Gort Ashryn III osa. Rahu. Leo Kunnas

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ mis meid ees ootab. Oleksin tahtnud tagasi vaatamata põgeneda, kuid siit oli seda sama võimatu teha nagu faalanksi esireastki. Teadsin, et mul pole valikut. Mu lapsearu oli hakanud seda tõsiasja omaks võtma.

      „Me läheme major Guo Sizhe käsutusse,” kinnitas staabiveebel Zaitsev mu oletusi.

      Paljud meie kasvatajatest olid oma pika teenistuse jooksul omandanud sanitari või parameediku kutse. Mõistagi olid nad lõpetanud ka mitmeid ellujäämiskursusi. Nüüd kulusid nende oskused marjaks ära.

      Meie pataljoni arst oli vana, umbes mu isaga ühevanune mees. Ta nägi välja üsna kurnatud. Mulle näis, et tema olukord on lootusetu. Sääraste üliprimitiivsete vahenditega ei olnud ju võimalik ravida kümneid haavatuid, kes maapinnale laotatud palakatel oma järjekorda ootasid.

      „Kodama esimesena. Koljuluu murd. Patsient on teadvusel, kuid ei saa end liigutada. Tõenäoliselt on luukillud aju vigastanud,” seletas ta lakooniliselt.

      „Sain aru. Anton, sina jääd minuga. Teie saate oma ülesanded härra majorilt,” osutas staabiveebel Zaitsev mu kahele kamraadile.

      Toshio oli saanud nuiaga pähe. Kolmanda, õhtupoolse rünnaku ajal oli pärslaste seas olnud keegi üle kahe meetrine pikkade kätega hiiglane, kes oli enda ümber kaost külvanud. Me ei pääsenud talle kuidagimoodi ligi ning ta jõudis tappa või haavata mitut poissi, kuni ülemveebel Singh ta lõpuks maha lõi.

      Kõigepealt käskis staabiveebel Zaitsev mul tuua voorist meditsiinivarustuse komplekti. See oli suur puukast, mille kaarikult maha tõstsin. Panin tähele, et sinna jäi veel paar säärast kasti.

      Seejärel pidin kastis olevad instrumendid tules kuumutades steriliseerima. Kasti sisu äratas minus õudust. Kõverad noad, saed ja mingi kummaline puur meenutasid hoopiski piinariistu.

      „Kas me hakkame nendega Toshio pead saagima? Milleks see? Miks ta ei võiks rahus surra?” ei saanud ma lõpuks jätta küsimata.

      „Hololahingusimulatsioonide mõte selles seisnebki, et kõik peab olema võimalikult tõepärane või vähemalt sellele ligilähedane. Maailmas pole armeed, kus ei püütaks haavatute eest hoolitseda. Paraku on meie võimalused ülimalt piiratud. Me saame teha ainult seda, mis oli inimkonna võimuses miinus viiendal sajandil,” vastas mu ülem.

      „Kas spartalased oskasid tõesti aju ravida? Seda ei osata korralikult tänapäevalgi?” ei jäänud ma vastusega rahule.

      „Ei osanud. Need olid vanad egiptlased, kes oskasid teha algelisi koljuoperatsioone, mille tulemusena üks kahekümnest või viiekümnest patsiendist võis isegi ellu jääda ja paraneda. Hiljem need oskused unustati. Aju ravimisega polnud sel mingit pistmist.”

      „Aga siis ei ole ju see, mis me teeme, sugugi tõeline,” vaidlesin ma edasi.

      „Meie ei ole spartalased. Me ei ole ka vanad kreeklased, pärslased, egiptlased või kurat teab kes veel. See, et me parajasti võitleme kellegi eest ning kellegi teise vastu, ei muuda tõsiasja, et me oleme Maa Föderatsiooni relvajõudude sõdurid. Hololahingusimulatsioonidele on omane veel üks konks: nimelt on need mõnikord tegelikkusest suuremad. Küllap mõistad mu sõnu paremini, kui veidi kasvad.”

      Ma ei taha väita, et oleksin siis tema jutust päriselt aru saanud. Mõistmine tuli palju hiljem.

      Kamraadid olid vahepeal kanderaamiga Toshio kohale tassinud. Aitasin staabiveebel Zaitsevil mu lahingupaarilise puust lavatsile tõsta ning kinnitasime ta rihmadega selle külge. Peatsis oli seadeldis, mille abil fikseeriti poisi pea kindlasse asendisse.

      Toshio keha oli liikumatu, kuid ta silmad elasid. Nägin, et ta vaatab meid ja saab toimuvast aru. Püüdsin teha rõõmsat nägu.

      Kiiver oli küll suure osa selle hirmsa hoobi jõust endale võtnud, aga ikkagi nägi Toshio pealagi üsna kole välja. Ta oli täiesti kiilakas nagu me kõik, nii et juukseid polnud vaja maha ajada. Vana allohvitser võis kohe hakata haava ja selle ümbrust puhastama.

      Staabiveebel Zaitsev toimetas mu lahingupaarilise pea kallal väga hoolikalt ja ettevaatlikult. Tema mõõdetult täpsetest liigutustest jäi mulje, nagu poleks ta oma elus muud teinudki, kui raudoradega peakoludes sorkinud.

      Minu töö oli talle instrumente ulatada. Imestasin hirmsasti, nähes, et verd ei voola, kui staabiveebel Zaitsev Toshiol peanaha lõhki lõikas.

      „Mul on võime verejooksu peatada. See on üks põhjus, miks major Guo Sizhe usaldas selle operatsiooni mulle,” ennetas allohvitser mu küsimust.

      „Kas te olete loovutanud kontrolli oma lihaste üle lahinguarvutile?” küsisin ikkagi.

      „Jah. Muidu käiks see operatsioon mulle üle jõu,” vastas ta.

      Jälgisin nagu lummatult, kuidas vana staabiveebel purustatud luutükke eemaldas. Aju tuli sõna otseses mõttes nähtavale. Seejärel tõmbas ta ajukoorest välja sinna tunginud imepisikese luukillukese ning puhastas kurrulise ajupinna hüübinud verest.

      Ma ei tea, kaua see kõik aega võttis, sest aeg oli kaotanud oma tähenduse. Vahepeal käisid major Guo Sizhe X ja veel üks allohvitser, vanemveebel Le Van A VII E-kompaniist meid vaatamas. Peagi tuli too tagasi ning tõi kaasa veidi kumera metallplaadikese.

      „Hõbeplaat. See läheb augutäiteks,” selgitas staabiveebel Zaitsev.

      Sinna see tõesti läks. Ta asetas plaadikese kohale, kinnitas selle pisikeste hõbeneedikestega kolju külge ning õmbles haava kinni.

      Toshio oli kogu selle aja teadvusel. Ma ei küsinud temalt kunagi, mis mälestused tal sellest hololahingusimulatsioonist jäid.

      Kui kamraadid olid mu lahingupaarilise minema viinud, kallas staabiveebel Zaitsev endale suurest kannust kruusitäie veini. Ilmselt oli ta lihaskontrolli lahinguarvutilt tagasi saanud, sest nägin, et ta käed värisevad.

      Peagi täitis allohvitser kruusi poolest saadik uuesti ning ulatas selle sõnatult mulle.

      Jõin veini ära. Koolis ja lahingukoolis oli kasvatajatel rangelt keelatud õppuritele alkoholi anda. Major Guo Sizhe läks mööda ega öelnud midagi.

      „Paik Sun Yup. Kõhuhaav. Lootusetu juhtum,” teatas ta hoopiski ning andis vanale staabiveeblile pisikese nahkkoti.

      „Sain aru,” vastas allohvitser, võttis minult kruusi, täitis selle taas veiniga ja puistas kotikese sisu kruusi.

      „Kuivatatud moonipiim. Selle toime avastasid juba vanad sumerid. Vii see Paik Sun Yupile. Poiss tuleb magama panna.” Nende sõnadega ulatas ta nõu mulle tagasi.

      Õppur Paik Sun Yup VIII oli üks neist kamraadidest, kellega ma hästi läbi ei saanud. Korra olime isegi kakelnud ja mindki oli karistatud, ehkki ma polnud tüli algataja. Kuid ega ta nii halb poiss ka polnud, et magamapanemist oleks väärinud. Seda ei väärinud keegi. Olin tõsiselt kohkunud.

      „Kas tõesti pannakse Paik magama? Kas mina pean ta magama panema?” julgesin lõpuks kogeldes küsida.

      Vana staabiveebel puhkes naerma. „Mitte päriselt, vaid ainult selleks korraks. Ta on oma osa teinud. Pole mõtet tal rohkem piinelda lasta, sest ta sureks hommikuks nagunii. Sääraseid haavu õpiti ravima alles 20. sajandil.”

      Võtsin julguse kokku ja esitasin küsimuse, mida ma polnud söandanud pikka aega isegi isalt küsida: „Miks õppureid üldse magama pannakse? Kas sellepärast, et nad on СКАЧАТЬ