Eike. Rein Põder

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ muidugi meeldib mulle ka see tänavanimi – Tuule tee, paremat poleks sellele nõlvakule tõusva tänava jaoks suutnud mõeldagi. Ja mulle sobib, et maja asub peaaegu selle tänava lõpus, aga mitte all, kust näeksin muuli ja selle vastu murduvat merd.

      Minus ei ole säärast romantikut nagu näiteks Pablo Nerudas, kes ehitas oma maja peaaegu kaljule (Isla Negra oli vist selle koha nimi), vastu määratu jõuga tervet mandrit ründavat Vaikset ookeani. Või president Lennart Meri Kabelineemele ehitatud maja, mis ju on tuule meele vallas. Minule kui naisterahvale sobis täpselt see – merest just säärasel kaugusel ja sellisel kõrgusel.

      Samas on minus midagi, mis õigustab merd, midagi mu heitlikku elukäiku justkui võrdluseks kutsudes.

      Imelik, mina, sisemaatüdruk, olen nüüd siin pidevalt silmitsi merega. Lapsena seal sisemaal ma unistasin küll vahel merest. Niisama, teadmatult. Nägin vaimusilmas, kuidas ma ükskord lehvitan Lasnamäe veerult järele suurele valgele laevale. (Nüüd väljub ja saabub neid päevas kümneid ja mu unistus on tuhatkordselt täitunud.) Mis oli kindlasti Vilde lugemise mõju… See oli muidugi kujutluste meri. Nagu oskamatu kooliõpilase joonistus.

      Vist juba mainisin, et esimest korda nägin sedasama merd kaheksateistkümneselt. Ta ehmatas mind tõsiselt – ma olin oodanud tumesinisust ja vaanet kadumist silmapiiri varju, mille ta ise tekitas ja millest oli nii palju raamatuis kirjutatud. Kuid mind ehmatas mere kuidagi trotslik tõus koos selle horisondiga kõrgemale. Või oli põhjus mu asendis, vaates madalalt Kadrioru rannalt, aga mitte Lasna mäe veerult. See oli imelik tunne. Või oli see tingitud lihtsalt sisemaisest päritolust, harjumusest näha maastikus tõusu, mitte tasasust?

      Kui ma üldse olen olnud mingi stiihia laps, siis on see olnud mets, Eestimaa tõsine ja rahulik kuusemets oma maheda kohina, oma varjava olemusega.

      ELUKOOLI ESIMESEL KURSUSEL

      Nõnda iseendaga heideldes ja tegelikult vaikses võitluses, kes meist, mina või preili Saarepuu, on tõeliselt andekas luuletaja, jõudsime neljandale kursusele. Ja mul polnud ikka veel olnud ühtki austajat ja isegi mitte selle kandidaati, mida ma ise nii väga ei põdenud. Lihtsalt kümme aastat tagasi juhtunu oli veel jõus kui hoiatus, mis hoidis mind meessoost imelikul kaugusel ja ka noormehi millegi minust kiirguva või õhkuva tõttu eemal.

      Kuid minu nunnalikkusel polnud määratud ülikooli lõpuni kesta. Kõiges järgnevas oli kaudselt süüdi Aimi, õigemini tema kahekümne viienda sünnipäeva sündmused. (Aimi oli minust kaks aastat vanem, sellestki üks tema üleolekuid.) Nii või teisiti, aga ma ei saanud sünnipäevast eemale jääda ja olin sel puhul lasknud endale koguni uue kleidi õmmelda. Sünnipäeva peeti algul ülikooli kohvikus, kuid selle finaal toimus meie toas.

      Nii et see noormees oli tegelikult Aimi, mitte minu külaline.Õigemini polnud ta ka mitte tema külaline, vaid manuline – kohvikus kuidagi märkamatult end seltskonda poetanud ja tuli sealt meieväiksema kambaga kaasa. Õige varsti selgus, et mitte sünnipäevalaps, vaid mina olin seal kohvikus talle silma jäänud – ma lihtsalt tundsin ühel hetkel, kuidas ta põletas mind oma pilguga, mis oli tulisem kui sigaret ta käes. Sattusin seda märgates endalegi ootamatult segadusse, askeldasin asjatult külaliste vahet, püüdsin korraldusele kaasa aidata. Sel korral muud midagi ei juhtunudki, kui et ta vahtis mind üksisilmi terve selle õhtu. Ja lahkus viimaste hulgas.

      Ta õppis arstiteaduskonnas, aga ma ei tahaks siinkohal öeldata tegelikku nime. Õigem oleks see asendada mingi väljamõeldud nimega, nagu mul kohati kombeks. Aga ma ei tee ka seda. Las ta jääda nimetuks. Olen omal moel ebausklik – nii pole mul vaja temaga enam kunagi kohtuda. Tähtis on ju üksnes ta olemus. Millalgi hiljem hakkasin teda kutsuma Liblikakogujaks, ilmselt ühe Fowlesi raamatu mõjul. Nii et need, kes on seda raamatut lugenud, võivad ise seda juhtumit jätkata…

      Pärast nimetatud spontaanset rahvarohket pidu me toas, kus oli palju veini ja uksest vooris sisse rohkemgi võõrast rahvast, nagu intris mõnikord ikka juhtub, hakkaski too (tahaksin kangesti öelda „tüüp”) noormees meie tuba süstemaatiliselt külastama. Kuna ta oli väga võluv vestleja ja nii sundimatu olekuga, siis ei küsinud keegi meist kolmest, miks ta meil käib. Ma ei ütle, et ta ei meeldinud mulle; ta meeldis meile kõigile. Heal jutustajal on nagunii oma võlu; veel suurem mõju oli ta kätel, kui ta sind justkui kogemata puudutas. Ja ta ilmselt teadis hästi neid oma mõjusaid külgi. Midagi oli tas veel üsna meeldivat. See tema hoolitsetud välimus – lips ja kin-gad ja alati laitmatus viigis püksid ning temast leviv mehelik parfüüm, millest meie filoloogidest poiste juures rääkidagi ei saanud. Jah, juba tema juuksed ise olid omaette ooper, kui tudengi žargooni kasutada. Need olid võitud ja kammitud ja laitmatus seitlis. Ja kuigi ma võib-olla aimasin selle hoolitsetuse ja kunstliku viisakuse mõningaid tagamaid, avaldas see minulegi teatud mõju.

      Midagi oli tas veel erilist – ta näis teadvat naistest kõike. Peale selle, et ta tundis arstihakatisena nende olevuste füsioloogiat.

      Ma juba mainisin meie filoloogi-poisse – jah, peaaegu kõik rääkis nende kahjuks. See nende rõhutatult lõtv hoiak ja endast vähene hoolivus – need sorakad kampsunid ja väljaveninud, määrdunud teksased, ajamata habemed, võidunud juuksed – arvan, et sellest nimistust ehk juba piisab. Välja arvatud muidugi nende intellektualism, nii et vahel vaikselt imestasid – millal ja kust kõik see on omandatud.

      Arvan, et võiksin siinkohal teha väikese kõrvalepõike ja öelda paar sõna neist nõndanimetatud tarkadest poistest; mõnest neist on saanud kirjandusteadlased, mõni on end kirjanduses näidanud. Aga ma olen alati, kuidagi instinktiivselt eiranud või peaks ütlema et lausa võõristanud teatud raamatulikku inimtüüpi, sellist, kelle tarkus näib pärinevat üksnes loetust ja kui seejuures loetu veel nagu üle ääre voolab, muutudes uueks kirjasõnaks – läbimälutud ja ümber korraldatud kujul. Te vist mõistate, mida ma mõtlen. Metakirjanduse rohkust ja selles sisalduvat ohtu. Et me kipume ümber jutustama ja enda omaks sobitama tihti meist nii kauget filosoofiat, et välja paista targematena. Ent proosa, nagu ma aru olen saanud, pole tarkus, vaid selgus. Proosat tuleks kirjutada loomulikumalt, vaistlikumalt. Kuid filoloogi oma mina on nii õhuke.See ju ongi peaaegu raamatud. (Öeldu käib ka minu enda kohta. Aga ma olen seda ohtu kogu aeg tunnetanud ja püüdnud oma proosas neist karidest hoiduda.) Ma ei ütle, et tuleks kirjutada vaid oma elukogemusele toetudes. On ju veel üks võimas liitlane – kirjutaja kujutlusvõime. Seega kirjutamine on eelkõige avatus, oma mina pärssiva ja mõnikord ka kontrolliva (tsenseeriva) poole unustamine. Vaid nii saavad ühel hetkel nähtavaks-kuuldavaks sinus peituvad hääled ja sündmused, millest sul endal aimugi polnud, saab eluõiguse eelmiste elude poolt ladestatu, nimetagem seda siis kollektiivseks alateadvuseks või põlvkonnahääleks. Nii just kirjutas Faulkner.

      Kuid tagasi selle mittefiloloogist toa number 413 alalise külalise juurde.

      Omamoodi sõnakunstnik oli temagi, see Liblikapüüdja. Selle vahega, et tema sõnadepurskkaev oli mõeldud mitte omasugustele, vaid üksnes neidude kõrvakeste jaoks; kogu ta energia kulus vaid meie, eevatütarde meelitamisele. Aga tegelikult ei hoolinud ta meist üldse. Või hoolis meist vaid ühes teatud aspektis, mida te olete ehk ka juba mõistnud. Jah, ja muidugi oli tal tüdrukute juures suur edu. Kahjuks ma tookord kõike nii selgesti ei mõistnud. Keegi pidi mulle asjast selgesti ütlema…

      See oli vist paar nädalat pärast seda pidu, ja Liblikapüüdja oli meil jõudnud juba kolmel korral külas käia, ilma et me oleksime siiski veel aru saanud – ta välise joonise järgi, ilma minu sise tunnet arvestamata – kumb meist kahest talle suuremat tõmmet pakub, mina või Aimi, sest Luigeke ei saanud ju arvesse tulla ja pealegi polnud teda iga kord koduski; tema käis jälle mingit oma trajektoori pidi, nagu me tema luulusid kutsusime.

      See oli omamoodi põnevgi, need Liblikakoguja külastuskäigud, mis ei jäänud СКАЧАТЬ