Punane ja must. Stendhal

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ oli toolikorjule pannud. See teguviis virgutas auahnust noormehes: kuidas ta oleks tahtnud, et seda liigutust oleksid pealt näinud kõik need upsakad aadlikud, kes temale ülalt alla vaatasid protežeeriva naeratusega selles lauas, mille teises otsas ta lastega istus. «See naine ei suuda mind enam põlata,» mõtles ta. «Niisugusel juhul pean olema tundlik ta ilu vastu; kui ma ta armsam olen, siis võlgnen ma selle eest enesele.» Enne oma sõbra naiivseid pihtimusi poleks ta sellisele ideele tulnud.

      Äkiline otsus, millele ta praegu oli jõudnud, muutus talle mõnusaks meelelahutuseks. Ta ütles enesele: «Üks neist naistest peab minu omaks saama:» Ta märkas, et parem oleks armatseda proua Derville’iga; mitte, et see naine oleks ilusam olnud, vaid et ta tundis Julieni kui kodukooliõpetajat, keda austati ta teadmiste tõttu, mitte aga kui saeveskitöölist ratiinist vestiga kaenla all, nagu ta oli esmakordselt ilmunud proua de Rênali ette. Ent proua de Rênal kujutles teda kõige veetlevamana just sellise noore töölispoisina, kes seisis ta maja ukse ees, punastades kõrvuni, ega julgenud kõlistada.

      Jätkates oma seisukorra hindamist, nägi Julien, et pole mõtet taotleda võitu proua Derville’i üle, kuna see arvatavasti ammu oli tähele pannud proua de Rênali nõrkust Julieni vastu. Sunnitud tagasi tulema mõttele proua de Rênalist, küsis ta eneselt: «Mis tean ma selle naise iseloomust? Ainult ühte: enne oma ärasõitu võtsin mina tema käe ja tema tõmbas selle tagasi; nüüd tõmban mina käe tagasi, ja tema ise on see, kes seda haarab ja pigistab. Hea juhus kuhjaga tagasi maksta kõik need põlgustunded, mis ta minu vastu on avaldanud. Kes-teab kui palju armukesi tal on olnud; võib-olla pooldab ta mind ainult selle tõttu, et me teineteist siin nii kergesti võime kohata.»

      Selles paraku peitubki see liialdatud tsivilisatsiooni häda. Kui kahekümne-aastase noormehe hing on pisut kasvatust saanud, siis on ta varsti tuhat penikoormat eemal loomulikkusest, aga ilma selleta pole armastus sageli muud kui vaid kõige igavam kohustus.

      «Juba sellepärast pean ma oma eesmärgi saavutama selle naise juures,» mõtles Julien oma auahnuses edasi, «et kui ma kord jõuan haljale oksale ja keegi mulle mõtleb veel ette heita mu viletsat kodukooliõpetaja-kohta, siis võin ma vihjata, et ainult armastus tõukas mind seda vastu võtma.»

      Julien tõmbas uuesti oma käe proua de Rênali omast eemale. Varsti aga haaras ta ise selle jälle oma pihku ja pigistas seda. Kui kesköö paiku sisse mindi, ütles proua de Rênal sosistades:

      «Teie lähete siis meilt minema? Te sõidate ära?»

      Julien vastas ohates:

      «Mul tuleb ära sõita, sest ma armastan teid kirglikult, ja see on patt… pealegi milline patt ühele noorele preestrile!»

      Proua de Rênal nõjatus ta käsivarrele nõnda ennast unustades, et ta oma põsega puudutas Julieni hõõguvat põske.

      Kummagi ööd erinesid vägagi üksteisest. Proua de Rênal hõljus kõige kõrgelennulisema iha ekstaasides. Noor edev tütarlaps, kes varakult armastama hakkab, harjub ära armurahutusega; jõudes tõelise kire ikka, puudub sellel tema jaoks uudsuse veetlus. Kuna proua de Rênal kunagi romaane polnud lugenud, olid kõik õnne varjundid talle uudsed. Ükski kurb tõde ei kohutanud teda, isegi mitte tulevikutont. Ta tundis, et kümne aasta pärast on ta sama õnnelik kui praegu. Isegi mõte vooruslikkusest ja härra de Rênalile vannutud truudusest, mis teda oli häirinud veel mõni päev tagasi, esines nüüd asjatult: ta vabanes sellest varsti kui tüütavast külalisest. «Julien ei saavuta minult mitte midagi,» ütles proua de Rênal enesele, «tulevikus elame täpselt samuti edasi, nagu me selle kuu oleme elanud. Ta jääb mulle vaid sõbraks.»

      Neljateistkümnes peatükk

      INGLISE KÄÄRID

      Kuueteistkümne-aastasel tütarlapsel oli roosa jume, aga ta tarvitas puna.

Polidori.

      Mis puutub Julienisse, siis oli Fouqué ettepanek temalt riisunud igasuguse rõõmu; ta ei saanud lahti kaksipidimõtlemisest.

      «Ah, võib-olla puudub mul iseloom, Napoleonile oleksin ma vist olnud vilets soldat. Siiski,» lisas ta endamisi, «vähemalt see väike armulugu majaprouaga lahutab vähemalt hetkekski mu meelt.»

      Oli õnn, et selline sundimatu mõlgutamine isegi selles vähetähtsas loos ei vastanud sugugi ta tõelisele hingelisele seisundile. Ta kartis proua de Rênali ta ilusa kleidi pärast. See kleit oli tema silmis eelaimuseks Pariisist. Oma uhkuses ei tahtnud Julien midagi jätta juhuse või silmapilgu hooleks. Arvesse võttes Fouqué pihtimusi ja seda vähest, mis ta armastuse kohta piiblist oli lugenud, mõtles ta välja üsna üksikasjalise sõjaplaani. Aga et ta ise endale teadmatult oli väga erutatud, märkis ta oma kavatsuse üles.

      Järgmise päeva hommikul, kui nad salongis hetkeks proua de Rênaliga kahekesi olid jäänud, küsis see:

      «Kas teil teist nime ei olegi kui Julien?»

      Sellele nii meelitavale küsimusele ei osanud meie sangar midagi vastata. Seda ootamatust polnud ta plaanis ette nähtud. Ilma oma lolli plaanita oleks Julieni leidlik vaim kohe valmis olnud parajat vastust andma, ootamatus oleks aina ergutanud ta teravmeelsust.

      Nüüd aga muutus ta kohmetuks ja selle teadmisest kohmetus ta veelgi enam. Proua de Rênal andis talle selle kiiresti andeks. Ta nägi selles Julieni veetlevat hingepuhtust. Seda hingepuhtust leidis ta alati puudu olevat Julieni juures, keda üldiselt peeti nii targaks.

      «Ma olen väga umbusklik sinu väikese kodukooliõpetaja vastu,» ütles proua de Rênalile mõnigi kord proua Derville. «Tal on alati midagi mõttes; kui ta midagi teeb, siis ikka ette arvestades. Ta on salalik inimene.»

      Julien tundis end sügavasti alandatuna, et ta tookord proua de Rênalile midagi ei osanud vastata.

      «Minusugune mees peab selle enesekaotuse tasa tegema,» ütles ta enesele. Kasutades silmapilku, mil ühest toast teise mindi, pidas ta enese kohuseks proua de Rênali suudelda.

      Polnud midagi ebakohasemat, midagi ebameeldivamat kummalegi ega ka üldse midagi mõistmatumat. Neid oleks peaaegu nähtud. Proua de Rênal arvas, et Julien on aru kaotanud. Ta ehmus, ennekõike aga sai pahaseks. See rumalus tuletas talle meelde härra Valenod’d.

      «Mis võiks juhtuda,» küsis ta eneselt, kui ma temaga üksi oleksin?» mõtles ta. Temas sai jälle võitu vooruslikkus, kuna armastus taandus.

      Ta katsus nüüd nõnda korraldada, et üks ta lastest viibis alati tema juures.

      Päev oli Julienile igav. Ta veetis selle tervenisti nõnda, et katsus oma ahvatlusplaani kuidagi teostada. Ta ei vaadanud kordagi proua de Rênalile otsa, ilma et ta pilgul tagamõtet poleks olnud; seejuures oli ta küllalt tark nägema, et tal põrmugi ei õnnestu olla armastusväärne, veel vähem ahvatlev.

      Proua de Rênal ei saanud kuidagi lahti hämmastusest, nähes teda nii kohmetuna ja samal ajal nii julgena. «See tuleb vaimuinimese armastuseargusest,» ütles ta enesele viimaks, täis väljendamatut rõõmu. «Ons see võimalik, et mu rivaal pole teda kunagi armastanud?»

      Pärast lõunat läks proua de Rênal salongi, et vastu võtta visiidile tulnud Bray abiprefekti härra Charcot de Maugironi. Ta asus kõrge väljaõmblemisraami taha, et teha väga peent tikandustööd. Proua Derville istus tema kõrval. Sellises asendis ja päise päeva ajal leidis meie sangar kohase olevat oma saabast lähemale nihutada ja sellega puudutada proua de Rênali kaunist jalga just silmapilgul, kui neile läbipaistvaile sukkadele ja pariisi kingadele olid ilmselt suunatud galantse abiprefekti pilgud.

      Proua de Rênalil oli СКАЧАТЬ