingit lugu.

      Ent Julien ei võinud aimatagi neid mõttekäike. Proua kulmukortsutus tõi ta tagasi maa peale. Julienil oli küllalt meelekindlust, et oma lauset teisiti tõlgitseda ja auväärt daamile, kes istus nii lähedal tema kõrval murupingil, mõista anda, et ta äsjaöeldud sõnu oli kuulnud oma matkal ühe oma puukaupmehest sõbra suust. Vaat kuidas need nurjatud ometi mõtlevad!

      «Olgu, aga siis ärge käige enam läbi sääraste inimestega,» vastas proua de Rênal ikka veel pisut selle jäise ilmega, mis äkki oli tulnud kõige suurema õrnuse hetkel.

      See kulmukortsutus või pigemini pahameel oma ettevaatamatuse üle oli esimeseks hoobiks Julieni illusioonidele. Ta ütles endale: «Proua on hea ja õrn, ta sallib mind väga, aga ta on üles kasvanud vaenlaste leeris. Nad peavad paratamatult ennekõike hirmu tundma selliste julgete, ausate inimeste ees, kes on küll saanud hea kasvatuse, aga kel pole küllalt raha, et läbi lüüa. Mis küll saaks neist aadlikest, kui meil oleks võimalust nendega võidelda võrdsete relvadega! Kui mina näiteks oleksin Verrières’i linnapea, heade kavatsustega, aus inimene, nagu seda ju õieti härra de Rênal on, küll siis oskaksin jagu saada vikaarist, härra Valenod’st ja kõigist nende kelmustest! Kuidas siis Verrières’is valitseks õiglus! Nendetaoliste talendid ei suudaks mul siis juba teel risti ees olla. Nad kobavad ju kogu aeg pimeduses.»

      Julieni õnnetunne oleks sel päeval peaaegu püsima jäänud. Meie kangelasel puudus ainult julgus siiruseks. Tal oleks pidanud olema pealehakkamist võitlusse astumiseks ja nimelt otsekohe ja sealsamas. Proua de Rênal oli Julieni sõnadest ehmunud, sest tema seltskonnas oli sageli kinnitatud, et uue Robespierre’i ilmumine on täiesti võimalik, kuna alamais kihtides ikka leidub noormehi, kes on saanud ülihea hariduse. Proua de Rênali külm ilme kestis küllalt kaua ja tundus Julienile eriliselt sihilikuna. Sest proua vastikustundele ebakohaste sõnade pärast järgnes varsti hirm, et ta on Julienile kaudselt öelnud midagi ebameeldivat. See halb tuju kajastus selgesti ta näojoontes, mis muidu, kui ta oli õnnelik ja eemal tüütuist inimestest, olid ikka nii puhtad ja naiivsed.

      Julien ei julgenud oma unistustele enam anda vaba voli. Jäädes rahulikumaks ja tundes end vähem armununa, leidis ta, et pole kuigi mõistlik minna proua de Rênali tuppa. Oleks parem, kui tema tuleks Julieni poole; kui mõni teenija näeks prouat majas liikuvat, siis leiduks vabanduseks ikka mitukümmend põhjust.

      Kuid sellisel plaanil olid ka oma varjuküljed. Julien oli saanud Fouquélt raamatuid, mida tema kui teoloogiaõpilane poleks iialgi võinud raamatukaupmehelt hankida. Ta söandas neid avada ainult öösiti. Sageli oleks ta meeleldi tahtnud, et teda ei segaks ükski visiit, mille paljas ootaminegi ei lase hästi lugeda, nagu see oli alles eile õhtul enne jutuajamist viljapuuaias.

      Tänu proua de Rênalile avastas ta nüüd raamatuis palju uut. Ta oli julgenud prouale esitada küsimusi terve rea pisiasjade kohta, millede mitteteadmine paneb väljaspool seltskonda sündinud noormehe kitsikusse, olgu ta vaimuannete poolest kes-teab kui rikas.

      See СКАЧАТЬ