Comandante: Hugo Chaveze Venezuela. Rory Carroll

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kahvatu nahk, tore keha. Ma imestasin, kuidas keegi nii ilus võib olla nii inetu mehega, isegi kui see on president. Ma naljatasin ühel päeval selle naisega, et mees on küll halb armuke, sest naine ei näinud eriti hea välja. Boss puhkes lihtsalt naerma. Kui venetsueellannal on vilets armuke, siis ta muutub ju lohakaks. Juukseid ei läigi enam.” Carla oli 60. eluaastates, ent tal olid flirtivad maneerid, suitsune hääl ning eriti läikivad juuksed. „Enamalt jaolt nägi minu boss hea välja. Ta suhtus üritusse kirglikult ning nautis elu. Kui keegi juhtus tema autot varastama, siis järgmisel päeval anti talle uus. Kolleegid lugesid kokku, et presidendil oli 39 armukest, ning ütlesid, et tal leidub siin ja seal lapsi, presidendiga sarnase välimusega lapsi, aga ma ei tea sellest midagi. Ma tundsin üksnes La Locat (hullu), kes teda vanglas külastas, La Hermosat (iludust), tõeliselt rabavat argentiinlannat, ning ühe ministri tütart. Nad paistsid kõik rahul olevat, nii et äkki president on osav. Aga veel räägitakse, et kehv tantsija on kehv armuke. Ja see mees tantsida küll ei oska.”

      3

      ÜLEJOOKSIKUD

      César García ei tabanudki täpselt ära, millal revolutsioon võtab uue ilme. Jämedast puuvillriidest püksid, saapad, lopsakad vuntsid, tugevad lühikeseks lõigatud küüntega käed, päikese käes kortsunud nägu. Ta ei hooli eriti poliitikast ega Caracasest, mis asub sadade kilomeetrite kaugusel ja on lausa teine maailm. Ta hoolib hoopis oma perekonnast, töölistest ja kariloomadest endale kuuluvas 580 hektari suuruses majandis, mis on Santa María nimeline kogum põlde ja karjaradu Barinase osariigi llano’s ehk tasandikul.

      García oli Chávezi poolt hääletanud, et asjad saaksid uue hoo. Siinne viljakas rohtla võiks olla Lõuna-Ameerika viljaait, ent väljaränne oli elu teisale viinud. Aastakümnete jooksul olid talupojad müünud oma väikesed maalapid maha ning naftarikkuste ahvatluses kolinud mereäärsetesse linnadesse, loovutades maa vähestele jõukatele farmeritele, kes suutsid oma tohutuid valdusi vaid poolikult harida. Konarlikel radadel võis sõita tundide kaupa, üldse märkamata inimesi, kariloomi või põllutaimi. Saagikoristuseks palkasid farmerid väheseid saadaolevaid maatöölisi, et nad koguksid suhkruroogu, maisi, sorgot ning jahubanaani, siis läksid töölised oma hurtsikutesse ja vaesusse tagasi.

      Rantšopidaja toetas Chávezi, kuna see materdas raiskamist ja vanu ettekäändeid. Pealegi oli tegemist omakandimehega, kes oli sündinud ja üles kasvanud Sabanetas. See aga oli García majandi lähikonnas paiknev päikesest kõrbenud linn, kus elasid sitked inimesed. „Viimaks,” rääkis García tasase rämeda häälega oma lastele, „üks tubli mees. Keegi, kes toob uut hingamist.” Osa García naabreid, vanad konservatiivsed rantšopidajad, ei hääletanud Chávezi poolt, ent viimaks valdas neidki elevus, et Mirafloresesse saabub karismaatiline noor mässaja. Nondel joovastavatel nädalatel ligines Chávezi populaarsus üle riigi 90 protsendile.

      Mõistagi olid kõik García palgalised andnud oma hääle comandante’le. Nende esivanemad olid iseseisvumisjärgsetes kodusõdades võidelnud maakaitsevägedes ning visa mässumeel polnud kuskile kadunud. García oli lapsest saati tundnud neid kõhnu vintskeid mehi, kes käisid ringi räbaldunud teksades ja vehkisid matšeetedega. Osa elas tema maal tellistest, puidust ja plekist majades, aga teised kõnnumaal, kus nende koduks olid pisikeste akendega adoobonnid, nagu Bolívari päevilgi. Kui tööd oli, siis García andis seda neile, muidu ajasid nad läbi niisama. García sai meestega hästi läbi, ent teised maaomanikud kaldusid toorutsema. Kui tülitseti palga või töötingimuste pärast, siis kutsusid rantšopidajad appi politsei või lausa löömamehed, kes ei kohkunud tagasi kellelgi pead lõhki löömast.

      Tavaliselt ei vaevanud García oma pead poliitikaga. Tema tööpäevad algasid koidueelses jahedas, kui ta läks kuupaistel ringkäigule oma valdustesse, jätkusid päikese pimestavas leitsakus ning lõppesid pärast loojangut, kui ta sõi koos perekonnaga suures konditsioneeritud õhuga elutoas. García kuulis uudiseid raadiost tükati, kui tema porine Fordi pikap läbis leviga alasid. Ta kuulis katkeid Chávezi kõnedest, mida iga raadio- ja telejaam oli kohustatud sageli edastama.

      Näis, nagu peaks president iga päev ühe kõne ja vahetevahel lausa mitu. Presidendile, itsitas García, meeldis rääkida. Ja ilmselt olid tal suured plaanid. Vaid mõni kuu pärast ametissevannutamist pöördus ta rahva poole: „Peame riigi päästma, selle ümber ehitama ja kauniks muutma. Venezuela jätab seljataha jubeda öö… Venezuela saab oma väärikuse tagasi, ta sammub eneseuhkuse suunas. Venezuela saab taas suureks ja liigub selle poole. Venezuela saab uuesti kuulsusrikkaks, ta heiskab oma hiilguse, rahva hiilguse, rahva lootuse lipu.”

      Garcíale paistis comandante esimene aasta säärast optimismi õigustavat. Saabusid uus põhiseadus ja kõrgemad naftahinnad, räägiti investeeringutest põllumajandusse ja kodanike kaasamisest. Chávez kõneles, kuidas riik on taassündinud para nosotros – meile – ning revolutsioon on para todos – kõikide jaoks. Kui 2000. aasta sügisvihmadele järgnesid 2001. aasta niiske kevad ja kõrvetav suvi, hakkas Garcíat siiski miski närima. Presidendi sõnadesse sigines tõrjuvat sõjakust. Ta harjus iseendast kõnelema kolmandas isikus ning ärritus isegi kõige tühisema kriitika peale. Ühe maad külastanud haritlase tehtud võrdlusest Mussoliniga poleks Chávez pruukinud üldse välja teha. Hoolimata sellest võttis ta selle oma juunis 2001 peetud kõne põhiteemaks. „Ta pole lugupidamatu mitte Chávezi suhtes, ärge arvake (et ma virisen) enda pärast, hoopis kõikide pärast, sest see rahvas – meie rahvas – väärib lugupidamist. Meil on demokraatia. Aga kui keegi tuleb ja ütleb, et Chávez on türann, diktaator, siis ta mõnitab inimesi, kes mind valisid.”

      Nüüd häiris see, kuidas Chávez ütles nosotros ja todos, kuidas ta kirus oligarquía’t, Garcíat juba tõsiselt. Kandidaadina oli Chávez rääkinud sama juttu. Nüüd istus ta siiski troonil ega pidanud agiteerima, vaid hoopis valitsema. Eeter paistis täituvat presidendi vimmaga. Ta kuulutas välja „otserünnakuid” ja „pealetunge” poliitiliste tõkete vastu, nagu ta oleks ikka alles tankikomandör. Oligarquía hurjutamine paisus tiraadideks ellos’e – „nende” – ja esa gente – „nende inimeste” – vastu.

      Just see, mis Garcíat presidendi sõnades ärritas, hoopis vaimustas tema töölisi. „Vaba maa ja vabad inimesed! Vabad valimised ja maha oligarhia!” Mõned austasid Chávezi kui vabadusvõitlejat, teised hüüdsid teda bandiidiks. García, räpane ja roidunud pärast päevatööd, kui ta põlluvaheteel kihutades käike vahetas, surus end vastu istme seljatuge ja raputas raadiot kuulates pead. Töölised, kes istusid temaga lähestikku, samavõrra mustad ja kurnatud, püüdsid innukalt iga sõna. Rantšopidajale koitis aegamööda taipamine. Kui president ütleb nosotros ja el pueblo, siis ei tähenda see teda, César Garcíat.

      Ümbruskonna rantšode omanikud arvasid samamoodi ning peagi esitas karjapidajate ühendus Caracases ametliku protesti. Ent see muutis presidendi hoopis vaenulikumaks. „Me ei lepi sellega igavesti, et leidub suurmaaomanikke, kes on oma valdused hooletusse jätnud, kusjuures enamik inimesi elab ilma ühegi hektarita, ilma ühegi ruutmeetrita, kuhu istutada suhkruroogu või banaane,” tõreles ta. Oktoobris 2001 langeski kirves. „Ütleme, et teil on viis hektarit, aga teie naabril 400,” kõneles president ühel rahvakogunemisel. Ta vaikis, et inimesed jõuaksid asja ebaõiglust taibata. „Ei, nii ei või… peame latifundio’dele lõpu tegema!” Ta hakkas karjuma. „Latifundio on maa vaenlane.” García vaatas ärevalt oma töölisi, kes olid lapsepõlves olnud tema mängukaaslased, kellel polnud kunagi olnud privileege nagu temal ning kes nüüd kikitasid kõrvu, et presidenti paremini kuulda. Kas nad näevadki Garcíat sellisena? Ekspluateerijana? Eelarvamuste ja nurjatuse agendina? Kuidas saab Chávez nii teha! Põrgusse! César Garcíast saigi see, kelleks Chávez teda nimetas – revolutsiooni vaenlane.

      Novembris 2007 oli García veel oma rantšos ja sõitis pikapiga. Chávezi sõjakuulutusest latifundio’dele oli möödas kuus aastat. Valitsus oli hõivanud kaks miljonit hektarit põllumaad, mida peeti unarusse jäetuks või ebaseaduslikult СКАЧАТЬ