Punane ja must. Stendhal

Чтение книги онлайн.

      Neid sõnu kuuldes tundis proua de Rênal nagu hauakülmust. Ta oli õnnetu oma vooruslikkuse ja veelgi õnnetum oma nõrkuse pärast.

      See uus sündmus valdas kogu ta fantaasia, mis teda viis hoopis kaugele möödunud hirmsa öö mõistlikest otsustustest. Küsimus polnud enam vastupanekust sellele nii kalliks muutunud armukesele, vaid tema jäädavast kaotamisest.

      Tuli osa võtta einest. Hingevalu suurendas seegi, et härra de Rênal proua Derville’iga muust ei rääkinudki kui aina Julieni ärasõidust. Verrières’i linnapea oli Julieni kindlast toonist, kui too puhkeluba palus, välja lugenud midagi ebaharilikku.

      «Kahtlemata on sel talupoisil taskus mõne teise ettepanek. Aga tulgu see kas või härra Valenod’lt, küllap tal varsti isu kaob, sest kulutada kuussada franki aastas – see pole niisama. Küllap eile Verrières’is küsiti kolm päeva mõtlemisaega. Ja nüüd hommikul vara kaob ta üles mägedesse, et poleks tarvis minule vastust anda. Siis niikaugele oleme juba jõudnud, et peame arvestama ühe viletsa upsaka käsitöölisega!»

      «Kui juba minu mees, kes ei tea arvatagi, kuivõrd sügavasti ta on Julieni solvanud, kardab, et Julien meilt ära läheb, mis siis veel mina?» küsis proua de Rênal eneselt. «Ah, see on siis ikkagi kindel!»

      Et häirimata nutta ja mitte vastata proua Derville’i küsimustele, ütles proua de Rênal enesel pea hirmsasti valutavat ja läks ära voodisse.

      «Nii on need naised,» kordas härra de Rênal, «ikka on selle keerulise masinavärgi juures midagi rikkis.» Ning pilkavalt naerdes läks ta minema.

      Sellal, kui proua de Rênal pidi kannatama oma hirmsa kire julmimate piinade käes, mille küüsi saatus ta oli heitnud, astus Julien rõõmsalt oma teed keset ilusaid vaateid, mida võib silmale pakkuda mäestiku loodus. Tal tuli üle minna suurest mäeahelikust Vergyst põhja pool. Teerada, mida mööda ta läks, tõusis suurte pöökpuude vahel aeglaselt lõpmatuis käänudes mööda kõrget mäekülge, mis põhja poolt piirab Doubs’ orgu. Varsti ulatusid rändaja pilgud üle madalamate nõlvakute, mille vahel Doubs suundub lõuna poole, Bourgogne’i ja Beaujolais’ viljarikaste tasandikkudeni. Kui tundetu selle auahne noormehe hing sedalaadi ilu vastu ka polnud, ometi ei saanud ta teisiti, kui pidi aeg-ajalt peatuma ja vaatlema seda avarat ja suurepärast looduspilti.

      Viimaks jõudis ta üles suure mäe harjale. Siit viis väike tee alla üksiku oru poole, kus elas ta sõber, noor puukaupmees Fouqué. Julienil polnud sugugi erilist kiiret teda näha, ei teda ega ühtegi teist inimolendit. Nagu röövlind, varjul suurt mäetippu kroonivate lagedate kaljude vahel, võis ta juba eemalt näha iga inimest, kes tema poole tuleb. Ühe kalju peaaegu püstloodis seina sees avastas ta väikese koopa. Varsti oligi ta end selles puhkepaigas sisse seadnud. «Siit,» ütles ta enesele, silmad rõõmust säramas, «inimesed mind juba kätte ei saa.» Ta tuli mõttele enesele seda lõbu lubada, et paneb kirja oma mõtted, mis ju muidu oli seotud nii suurte hädaohtudega. Neljakandiline kivi sai talle kirjutuspuldiks. Ta sulg aina lendas; ta ei näinud midagi, mis sündis ümberringi. Viimaks märkas ta, et päike juba loojub Beaujolais’ kaugete mägede taha.

      «Miks mitte ööd siin mööda saata?» küsis ta eneselt. «Leiba mul on ja ma olen vaba!» Seda suurt sõna kuuldes süttis ta hing; oma silmakirjalikkusega poleks ta vaba olnud isegi mitte Fouqué pool. Pea toetatud kätele, oli Julien ses koopas oma unistustega ja vabadusetundega õnnelikum kui iialgi enne oma elus. Ta ei märganudki, kuidas videvikuhelgid üksteise järel kustusid. Määratu pimeduse keskel hakkas ta unistama, mida kõike küll ta kord Pariisis elades näha ei saa. Kõigepealt oli ta unistusesemeks naine, palju kaunim ja kõrgema vaimulennuga kui kõik need, keda ta oli näinud provintsis. Ta armastas seda naist kirglikult ja teda armastati samuti vastu. Kui ta temast mõneks ajaks eraldus, siis selleks, et saavutada au ja kuulsust ning et väärida temalt veelgi suuremat armastust.

      Pariisi seltskonna kurvas tõelikkuses kasvanud noormees, omades isegi Julieni fantaasiat, oleks oma romaani selles kohas külma iroonia tõttu ärganud; suured teod ja kuulsuselootused oleksid peast kadunud ja ruumi andnud üldtuntud maksiimile: «Jätad sa oma armukese üksi, satud hädaohtu, et sind petetakse paar-kolm korda päevas.»

      Ent noor maapoiss ei leidnud enese ja kõige sangarlikumate tegude vahel muud puudu olevat kui vaid paraja juhuse.

      Vahepeal oli läinud päris pimedaks, ja Julienil oli veel kaks penikoormat minna külakeseni, kus elas Fouqué. Enne lahkumist väikesest koopast tegi Julien maha tule ja põletas hoolega ära kõik, mis ta oli kirjutanud.

      Sõber Fouqué oli väga hämmastunud, kui Julien öösel kell üks ta uksele koputas. Julien leidis ta oma arveid kirjutamas. See noormees oli pikka kasvu, kaunis kohmaka kehaehitusega, suurekondiline, ilmatu pika ninaga, kuid ta eemaletõukava välimuse taga peitus palju heasüdamlikkust.

      «Oled vist oma härra de Rênaliga tülli läinud, et nõnda äkki siia ilmud?»

      Julien jutustas talle eilseist sündmustest nii palju, kui ta vajalikuks pidas.

      «Jää siia minu juurde,» ütles Fouqué. «Ma näen, et sa tunned juba härra de Rênali, härra Valenod’d, abiprefekt Maugironi, preester Chélani, oled aru saanud nende kõigi riugastest; sul kõlbaks tulla ja hakata tegelema hangete väljaandmisega. Arvutamist tunned sa paremini kui mina, sa võiksid mu arveid pidada. Ma teen väga head äri. Aga kõigega ei tule ma üksinda toime. Iga kelmi ei tahaks ma oma osanikuks võtta ja nõnda tuleb mul ilma jääda nii mõnestki suurepärasest teenistusest. Pole kuud aegagi sellest, kui minu juures kuus tuhat franki teenis Michaud, seesama Saint-Amand’ist, keda ma polnud enam näinud kuus aastat ja keda ma juhuslikult kohtasin Pontarlier’s väljapakkumisel. Miks poleks võinud sina teenida need kuus tuhat franki või vähemalt kolmgi tuhat? Sest oleksid sina mul käepärast olnud, oleksin ma sellele metsapartiile ise juurde pakkunud ja teised oleksid pidanud järele andma. Tule mulle kompanjoniks!»

      See ettepanek tegi Julieni tuju halvaks, kuna see häiris ta fantastilisi mõlgutusi. Kogu õhtusöögi kestel, mida sõbrad ise valmistasid nagu Homerose kangelased, – Fouqué elas nimelt üksinda – näitas Fouqué. Julienile oma arveid ja tegi talle selgeks, kuivõrd kasulik on ta puuäri. Fouquél oli kõige parem arvamine Julieni teadmistest ja iseloomust.

      Kui Julien viimaks väikesse kuusepalkidest tuppa üksi jäi, ütles ta endale: «Tõsi küll, siin võiksin ma teenida nii mõnedki tuhanded frangid ning siis hiljem hea eduga valida soldati- või preestriameti vahel, selle järgi, mis mood Prantsusmaal parajasti valitseb. Väike hoiusumma, mille koguksin, aitaks mind üle kõigist raskustest. Ja kuna ma siin neis mägedes üksinda elaksin, oleks mul mahti pisut hajutada kõike seda hirmsat teadmatust salongiinimeste huvide suhtes. Kuid Fouqué ei soovi abielluda, ja ometi kordab ta mulle, kui õnnetuks teeb inimese üksindus. Tähendab, kui ta enesele tahab võtta abilist, kellel polegi raha tema ärisse panna, siis ainult lootuses, et ta saab seltsilise, kes tema juurest iialgi ei lahku.»

      «Hakkan ma siis oma sõpra petma?» hüüdis Julien pahaselt. Tema, kellel silmakirjalikkus ja kiindumuse-puudus olid harilikeks vahendeiks edu saavutamisel, ei kannatanud nüüd põrmugi vähimatki delikaatsusepuudust mehe suhtes, kes teda sallis.

      Siis aga muutus Julien äkki rõõmsaks: ta oli leidnud ettekäände, kuidas pakkumist tagasi lükata. «Kuidas oleks see võimalik! Kaotada siin uisa-päisa seitse, kaheksa aastat! Nii saaksin ma kahekümne kaheksa aastaseks; selles eas oli Bonaparte juba toime tulnud oma kõige suuremate tegudega! Kui ma siin kuidagi endale pisut raha koguksin, joostes ühelt pakkumiselt teisele ja taotledes mingite viletsate kelmide soosingut, kas võib siis veel arvata, et minus säilib see püha tuluke, millega saavutatakse au ja kuulsust?»

      Järgmisel hommikul vastas Julien heasüdamlikule Fouquéle, СКАЧАТЬ