Comandante: Hugo Chaveze Venezuela. Rory Carroll

Чтение книги онлайн.

      Ekraan värises, nagu oleks kaameramees närviline või lihtsalt elevil. Kaamera keskendus kellegi jalapaarile, siis libises madalalt ja laialt üle Baralti avenüü. Palee poole marssis miljon jalga, ehk rohkemgi. Tõenäoliselt oli tegemist kõige suurema marsiga Venezuela ajaloos. Marssijad läbisid linna idast läände, trampides jalgu ja lauldes „ta veel kukub, ta veel kukub”. Nüüd oldi Mirafloresest vaid mõne kvartali kaugusel. Järsku, nagu käskluse peale, peatusid nad kõhklevalt. Miski tõkestas rahvamassi. Ekraani nurka imbus halli auru, mis muutis kogu pildi ähmaseks. Pisargaas. Asfalti tabas kivi, siis veel üks ja veel üks, lausa kivirahe. Ekraan värises taas, nagu oleks kaameramees jooksma pistnud. Käes oli 11. aprill 2002 ja troon vankus.

      Miraflorese lähedalt saabuvaid kaadreid, mis hoidsid riiki oma kütkes – paistis, nagu need, kes ise ei marsi, vaatavad vähemalt marssi pealt –, tõrjusid kõrvale valitsuse logo ja trompetite puhumine. „See on eriteade informatsiooni- ja kommunikatsiooniministeeriumilt.” Telepilti ilmus pühaliku näoilmega president. Ta kandis ülikonda ning istus laua taha, mille kohal seinal olid Venezuela lipp ja Simón Bolívari portree. „Tere päevast, minu kallid Venezuela kaasmaalased. Nagu ikka, kanname oma vastutuskoormat.” President oli Salón Ayacuchos, kenas suurelehisest mahagonipuust tahveldisega ruumis, kus peeti tseremooniaid televisioonis ülekandmiseks. Ruum asetses palee all, kabeli ja punkri kõrval, mis olid mõeldud trotsima püssikuule ja pomme. President jätkas. „Ma langetasin otsuse – minu kella järgi on praegu kolmveerand neli pärast lõunat – esineda selle erilise raadio- ja telepöördumisega kõikidele venetsueellastele… Iseäranis sellele vähemusele, kes ilmselt ei taha kuulda, kes ilmselt ei taha näha, kes ilmselt ei taha reaalsusega leppida.” Kõik kanalid olid kohustatud seda saadet edastama. President tahtis näidata, et tema kontrollib olukorda. Kaugel sellest.