Gort Ashryn III osa. Rahu. Leo Kunnas

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kokku puutunud. Need polnudki tegelikult lõhkekehad, sest plahvatasid sissepoole. Antitumeaine plahvatus ei paisanud midagi laiali, vaid imes kõik endasse. See neelas ümbritseva keskkonna alla. Aine neeldumise ja tumeenergia vabanemisega kaasnes kohutav külm.

      Ajasin end jalule ning panin korraks käe õppursõdur Heinz Guderian IX-nda õlale. See on ikka nii, et tundmatu kohutab.

      Ausalt öeldes olin isegi ehmunud, kui nägin, kuidas antitumeainerelv töötab.

      Mind jahmatas kujutluspilt, kuidas Äilëndozi linn koos miljonite inimeste, kõigi hoonete, väljakute ja parkidega imetakse olematusesse ning pressitakse kokku pisikeseks kümnekiloseks tumeainekänkraks. Säärane viis surra tundus õudne ja kurb. Aga võib-olla tulid kurbus ja äng lihtsalt harjumatusest?

      Sama tunne võis vallata lõikava terase läbi surema harjunud mehi, kelle sekka järsku kahurikuul prantsatas ning kõuemürinaga sarnanev kärgatus lõi kõrvad lukku. Midagi samasugust võisid läbi elada vintpüsside ja püstolkuulipildujatega sõdurid, kes nägid taamal kerkimas esimese tuumapommi seent. Mind oli tabanud õnn sündida ajal, mil jälle kord ilmusid maailma uued relvad, mis pidid seda pöördumatult muutma.

      Vanasti öeldi, et sõjaväelasel peab olema kivist süda. Sõdur peaks olema kõigega harjunud, tema vaim peaks olema kõvem kui kivi, tugevam kui teras, vastupidavam kui femtotitaansulam.

      Mõistsin, et ma pole ülesande kõrgusel. Mul polnud tumeainest südant. Isegi välimarssali psii-impulss ei aidanud. Mu hing oli heitunud ja kõhklev nagu mõnel esimese klassi juntsul. Võib-olla välimarssal Tian Guan IV siiski eksis, kui pani mind seda operatsiooni juhtima?

      Olin õppursõdur Guderiani uuesti oma lahingupaariliseks määranud ning teinud talle ülesandeks tagada minu isiklik julgeolek. Mõistagi kavatsesin tegelikult hoopiski ise tema järele sedavõrd vaadata, kui see praeguses olukorras üldse võimalik oli.

      Teise poisi, õppursõdur Yang Xue XII-nda oli Takeshi enda juurde võtnud. Nad olid ainukesed minu hoolde usaldatud saja viiekümnest õppursõdurist, keda see sõda polnud veel surmale määranud.

      Oli selge, et oma lapsi, ei Mariat ega ka sündimata kaksikuid, mu silmad enam ei näe. Mul ei avane kunagi võimalust nende heaks midagi teha. Mu teadvuses juurdus mõte, et püüan siis vähemalt neid kahte viimast poissi elus hoida.

      Olukord oli ülimalt kriitiline. Kakskümmend kolm meest oli teadmata kadunud. Meil polnud vähimatki aimu, on nad surnud, Tianyi Viiele maha jäänud või oli nendega juhtunud midagi muud. Olime kaotanud saja kolmest võitlejast nelikümmend viis juba enne operatsiooni lähtealale jõudmist.

      Suured kaotused polnud meie ainuke probleem. Olime sattunud valesse aega. Ma ei söandanud kohalikesse infosüsteemidesse sisse murda, kuid mu lahinguarvuti oli väga primitiivsel meetodil – laineside passiivse pealtkuulamise teel – kindlaks teinud, et täna ei ole 12. märts 2969, vaid hoopiski 23. mai 2973. Kõrvalekalle sihtajast oli seega üle nelja aasta.

      Võtsin kiivri peast. Tõstsin korraks pilgu ja vaatasin külmas öötaevas säravaid tähti. Karge õhk näpistas nägu. Õhutemperatuur oli miinus kolmkümmend kaks kraadi. Ääretu jäävälja vaikust ja tühjust ei häirinud miski.

      Olime sattunud Calad Faeli lõunapooluse lähedusse, kaldunud kaheteistkümne tuhande kuuesaja kaheksakümne kolme kilomeetri võrra sihtpunktist kõrvale. Kõik, mis ühe operatsiooni puhul untsu võis minna, oli ka läinud.

      Alluvad järgisid mu eeskuju. Satyapali polnud enam elavate hulgas. Takeshi, Goran ja Jundhonyo vaatasid mulle ootavalt otsa.

      Taas oli tegu olukorraga, mil ümbritsev tegelikkus otsekui tarretub ning juhilt oodatakse, et ta võtaks midagi ette. Külmilus avarus ja omaenda mõtted muutsid mind nukraks. Välimarssali psii-impulsi tekitatud põletav eufooria oli kadunud, nagu poleks seda kunagi olnudki.

      „Kamraadid, meil oleks võinud palju hullemini minna. Oleks patt saatuse üle kurta, sest oleme elus ja võitlusvõimelised. Samuti oleme õigel planeedil ega pole sattunud miinusaega. Muidu poleks olnud isegi objekti, mida rünnata. Mida me siis oleksime teinud?”

      Mu lähimate alluvate hingeõhk muutus külmaks auruks, kui nad naerma pahvatasid. Kui olukord on tõeliselt täbar, ei aita muud kui naljatamine.

      Tajusin vaistlikult, et alluvad on nüüd valmis rännakukäsku kuulama.

      Järgnev mõte oli sedavõrd oluline, et pani pähe turgatades kergelt võpatama. Mida oli Maria näinud mind minevikus tegemas? Talle oli kangastunud, et annan alluvatele käsu kusagil koopas või punkris, mitte lagedal jääväljal ning et võitlejaid oli palju vähem, vaevalt rühmajagu.

      Koobast polnud ja alluvaidki oli poole rohkem. Kõik oli hoopis teisiti, kui mu tütar oli ette näinud. Mida see pidi tähendama?

      See võis tähendada ainult ühte. Reaalsus ei saanud olla enam endine. See pidi muutuma.

      Puhkesin naerma ning naersin koos võitlejatega, vabalt ja südamest, nagu ma ammu polnud naernud. Alluvad vaatasid mind hämmeldunult.

      Välimarssal Tian Guan IV oli käskinud meil olemasoleva reaalsuse hävitada. Kas tõesti olime ülesande täitnud ainuüksi pelga kohaloluga, ilma midagi tegemata?

      36. PEATÜKK

      Nutika väikevarba nõuanne

      Esimene lahingupäev oli nõudnud üle neljasaja poisi elu. Olin üks väheseid, kes faalanksi esimese rea võitlejatest veel hinges oli. Olin saanud mitu väiksemat haava, vermeid ja täkkeid, aga, ime küll, mul polnud ühtegi tõsisemat vigastust.

      Kurnatus muutis ümbritseva tegelikkuse ebareaalseks. Haavad valutasid, kuid see polnud valu, mis oleks hinge seest närinud. Oleksin soovinud jalapealt magama jääda. Muidugi polnud see võimalik.

      Vanaajal peeti harva lahinguid öösiti, sest pimedas ei näinud võidelda. Valvsust ei tohtinud siiski kaotada. Arvasin, et mind määratakse julgestusüksusesse, aga nii ei läinud.

      Staabiveebel Zaitsev valis meie kokkukuivanud kompaniist välja kolm poissi, nende hulgas ka minu, ning käskis meil endaga kaasa tulla.

      Suundusime tagalasse. Pataljoni meditsiinipunkt polnud kaugel, põhipositsioonidest vaevalt kolme staadioni kaugusel. Suured lõkked heitsid öösse heledat valgust. Kahes mahukas vaskkatlas kees vesi. Rohkem sobivaid keedunõusid polnud meie patrullid ümbruskonnast leidnud.

      Haavatuid raviti siinsamas lageda taeva all, lõkketulede ja rasvalampide paistel. Seda, mida ma nägin, on muidugi raske ravimiseks nimetada. Ravimtaimedega mähised kergematele haavadele ning nuga, tuli ja saag raskemate jaoks oli kõik, millega tol ajastul raviti.

      Kui relvad käes ja rasket varustust kandes olime tundunud endile suurte poistena, peaaegu täismeestena, siis kamraadide purustatud jäsemed näisid nii väikesed ja kõhnad, kui neid tavalise saega maha võeti. Puupulk hammaste vahel oli põhiline vahend valu vaigistamiseks ning mu võitluskaaslaste nutt, halin ja oiged polnud täiskasvanud meeste omad.

      Need lapsehääled olid pärslaste surmakarjetest palju õudsemad. Sõda ei olnud seal, kus lendasid kivid ja nooled, torgati odadega ning raiuti mõõkadega. Tõeline sõda oli siin, kus püüti päästa seda vähest, mida päästa andis.

      Tõelises sõjas ei olnud kangelasi. Kiire ja valutu surm oli privileeg. See oli õnn, mis ei saanud osaks igaühele.

      Staabiveebel Zaitsev käskis meil varustuse seljast võtta. Olin üleni verine, kuid enamasti СКАЧАТЬ