Comandante: Hugo Chaveze Venezuela. Rory Carroll
Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Comandante: Hugo Chaveze Venezuela - Rory Carroll страница 8

Название: Comandante: Hugo Chaveze Venezuela

Автор: Rory Carroll

Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU

Жанр: История

Серия:

isbn: 9789949486533

isbn:

СКАЧАТЬ õitsele hilja õhtul, kui ta tuli rookatusega terrassile tagasi ning, kosutades ennast uute kohvisõõmudega, lehitses kuhjade kaupa dokumente, millele ta tegi pastakaga ringe ja allakriipsutusi. Kell 11 õhtul keeras ta nurgas seisval teleril heli valjuks, et vaadata „La Hojilla’t” („Habemenuga”), tähtsaima riikliku kanali õhtust jutusaadet. Saatejuht Mario Silva, tüse habemik mees ärksa intellekti ja hundiirvega, kandis punaseid pesapallimütse ja nahkjakke. Istudes laua taga, ümbritsetuna Che Guevara, Karl Marxi, Bolívari ja Chávezi piltidest, intervjueeris ta aeg-ajalt külalisi, ent peamiselt ründas comandante vastaseid monoloogidega, mida ta ise üdini nautis. Teda tunti opositsioonile piinlikkust valmistavate fotode näitamise poolest. Silva mängis samuti ette katkeid salvestatud telefonikõnedest, mis olid mõeldud tõestama oponentide rikutust ja silmakirjalikkust. Mõnele neist oli lisatud koduloomade häälitsusi. Saatejuht kinnitas, et materjal pärineb anonüümsetelt allikatelt, ent kõik kahtlustasid, et tegemist on Luure- ja Preventiivteenistuste Direktoraadiga (DISIP), peamise luureagentuuriga. See oli comandante lemmiksaade ning ta soovitas tungivalt seda vaadata ka oma poolehoidjatel. Mõnel õhtul ta helistas sinna, et Silvaga otse-eetris lobiseda või teha poliitilisi teadaandeid.

      Pärast „La Hojilla” lõpptiitreid kella 1 paiku pärast keskööd helistas president ministritele oma küsimuste ja juhtnööride pärast. Kas teie ministeerium on ettekandega valmis saanud? Kas te olete seda statistilist tabelit näinud? Kiirustage sellega, muutke toda, rääkige selle inimesega. Vahetevahel helistas ta selleks, et lihtsalt lobiseda ja juttu vesta. Lõpuks, kui linn magas ja ministritele oli helistatud, võttis ta raamatu oma kirjutuslaua pealt hunnikust või oma toa väikesest kapist ning süüvis selle lehekülgedesse.

      Kõige rohkem sirvitud köide sisaldas Bolívari kõnesid ja kirju, mis presidendil olid pähe kulunud. Mõnda aega meeldis talle väga Argentina kirjaniku Lucas Estrella „Sõdalase oraakel”. „Sõjamees, kui sa võidad lahingu, siis ära vaevugi mõõka tuppe panema, kuna homme tuleb üksnes veelgi lahinguid,” soovitati selles. Kuude kaupa ülistas president avalikult seda raamatut, kiites taevani selles leiduvaid tarkuseteri. Kui aga hakati naljatama, et tekst on homoseksuaalne metafoor, siis enam ta seda ei maininud. Enne presidendiks valimist eitas Chávez, et ta on sotsialist, öeldes, et ta pole kunagi Marxi lugenud, ning 1999. aastal vastas see veel tõele. Selle asemel süüvis ta García Márquezi, Nietzschesse ja ennekõike Plehhanovisse. Ta rääkis rahvale mitu korda hetkest, mil ta avastas vene revolutsionääri filosoofilise teose „Üksikisiku roll ajaloos”, kui ta 1970. aastatel noore ohvitserina mägedes geriljasid jälitas. „Ma mäletan, et oli imeline öö, mil tähed paistsid, ning ma lugesin seda telgis taskulambi valgel.” (Mehhiko kirjanik Enrique Krauze oli üks esimesi, kes märkas Chávezi kiindumust Plehhanovisse.) President hoidis oma eksemplari aastakümneid alles. „Sama väike raamat samade allakriipsutustega, mida me ikka teeme, ja samade noolekeste ja samade kaantega, mida ma tarvitasin maskeeringuna, et minu ülemused ei küsiks: „Miks te seda loete?”” Nüüd, mil Chávez oli võimul, näis sajand varem avaldatud raamat kõnetavat teda veelgi tungivamalt. „Suurmees on just seepärast algaja, kuna ta näeb teistest kaugemale ning soovib asju teistest palavamalt.”

      Comandante lebas oma mungakongis, keerates lehekülgi, tehes uusi märkmeid ja allakriipsutusi, visandades värskeid plaane ning triivides unne. Päikesetõusu ajaks, mil palee akendel vilgatasid esimesed päikesekiired, ta magas.

      President oli 1998. aasta detsembrikuu valimised võitnud 56 % häältega, varjutades kahte süsteemiparteid, sotsiaaldemokraatide Demokraatlikku Aktsiooni ja kristlik-demokraatlikku COPEI-d. Nood olid võimul vaheldunud alates Pérez Jiménezi langemisest 1958. Vastavat mugavat süsteemi nimetati Punto Fijo paktiks. See roteeris rahumeelselt presidente, kellel põhiseadus keelas ära järjestikused ametiajad. Kaugelt paistis tegemist kadestamisväärselt stabiilse ja demokraatliku asjade korraldusega ning Venezuelat peeti regioonile eeskujuks. Ent 1970. aastate naftabuumi elevus kuhtus, kui 1980. aastatel hinnad varisesid, tõugates majanduse pankrotti. Kaks parteid, mis nüüdseks olid mandunud eestkostevõrgustikeks, siplesid abituna oma kriisis. 1989. aasta Caracazo rahutused, millele järgnesid 1992. aasta Chávezi putšikatse ning hiljem samal aastal teiste ohvitseride eraldi katsetus, paljastasid süsteemi nõrkuse. Chávez, kes juba kahe aasta pärast vangist vabastati, tõusis võimule Viienda Vabariigi Liikumise (MVR) karismaatilise käilakujuna, mis ühendas endas ametiühingute aktiviste, keskkonnakaitsjaid, üliõpilasi, endisi ohvitsere ja väikseid vasakparteisid. Chávez andis lubaduse ühe ametiaja järel tagasi astuda.

      Selleks ajaks, kui ta veebruaris 1999 ametisse vannutati, haaras värske alguse õhin isegi neid, kes olid tema vastu hääletanud. Kui Chávez astus kongressi ette vannet andma, näitasid küsitlused, et teda toetab 90 % riigi elanikkonnast. Chávez kuulutas, et prioriteediks on uus konstitutsioon. Parem käsi õhus, vasem lebamas põhiseadusel, mida ta oli äsja lubanud prügikasti heita, tsiteeris ta Tšiili poeedi Pablo Neruda sõnu: „Bolívar ärkab iga saja aasta järel taas ellu. Ta ärkab iga saja aasta tagant, kui rahvas virgub.” Presidendi nägu oli pingul ja silmad hiilgasid. Aastaid hiljem pöördusid inimesed selle momendi juurde tagasi, jälgisid videot kaaderhaaval ning uurisid mehe näoilmet. Vaadake silmi, hüüdsid nad. Näete! Mida? Seda, mis tuleb!

      Kui ta astus kongressist välja, viis hõiskav inimsumm ta endaga Mirafloresesse. Chávez, kes oli esialgu üritanud relvajõul ja läbi kukkunud, võttis Miraflorese nüüd veretult. Valvurid astusid laia naeratusega kõrvale, kui rahvamassid sööstsid läbi avatud väravate.

      Uued ministrid kibelesid asju edendama või hoopis ümber tegema, nende sõrmed tõmblesid hoobade kohal, ent comandante kutsus nad korrale. Ta kordas, et prioriteediks on uus põhiseadus. Vana eliit oli haavatud, aga ikka ohtlik, talle kuulus kongressis veel häälteenamus. Võim ei tulenenud mitte üksnes institutsioonidest, vaid samuti ajast. Võimul oli omadus rütmiliselt kasvada ja kahaneda. Nüüd, mil aeg töötas tema kasuks, korraldas Chávez kiiresti aprillis referendumi ja võitis ka selle, et kiita heaks Asutava Kogu kokkukutsumine, seejärel juulikuus sinna toimuvad valimised. Asutav Kogu, kus ülekaalus olid tema poolehoidjad, väljastas kiiresti harta, mis soovitas täiendavaid tagatisi inimõigustele, riiklikke soodustusi, kaitset keskkonnale ja pärismaistele kogukondadele ning jõulisemat presidentuuri. Presidendi ametiaega pikendati viielt aastalt kuuele koos kohese tagasivalimise õigusega. Samuti sai täitevvõim enda voli alla sõjaväelaste edutamise. Lisaks vabanes tülikast Senatist, kuna Kongressi kaks koda liideti Rahvuskoguks. Konstitutsiooni visand oli täis progressiivseid, valgustatud fraase, ent ulatas palee kätte tubli vasara.

      Ávila on osa Venezuela Kariibi mere ranniku mäeahelikust ning kulgeb idast läände. Tegelikult on see Andide jätk, mida on kõige paremini märgata mere poolt. Sealt vaadatuna kaovad järsud kaljud viimaks pilvede sekka. Ávila rahvuspark on 80 km pikk, 16 km lai ning riivab Caracase, Guatire, Guarenase ja Barlovento orge. Selle kõrgeim punkt, Pico Naiguatá, 2765 m, on jahe, mõnikord lausa jäine, ent ülejäänud mäeahelik on lopsaka troopilise taimkattega.

      Inimasulad ronivad mägede külgi mööda üles. Need on tekkinud alates 1950. aastatest. Tulnukad hülgasid sisemaa viletsad väiketalud, lootes õilmitsevas pealinnas tööd saada. Orgu polnud võimalik eluaset soetada, seega nad rajasid Ávila eelmäestikku „rantšodeks” hüütavaid onne. Kuna järgnevatel aastakümnetel saabus rahvast veelgi, siis need majakesed, esmalt puidust ja presendist, siis räbubetoonist ja laineplekist, ronisid üha kõrgemale ja valgusid üle mäeveerte. Nende vahele tekkisid looklevad rajad ja kõverad trepid. Onnid moodustasid barrio’d. Kontekstist sõltuvalt tähistab sõna lihtsalt elamukvartalit või siis agulit. Perekonnad elasid siin põlvkondade kaupa, varastades elektriliinidest elektrit ja tassides vett ämbritega üles. Erinevad valitsused jätsid nad unarusse. Ühel pool mägesid nägid uusasukad oru põhjas privilegeeritud Caracast. Teisel pool, Vargase osariigis, nähti kalurikülasid, La Guaira sadamat ning rannakuurorte, kus jõukatel inimestel olid majad nädalavahetuse veetmiseks. Kui Hugo Chávez СКАЧАТЬ