Punane ja must. Stendhal

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Ta kartis hirmsat kahetsust ja igavest naeruväärsust, kui ta kaugeneb sellest ideaalkujust, mille ta oli enesele välja mõelnud. Ühesõnaga, just see, mis Julienist tegi kõrgema olendi, sai talle takistuseks õnne maitsmisel, mis talle iseenesest sülle langes. Ta oli nagu kuueteistkümne-aastane tütarlaps, kel on veetlev näovärv, aga kes ballile minnes peab siiski veel tarvilikuks lisada põskedele puna.

      Surmani ehmunud Julieni ilmumisest, tundis proua de Rênal algul kõige suuremat hämmeldust, siis aga liigutasid teda tugevasti Julieni pisarad ja meeleheide.

      Kui tal polnud enam midagi Julienile keelata, tõukas ta noormehe enesest eemale tõelise meelepahaga ja langes seepeale kohe jälle ta käte vahele. Kõiges selles polnud midagi ettekavatsetut. Ta pidas ennast päästmatult hukkunuks ja katsus end põrgumõtete eest kaitsta sellega, et külvas Julieni üle kõige kirglikumate õrnustega. Ühesõnaga, midagi ei puudunud meie kangelase õnnetundeks, isegi mitte värskelt võrgutatud naise hõõguv tundelisus, kui ainult ta ise oleks osanud seda õnne maitsta. Kui Julien ära läks, oli proua de Rênal veel kaua tahtmatult joovastatud, heideldes samas oma sisepiinadega, mis teda närisid.

      «Tõepoolest, kas see ongi armastuse õnn? Ja see on kõik?» See oli Julieni esimeseks mõtteks, kui ta oma tuppa astus. Ta viibis ses hämmastuse ja segase rahutuse meeleolus, mis haarab inimest, kui ta oma ammuihaldatu viimaks on kätte saanud. Harjunud igatsema, ei leia ta nüüd enam, mida edasi igatseda, mälestused aga pole veel mahti saanud tekkida. Nagu paraadilt tulnud soldat laskis Julien oma silmade ees kogu oma käitumise üksikasjades mööda libiseda. «Kas ma pole midagi seesugust vahele jätnud, mis ma oleksin pidanud tegema? Kas ma mängisin oma osa küllalt hästi?»

      Millist osa? Mehe osa, kes on harjunud naiste ees hiilgama.

      Kuueteistkümnes peatükk

      JÄRGMISEL PÄEVAL

      Ta surus huuled tema huultele,

      ta juukselokki käega tõrjudes.

Byron, «Don Juan» I, 170.

      Julienile õnneks oli proua de Rênal olnud liiga elevil, liiga hämmastunud, et märgata selle mehe rumalat käitumist, kes äkki oli tema jaoks muutunud kõigeks siin maailmas.

      Kui päev juba koitma hakkas, palus proua Julieni ära minna:

      «Mu jumal, kui mu mees midagi kuulis, siis olen ma kadunud!»

      Julienil jätkus küllalt aega fraase välja mõelda ning tal tuli meelde selline lause:

      «Kas teil oleks kahju elust lahkuda?»

      «Ah, praegu küll väga! Kuid mul poleks iialgi kahju sellest, et ma teid tundma olen õppinud.»

      Julien pidas enese väärikuse kohaseks lahkuda alles suure valgega ja ilma vähimagi ettevaatuseta.

      Oma meeletus kavatsuses mängida kogenud meest pidas Julien kogu aeg pinevalt silmas iga oma vähimatki liigutust, ning sel oli vähemalt see hea tagajärg, et ta söögilauas proua de Rênali nähes käitus otse eeskujuliku ettevaatusega.

      Proua seevastu ei saanud tema otsa vaadata, ilma üleni punastamata või pilku temast ära pööramata. Ise ta märkas küll oma segadust, aga ta pingutused sellest pääseda aina suurendasid seda. Julien lõi ainult ühe korra silmad tema poole. Algul proua de Rênal imetles Julieni mõistlikkust. Siis aga, märgates, et talle enam otsa ei vaadata, muutus ta ärevaks. «Vahest ta ei armastagi mind enam?» küsis ta eneselt. «Ah, ma olen temale liiga vana, olen temast tervelt kümme aastat vanem!»

      Söögitoast aeda minnes surus ta Julieni kätt. See iseäralik armastuseavaldus üllatas Julieni. Ta vaatas prouat ihaldava pilguga; söögilauas oli proua paistnud väga ilusana; Julienil olid olnud silmad maha löödud, aga ta oli kogu aeg üksikasjaliselt kujutlenud ta võlusid. See pilk lohutas proua de Rênali; küll ei päästnud see teda kõigist muredest, aga just need mured päästsid ta peaaegu terveni kõigist sisepiinadest oma mehe suhtes.

      Söögilauas ei märganud ta mees midagi; teisiti oli lugu proua Derville’iga: tema arvates oli proua de Rênal libedal teel. Kogu päeva oli ta oma julges ja avameelses sõpruses helde igasuguseid vihjeid tegema, et sõbratarile varitsevat hädaohtu vastikuis värvides ette maalida.

      Proua de Rênal otse janunes Julieniga üksi jääda: ta igatses temalt teada saada, kas ta teda veel armastab. Kuigi loomult lahkus ise, oli ta mitmel korral valmis oma sõbratarile selgeks tegema, et too teda rahule jätaks.

      Õhtul korraldas proua Derville aias asjad nõnda, et tal korda läks istuda proua de Rênali ja Julieni vahele.

      Proua de Rênalil, kes mõnules juba mõttest Julieni kätt pigistada ja oma huultele tõsta, polnud nüüd võimalik temaga isegi mitte kõnelda.

      See takistus aina suurendas ta erutust. Teda näris hingepiin. Ta oli Julieni peale väga pahaseks saanud, kui see nii ettevaatamatult öösel tema juurde tuli; nüüd aga oli ta hirmul, et vahest jääb ta sel ööl tulemata. Ta läks aiast varakult oma tuppa. Kuid varsti ei läbenud ta enam, vaid läks Julieni ukse taha, kus ta kuulatas hinge kinni pidades. Kuigi teda närisid teadmatus ja kirg, ometi ei julgenud ta sisse astuda. Selline teguviis tundus talle viimse alatusena, sest selle kohta käib üks sapine vanasõnagi.

      Teenijad polnud veel kõik magama heitnud. Proua pidas mõistlikumaks tagasi minna oma tuppa. Kaks tundi ootamist olid nagu kaks sajandit piinamist.

      Kuid Julien oli oma niinimetatud kohustusele liiga truu, et oma kavatsust punkthaaval täide viimata jätta.

      Kui kell lõi üks, hiilis ta tasakesi oma toast välja, kuulatas, kas majaisand küllalt kõvasti magab, ja läks siis proua de Rênali juurde. Seekord tundis ta end oma sõbratari juures õnnelikumana, sest mõte osamängimisest mõlkus tal seekord vähem meeles. Tal olid silmad lahti nägemiseks ja kõrvad kuulmiseks. Mis proua de Rênal oma vanadusest kõneles, andis talle teatud kindluse.

      «Ah, ma olen teist ju kümme aastat vanem! Kuidas te saate mind armastada?» küsis proua mitu korda ilma kindla eesmärgita, kuna see mõte teda lihtsalt rusus.

      Julien ei saanud aru sellisest murest, kuid nägi, et see kurtmine on siiras, ja unustas peaaegu täiesti kartuse näida naeruväärsena.

      Kadus isegi rumal mõte, et teda võidakse ta madala sünnipära tõttu pidada teisejärguliseks armukeseks. Sedamööda, kuidas Julieni vaimustusest pelglik proua de Rênal rahunes, muutus ta pisut rõõmsamaks ja hakkas Julieni üle vabamalt mõtlema. Täna polnud Julienil õnneks ka enam seda sunnitud olekut, mis eilse kohtamise muutis küll võiduks, aga mitte lõbuks. Kui proua de Rênal oleks märganud, et Julien ainult mängib, siis oleks see kurb avastus talt jäädavalt võtnud igasuguse õnnetunde. Ta oleks siis selles näinud ainuüksi vanusevahe kurba tagajärge.

      Proua de Rênal polnud küll kunagi mõelnud armastusküsimustest, aga niipalju kui küsimus on armastusest, on vanusevahe varandusevahe kõrval ikka provintsi pilke lemmikaineid.

      Möödus mõni päev ja Julien oli kogu oma nooruse tulisusega meeletult armunud.

      «Peab ütlema,» mõtles ta, «et proual on ingli headus ja et vaevalt keegi võib temast olla ilusam.»

      Ta oli peaaegu täiesti unustanud mõtte osamängimisest. Ühel nõrkusehetkel ta isegi tunnistas prouale üles oma kartused. Millise armujoovastuse tipuni viis proua de Rênali see ülestunnistus! «Niisiis, mul pole ühtegi võistlejat,» ütles ta suurimas õndsuses. Ta söandas nüüd järele pärida, СКАЧАТЬ