Ma kannan keskööd. Terry Pratchett

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kusagil läheduses. See pole teie jaoks, see on inimeste asi. Saite aru?”

      Kuid juba oli hilja. Pidustuste juht oma suure loppis, paelaga ääristatud mütsiga puhus vilet ja juustuveeretamine kuulutati alanuks – „kuulutame alanuks” on palju peenem öelda kui „hakkab pihta”. Mees, kellel on pael mütsi ümber, ei kasuta kunagi lihtsaid sõnu, kui ka keerulisemad asja ära ajavad.

      Tiffany ei julgenud õieti vaadatagi. Mehed mitte niivõrd ei jooksnud kui veeresid ja libisesid oma juustude järel. Küll aga kuulis ta hüüdeid, mis tõusid, kui must juust ei sööstnud mitte lihtsalt ette, vaid pöördus vahel ka ringi ja läks tagasi mäest üles, et mõnele tavalisele, süütule juustule otsa veereda. Tiffany kuulis hädavaevu Horace’i vaikset porinat, kui see peaaegu künka tippu tagasi kihutas.

      Juustuajajad karjusid musta juustu peale, üritasid seda kinni krahmata ja vehkisid selle poole keppidega, kuid röövellik juust tormas edasi, jõudis jälle oru põhja hetk enne seda, kui kohutav meeste- ja juustudesegadik ühte hunnikusse lendas, siis aga veeres vaikselt tagasi künkaharjale ja jäi sinna silmakirjaliku häbelikkusega istuma, võbisedes ikka veel tasakesi.

      Nõlva all puhkesid kaklused juustudžokide vahel, kes olid veel suutelised kedagi lööma, ja kuna nüüd jäid kõik kaklust vaatama, kasutas Tiffany juhust, haaras Horace’i ja pistis oma kotti. Lõppude lõpuks oli Horace tema juust. Nojah, see tähendab, Tiffany oli ta valmistanud, kuid ilmselt oli juustuteosse sattunud midagi kummalist, sest Horace oli ainus juust, kes sõi hiiri – ja ka teisi juuste, kui teda naelaga põranda külge kinni ei löödud. Polnud ime, et ta Nac Mac Feegle’itega8 nii hästi läbi sai ja need ta isegi oma klanni auliikmeks tegid. Tema oli juust nende meele järele.

      Vargsi, lootes, et keegi ei märka, tõstis Tiffany koti suu juurde ja ütles: „Kes siis niimoodi käitub? Kas sul häbi pole?” Kott võbises natuke, kuid Tiffany teadis, et sõna „häbi” puudub Horace’i sõnavarast, nagu ka kõik muud sõnad. Tiffany laskis koti alla, läks rahvast pisut eemale ja ütles: „Ma tean, et sa oled siin, Rob Igaüks.”

      Ja seal ta oligi, istus Tiffany õla peal. Tiffany tundis seda lõhnast. Hoolimata tõsiasjast, et Nac Mac Feegle’id ei tee tavaliselt veega tegemist – välja arvatud siis, kui sajab –, haisevad nad alati nagu kergelt purjus kartulid. „Kelda tahtis, et ma vadaksin, kuda sul läeb,” ütles Feegle’ite pealik. „Sa põle kaks nädalit künkas tema juures käind,” jätkas ta, „ja mina arvan, et tema kardab, et sa tied endale liiga, sa ju tüötad nii irmsaste ja puha.”

      Tiffany ägas, kuid ainult mõttes. Ta ütles: „See on temast väga kena. Alati on nii palju teha: kelda kindlasti teab seda. Ükskõik mida ma ka ei teeks, ikka on veel midagi teha. Hädalistel ei tule lõppu. Aga muretsemiseks pole põhjust. Ma saan ilusti hakkama. Ja palun ära too Horace’it enam rahva sekka – sa tead, kuidas ta elevile läheb.”

      „Noh, kui nüid aus olla, siis sial tolle sildi pial öeldasse, et sie pidu on nende küngaste rahvale ja meie oleme rohkem kui lih’salt rahvas. Meie oleme rahvapäerimus. Päerimusega ei vaielda! Pealegi, ma tahtsi tulla ja tollele püksata sellile austust anda. Tema on küll üts korralik purakas tillu poiss, sie on sulatõsi.” Rob vaikis hetke ja lausus siis tasakesi: „Nii et ma võin keldale öölda, et sinu arust on suga kõik kordas, umbes pahkluudekõrguselt hüüet: „Kirivise piralt!” Rangelt võttes on Feegle’id haldjarahvas, kuid ilmselt poleks arukas seda neile öelda, kui te tahate endale tulevikku, kus teil on veel hambad alles.

      jeh?” Rob oli kuidagi närviline, nagu tahaks ta veel midagi öelda, kuid teaks, et see pole teretulnud.

      „Rob Igaüks, ma oleksin väga tänulik, kui sa täpselt seda teeksid,” ütles Tiffany, „sest kui ma vähegi õigesti arvan, on mul vaja hulk inimesi sidemetesse panna.”

      Rob Igaüks, kelle näol oli nüüd korraga ilme, nagu oleks tal täita tänamatu ülesanne, pahvatas palavikuliselt välja sõnad, mida tema naine oli käskinud tal öelda: „Kelda ütleb, et meres on kalu palju!”

      Ja Tiffany seisis ühe hetke täiesti liikumatult. Ja siis sõnas ta Robi poole vaatamata vaikselt: „Täna keldat selle kalandusalase informatsiooni eest. Ma pean nüüd tööle hakkama, kui sulle sobib, Rob. Täna keldat kindlasti.”

      Suurem osa rahvast hakkas juba alla künka jalamile jõudma, et ammulisui vahtida, appi minna või üritada oigavatele juustujooksjatele asjaarmastajalikku esmaabi anda. Pealtvaatajate jaoks oli see muidugi jälle lihtsalt etendus: rahuldustpakkuvat meestest ja juustudest külakuhja ei näe just tihti ja – kes teab? – võib-olla koorub sealt mõni tõeliselt huvitav vigastus.

      Tiffany, kes oli rõõmus, et tal on midagi teha, ei pidanud trügima: teravatipuline must kübar suutis teha talle rahvasummas kiiremini teed kui pühamees madalas meres. Ta vehkis kätega, et rahulolev rahvas eemale hoiaks, ja tõukas jõuga paari tegelast, kes olid aeglasema taibuga. Tegelikult selgus, et vigastuste nimekiri polegi sel aastal teab kui pikk: üks murtud käeluu, üks murtud ranne, üks murtud jalaluu ja üüratu hulk sinikaid, haavu ja marrastusi, mida olid saanud inimesed, kes suurema osa teest alla libisesid – rohi ei ole alati inimese sõber. Mitu noormeest olid selle tulemusena selgelt vaevas, aga nad kinnitasid vankumatult, et ei kavatse oma vigastustest naisterahvaga rääkida, tänan väga, niisiis ütles Tiffany, et nad koju jõudes piinatekitavale piirkonnale külma kompressi paneksid, ja vaatas, kuidas nad minema komberdasid.

      Noh, ta sai ju päris hästi hakkama. Ta oli kasutanud oma oskusi kaelaküünitava rahva ees, ja niipalju, kui ta vanade meeste ja naiste jutust oli kuulnud, oli ta oma tööga päris hästi toime tulnud. Võib-olla kujutas ta ainult ette, et paaril inimesel oli piinlik, kui üks vööni ulatuva habemega vanamees ütles irvitades: „Tüdrukul, kes oskab konte paika panna, ei ole küll mehe leidmisega raskusi,” aga see läks mööda ja kuna rohkem polnud midagi teha, alustasid inimesed pikka tagasiteed künkanõlvast üles… ja siis tuli tõld, ja siis, mis veel hullem, see peatus.

      Tõlla küljel oli Keepsake’i perekonna vapp. Tõllast astus välja noormees. Ta oli omal moel üsna kena, aga omal moel ka nii jäik, et tema peal oleks saanud voodilinu triikida. See oli Roland. Ta oli jõudnud astuda ainult ühe sammu, kui üsnagi ebameeldiv hääl tõllast ütles, et ta oleks pidanud ootama, kuni teener talle ukse avab, ja tehku ta kiiresti, sest neil pole tervet päeva aega.

      Noormees kiirustas rahvasumma poole ja seal algas üleüldine kohendamine ja sättimine, sest lõppude lõpuks oli tulija ju ikkagi paruni poeg, parunile aga kuulus suurem osa Kriidimaast ja peaaegu kõigi selle elanike majad, ja kuigi parun oli korralik vanapoiss, kui teiste temataoliste vanapoistega võrrelda, oli kindlasti mõistlik tema perekonna vastu väheke viisakust üles näidata…

      „Mis siin juhtus? Kas kõik on terved?” küsis noormees.

      Elu Kriidimaal oli üldiselt meeldiv ning suhe isanda ja alamate vahel oli kantud vastastikusest austusest, kuid taluinimesed olid siiski pärinud arusaama, et pole arukas võimulolijatega väga palju juttu ajada, kuna see jutt võib osutuda kohatuks. Lõpuks oli linnuses ju endiselt olemas piinakamber ja kuigi seda polnud sadu aastaid kasutatud… noh, igatahes on parem kindla peale välja minna, parem on ise kaugemale hoida ja nõial rääkida lasta. Tema saab ära lennata, kui tal on pahandust karta.

      „Kahjuks oli see sedasorti õnnetus, millest pole pääsu,” lausus Tiffany, tundes teravalt, et tema on kohalolijate seast ainus naine, kes kniksu ei teinud. „Mõned luumurrud, mis paranevad ära, ja paar punast nägu. Kõik on korda aetud, tänan küsimast.”

      „Näen, näen! Väga tubli, noor daam!”

      Hetkeks tundus Tiffanyle, et ta tunneb oma hammaste maitset. „Noor daam”… Rolandi suust? See СКАЧАТЬ