Gort Ashryn III osa. Rahu. Leo Kunnas

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      Vahepeal oli raudtee korda tehtud. Langenud kamraadid maetud ja sõjasaak peale laaditud, võis rong teele asuda.

      Mõned tsiviilelanikud, kelle olime libasõdurite käest päästnud, olid meiega kaasa tulnud. Kui ešelon liikvele läks, püüdsid nad rongile järele joosta ja vaguniustest sisse ronida, nii et olime sunnitud neid relvaähvardusel eemal hoidma.

      Me pidime lahkuma, kuid neil polnud oma reaalsuse eest pääsu. Vaatasin üha väiksemaks jäävaid inimkujusid ning tajusin palju selgemalt, kui enne libasõdurite hukkamist pealt vaadates, et elame kurvas ja julmas maailmas, kus keegi pole midagi rohkemat kui kõigest oma reaalsuse vang.

      Olime just söömise lõpetanud. Kuninglikul välitoiduratsioonil polnud häda midagi, laevaköögis leidus palju imelikuma maiguga toite. Sirutasin käed ette, ammutasin kokkupandud pihkudega vett ning jõin. Maitses tõesti hea. Rüüpasin mitu sõõmu ning läigahtasin viimase pihutäie endale näkku.

      „Sõda pole veel siia jõudnud. Vesi on täiesti puhas, tuleb otse jääliustikelt,” julgustasin oma lahingupaarilist.

      Heinz järgis mu eeskuju.

      „Kas tõesti pean ma selle pommi lõhkama? Ma ei usu, et ühelegi õppursõdurile oleks kunagi antud säärast ülesannet.” Poiss tundus olevat murelik.

      „Ükski õppursõdur pole ka kunagi varem ajas rännanud. Sa oled alluvusjärjekorras eelviimane ehk viiekümne seitsmes. Juhul kui sinust ettepoole pole enam kedagi jäänud, siis tõesti pead,” kinnitasin.

      „Mu lahinguarvuti ei suuda isegi öelda, kui suur võiks olla säärase olukorra tekkimise tõenäosus.”

      „Seda ei suudaks ennustada ka kõige võimsam tehisintellekt, sest muutujaid on liiga palju. Pole kasu, kui lõpmatu arvu muutujatega võrrandist on kümme, tuhat või miljon tundmatut teada, sest lõpmatus mahaarvamise teel ju ei vähene. Sääraseid võrrandeid suudab lahendada ainult inimene.”

      „Mismoodi?”

      „Kogemata kombel. On olemas lõpmatult väike tõenäosus, et inimene ennustab õige vastuse juhuslikult, ilma ühegi matemaatilise tehteta. Tehisintellekt jätab küsimusele vastamata, kui tal pole vastuse formuleerimiseks piisavalt infot. Inimest puudulikud lähteandmed ei kohuta. Milleks ammendav lähteinfo või perfektselt läbinähtav lahenduskäik, kui on võimalik umbropsu arvata?

      Ega siis ilmaasjata öelda, et inimintellekti vabadusaste jääb alati ühe ühiku võrra suuremaks kõige võimsama tehisintellekti omast. Lõpmatus miinus ühel juhul on tegu lollusega, ühel juhul aga geniaalsusega, milleks tehisintellekt pole iial võimeline.”

      „Kas tehisintellekt ei võigi siis midagi umbropsu oletada?”

      „Muidugi võib. Robopsühholoogid kvalifitseerivad säärase seisundi hullumeelsuseks,” selgitasin.

      „Härra major, kui suure tõenäosusega ma ikkagi pean teie arvates selle pommi käiku laskma?” jätkas poiss isepäist pinnimist.

      „Sa ju ei taha seda teha,” möönsin vastu.

      „Ei. Kas teie tahaksite?” ei jäänud ta vastust võlgu.

      „Mõistagi mitte. Siiski teen seda sajaprotsendilise tõenäosusega, millest võib maha arvata minu vahepealse võitlusvõimetuks muutumise võimaluse. Hästi, sa saad vastuse. Sinu küsitud tõenäosus on umbes null koma kakssada kolmkümmend seitse protsenti.”

      „Kuidas te selle tulemuse saite?” Õppursõdur Heinz Guderian IX vaatas mulle imetleva lambanäoga otsa.

      „Kust ma selle siis võisin saada? Vasaku jala väike varvas ütles ette. Kas tõenäosusprotsent ei olegi piisavalt väike, et sinu muretsemisele lõpp teha? Mida sa tahaksid, et ma sulle ütleksin? Null koma null üks protsenti? Või hoopiski null koma null null üks protsenti?” vastasin ärritunult.

      Poiss jäi vait. Hetke pärast kahetsesin oma tõredust. Ma ju ei pidanud kaheksateistaastaselt inimeste vastu sõdima. Mind ei pandud noore õppursõdurina massihävitusrelva kasutamise alluvusjärjekorda. Reaalsus, kus kaheksateistaastased poisid pidid olema valmis hetkega tapma miljoneid kaasinimesi, ei olnud tõesti eksisteerimisõigust väärt.

      „See tõenäosus ei ole kunagi liiga väike. Mis siis, kui see olengi just mina? Mul on tunne, et kõik, mis ümberringi toimub, ei ole reaalne elu, vaid hoopis järjekordne ajalooline hololahingusimulatsioon, kus kõik peavad surema, täpselt nagu kunagi koolis. Peale Yang Xue ja minu pole enam kedagi ellu jäänud. Kõik poisid, kellega koos lahingukoolist tulin, on surnud, päriselt surnud, aga lõppu ei ole veel näha. See on nagu halb uni, millest tahaks ükskord ometi ärgata, aga ei saa.”

      „Sellest unest ärkad alles siis, kui sured,” oleksin võinud vastata, aga olin vait. Hea, et poiss julges üldse suu lahti teha. Mul ei olnud tarvis lahingupaarilist, kes oleks tumm nagu kala. „Magame kuus tundi, siis jätkame edasiliikumist piki mäeahelikku põhja suunas,” ütlesin hoopiski.

      „Kas võtan esimese valvekorra?”

      „Pole vaja. Mul pole nagunii kavatsust magada. Pean mõtlema, kuidas operatsioon teoks teha. Uneaeg on sinu jaoks.”

      „Kohalikud on väga loodusesõbralikud. Nad on oma koduplaneedi eest hästi hoolt kandnud,” viis poiss jutu mujale.

      „Ma ei usu, et siin on asjad halvemini kui Maal. Võib-olla on isegi paremini. Erinevalt Maast ei ole siin looduskeskkonda kunagi käest ära lastud,” olin sama meelt.

      „Näib, et nad eelistavad üsna looduslähedast eluviisi. Hingavad tavalist õhku hapniku genereerimise asemel.”

      „Nii paistab tõesti olevat.”

      „Kas neil on seal punkris autonoomne hapnikuregenereerimissüsteem või sõltuvad nad atmosfäärist?”

      Poisi jutt pani mind kõrvu kikitama. „Selle kohta puuduvad andmed. Nähtavasti ei pidanud meie luure seda küsimust oluliseks. Miks see sind huvitab?”

      „Juhul kui nad pumpavad endale atmosfäärist hingamiseks õhku, oleks see nende kaitsesüsteemi nõrgaks kohaks. Kõige väiksem laeng on nii tilluke, et tõenäoliselt mahuks see õhufiltritest läbi. Keemia- ja biorelva detektorid ei reageeriks sellele. Meil ei oleks vaja midagi vallutada,” vastas ta.

      Teadsin, et kuninganna Alcallendë alamad olid oma sõjalistes ettevalmistustes ühtaegu põhjalikud ja säästlikud. Tõenäoliselt olid nad rajanud sõjaaja vajadusteks autonoomse hapnikuregenereerimise süsteemi, kuid vaevalt nad seda praegu rakendasid. Oli ju sügav rahuaeg. Atmosfääriõhu sundringlus oli palju odavam.

      Õhk oli siin puhas, seda ei olnud vaja eriliselt filtreerida, piisas lihtsakoelisest jämeda silmaga tolmufiltrist. Sajagrammine antitumeainelaeng peaks sellest läbi mahtuma küll, oli vaja ainult eemaldada täiendavad kaitseväljad koos väljageneraatoritega.

      Sel juhul oli laengu stabiilsus garanteeritud umbes kolmeks sekundiks. Ajast piisas vajaliku tuhande kahesaja meetri läbimiseks mitmekordselt.

      Liiga tiheda filtri korral jäi kaks võimalust. Suure massi tõttu võis laeng oma kineetilise energia jõul hõlpsasti mis tahes filtrist läbi tungida. Teine variant oli sajagrammist antitumeainelaengut üldse mitte kasutada, vaid rakendada hoopiski hulgaliselt taktikalisi antitumeainegranaate. Need mahuksid kindlasti ka kõige peenemast õhufiltrist läbi.

      Ent СКАЧАТЬ