Ma kannan keskööd. Terry Pratchett

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ siis juba topeltportsu.” Tema oligi jutustanud Tiffanyle vanadest aegadest, mil nõidade elu oli nähtavasti olnud natuke lõbusam. Ta jutustas näiteks sellest, mida tehti aastaaegade vahetumise paiku, kõigist kommetest, mis elasid nüüd veel ainult rahva mälus: Nanny Oggi sõnutsi on rahva mälu sügav, sünge ja hingav ning see ei tuhmu kunagi. Ta jutustas kõigist väikestest rituaalidest.

      Eriti meeldis Tiffanyle lugu tulest. Tiffanyle meeldis tuli. See oli tema lemmikloodusjõud. Seda peeti nii võimsaks ja pimeduse jõududele nii hirmutavaks, et inimesed isegi abiellusid, hüpates koos üle tule.4 Nähtavasti oli abi, kui selle juures väikesed loitsusõnad lausuda, ja Nanny avaldaski aega kaotamata Tiffanyle need sõnad, mis jäid talle kohe meelde – paljugi sellest, mida Nanny Ogg rääkis, ei tahtnud enam meelest ära minna.

      Kuid nüüd olid need ajad möödas. Nüüd olid kõik siivsamad, kui Nanny Oggi ja Hiiglast mitte arvestada.

      Kriidimaal leidus ka teisi maasse uuristatud pilte. Üks neist oli valge hobune, kes oli end Tiffany arvates kunagi maast välja murdnud ja talle appi kapanud. Nüüd mõistatas Tiffany, mis juhtuks, kui Hiiglane teeks sama, sest väga raske oleks kiiruga kuuekümne jala pikkusi pükse leida. Ja kõike arvesse võttes oleks pükste leidmisega tõesti vaja kiirustada.

      Tiffany ise oli Hiiglase pärast ainult ühe korra itsitanud ja see oli juhtunud väga ammu. Tema arvates oli maailmas tegelikult ainult nelja sorti inimesi: olid mehed, naised, võlurid ja nõiad. Võlurid elasid peamiselt ülikoolides, suurtes linnades, ja neil polnud lubatud abielluda, kuigi miks, see jäi Tiffanyle täiesti arusaamatuks. Igatahes Kriidimaa kandis nägi neid haruharva.

      Nõiad olid täiesti kindlalt naised, aga enamik vanadest nõidadest, keda Tiffany teadis, polnud samuti abiellunud, peamiselt sellepärast, et Nanny Ogg oli kõik sobilikud mehed juba ära krabanud, kuid tõenäoliselt ka sellepärast, et neil polnud selleks aega. Mõni nõid võis muidugi abielluda suursuguse mehega, nii oli teinud näiteks Lancre’is elav Magrat Garlick, kes oli samuti nõid, aga niipalju kui kuulda oli, tegeles tema viimasel ajal ainult ravimtaimedega. Kuid ainus Tiffanyle tuttav noor nõid, kellel oli kurameerimiseks üldse aega olnud, oli tema parim sõbranna mägedest, Petulia – nõid, kes oli nüüd spetsialiseerunud seanõidusele ja pidi peagi abielluma toreda noormehega, kes pidi üsna varsti pärima oma isa seakasvatustalu5 ja oli niisiis peaaegu aristokraat.

      Kuid nõiad polnud mitte ainult väga hõivatud, nad olid ka väga eemal, Tiffany oli sellest juba väga varakult aru saanud. Kui sa oled nõid, oled sa inimeste keskel, kuid sa ei ole samasugune kui nemad. Nõia ja inimeste vahel oli alati mingi distants, mis neid lahutas. Selle jaoks ei pidanud vaeva nägema, see tekkis iseenesest. Tüdrukud, keda Tiffany tundis sellest ajast, kui nad kõik olid nii väikesed, et lippasid ringi ja mängisid ainult särgikese väel, tegid nüüd talle imepisikese kniksu, kui temaga külatänaval kokku sattusid, ja isegi vanemad mehed puudutasid tervituseks laubalokki – või siis vähemalt seda kohta, kus arvasid oma laubaloki olevat –, kui talle vastu tulid.

      Seda ei tehtud mitte ainult austusest, vaid ka omamoodi kartusest. Nõidadel on palju saladusi: nad on kohal ja aitavad, kui laps sünnib. Abielludes on arukas lasta nõial juures olla (isegi kui sa ei tea täpselt, kas seda on vaja õnne kutsumiseks või õnnetuse eemalehoidmiseks), ja kui sa sured, on samuti sinu juures nõid, kes näitab teed. Nõidadel on saladusi, mida nad kunagi ei avalda… nojah, nendele inimestele, kes pole nõiad. Omavahel olles, kui nad kusagil mäenõlval kokku saavad, et võtta naps või paar (proua Oggi puhul naps või üheksa), laterdavad nad nagu haned.

      Aga nad ei laterda kunagi tõelistest saladustest, nendest, millest kunagi ei räägita, sellest, mida tehakse ja kuuldakse ja nähakse. Nii palju on saladusi, mille väljaimbumist kardetakse. Püksata hiiglane pole õieti kõneväärtki võrreldes mõne muu asjaga, mida nõid võib näha.

      Ei, Tiffany ei kadestanud Petuliat tema armuloo pärast, mis kindlasti toimus suurte saabaste ja ebameeldivate kummipõlledega ning vihma käes, rääkimata hirmsast ruigamisest.

      Küll aga kadestas Tiffany Petuliat, kuna see oli nii mõistlik. Petulial oli kõik selgeks mõeldud. Ta teadis, millist tulevikku ta endale tahab, ja ta kääris käised üles ja tegi selle tõeks, isegi kui ta pidi selle jaoks põlvini ruigamise sees sumama.

      Iga pere, isegi ülal mägedes, pidas vähemalt ühte siga, kes oli suvel prügikasti rollis, ülejäänud aasta aga praetükkide, peekoni, singi ja vorstide rollis. Siga oli tähtis: vanaemale võis anda sortsu tärpentini, kui ta tõbine oli, aga kui siga haigeks jäi, saadeti otsekohe seanõia järele, ja talle maksti ka, ja maksti hästi, tavaliselt vorstides.

      Lisaks kõigele muule oli Petulia suurepärane seatüütaja, ta oli seatüütamise kõrges kunstis lausa selle aasta meister. Tiffany meelest sobis selline nimetus sellele tegevusele ideaalselt: tema sõbranna võis sea kõrvale istuda ja sellele vaikselt ja rahulikult ülimalt tüütutest asjadest rääkida, kuni sisse lülitus mingi kummaline seamehhanism, siga haigutas rõõmsalt ja kukkus külili, ta polnud enam elav siga ja oli valmis saama oluliseks täienduseks pere järgmise aasta toidusedelisse. Võib tunduda, et sea jaoks pole see just kõige parem lõpptulemus, aga kui mõelda, kui räpaselt ja eelkõige lärmakalt surid sead enne seatüütamise leiutamist, oli see kõike arvesse võttes kõigi jaoks palju parem lahendus.

      Tiffany ohkas, üksinda rahva seas. Sellel, kes kannab musta teravatipulist kübarat, on raske. Meeldib see sulle või mitte, aga nõid ongi see teravatipuline kübar, ja teravatipuline kübar on nõid. See teeb inimesed ettevaatlikuks. Muidugi olid nad ka aupaklikud, loomulikult, ja tihtipeale natuke pabinas, nagu kardaksid nad, et sa vaatad nende pähe – ja seda saaksid sa ilmselt ka teha, kasutades nõia vanu tublisid abilisi esmapilku ja järelmõtteid6. Kuid see polnud päris nõiakunst. Neid võib kasutama õppida igaüks, kellel on tilgake oidu peas, aga vahel on ka tilgakest raske leida. Inimestel on tihtipeale elamisega nii palju tegemist, et nad ei saa hetkekski peatuda ja küsida: miks? Nõiad küsivad ja just sellepärast ongi neid vaja – jah, just nimelt vaja, neid oli vaja praktiliselt kogu aeg, kuid mingil väga viisakal ja täiesti kindlalt väljaütlemata moel tehti selgeks, et neid otseselt ei tahetud.

      Kriidimaal oli teisiti kui mägedes, kus inimesed olid nõidadega väga harjunud: Kriidimaa inimesed võisid ju olla nõia vastu sõbralikud, kuid nad ei olnud tema sõbrad, tegelikult mitte. Nõid on teistsugune. Nõid teab asju, mida sina ei tea. Nõid on teistmoodi inimene. Nõid on inimene, keda tõenäoliselt ei maksa pahandada. Nõid ei ole selline nagu teised.

      Tiffany Aching oli nõid ja ta oli end ise nõiaks teinud, sest Kriidimaa rahval oli nõida vaja. Kõigil on nõida vaja, vahel nad lihtsalt ei tea seda.

      Ja see toimis. Muinasjuturaamatust tuttavad pildid ilatsevatest nõiamooridest pühiti minema iga kord, kui Tiffany aitas mõnel noorel emal tema esimese lapse ilmale tuua või silus mõne vana mehe hauateed. Kuid tundus, et vanad jutud, vanad kuulujutud ja vanad pildiraamatud hoidsid maailma mälust ikka veel kõvasti kinni.

      Asja tegi raskemaks see, et Kriidimaal polnud nõidade traditsiooni – ükski nõid poleks end Kriidimaal sisse seadnud, kui Vanaema Aching veel elas. Kõik teadsid, et Vanaema Aching oli olnud tark naine, ja ta oli olnud piisavalt tark, et mitte olla nõid. Kriidimaal ei toimunud midagi, mida Vanaema Aching heaks ei kiitnud, igatahes ei toimunud see seal kauem kui kümme minutit.

      Niisiis oli Tiffany nõid üksinda.

      Asi polnud mitte ainult selles, et nüüd ei olnud tal enam mingisugust toetust mägede nõidadelt nagu Nanny Ogg, Vanaema Weatherwax ja preili Level, vaid ka selles, et Kriidimaa rahvas ei olnud nõidadega väga tuttav. Ilmselt tuleksid teised nõiad appi, kui Tiffany paluks, muidugi tuleksid, СКАЧАТЬ