Gort Ashryn III osa. Rahu. Leo Kunnas

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ selles hololahingusimulatsioonis määratud jaoülemaks. Minu kohus oli vastata.

      „Rindele. Stalingradi alla.”

      „Kust te teate, et teie väeosa suundub Stalingradi?” järgnes kohe uus pärimine.

      See oli tõesti loll küsimus. Kuhu mujale saavad Stalingradi lahingus väeosad liikuda?

      „Rännakukäsul ei oleks ju suuremat mõtet, kui selles puuduks rännaku sihtpunkt,” vastasin.

      Patrulli vanem vaatas mulle tähelepanelikult otsa. Vastus oli ta millegipärast valvsaks muutnud.

      „Öelge ausalt, poisid, kust te õige tulete?”

      „Vladikosmoselt.”

      „Vladikavkazist? Ei saa olla. Vladikavkaz on ammu Ordžonikidzeks ümber nimetatud. Pealegi jääb see hoopiski lõunasse ja on praegu sakslaste käes. Miks te valetate? Parem tunnistage ausalt, kust lastekodust te jalga olete lasknud?”

      Ma ei saanud tolle siniste lõkmetega komissari jutust aru. Mu lahinguarvuti oli vait. Ilmselt ei lasknud simulatsiooniprogramm tal mind aidata.

      „Mis on lastekodu?” küsisin omakorda.

      Komissar ei vastanud.„Näidake pabereid!” nõudis ta hoopiski.

      Ma ei mõistnud, mida ta tahab. Kas ta tahab näha neid värvilisi paberitükikesi, mis me ära andsime?

      „Mis pabereid?” püüdsin täpsustada.

      „Ära mängi lolli! Esitage dokumendid!” tõstis mu vestluskaaslane häält. Tema olek muutus üha agressiivsemaks.

      Nüüd jõudis mulle kohale, mida meilt tahetakse. Identiteedi kontrollimine sõjapiirkonnas oli täiesti mõistetav.

      „Kahjuks ei ole teil võimalik meie identiteeti kontrollida. Teil puuduvad vahendid geneetilise koodi lugemiseks,” selgitasin kannatlikult.

      „Aga üks neist on ju neeger! Mitte mõni mustaperseline, vaid täitsa nõgimust kohe! Kust türast sa siia sattunud oled?”pöördus üks püstolkuulipildujaga meestest järsku õppur Ntshingwayo kaMahole VII-nda poole.

      Ntshingwayo vaikis.

      „Ei oska vene keelt või? Doitš sprehen2?” ei jätnud ta poissi rahule.

      „Need kutid oleks nagu kuu pealt kukkunud,” sekkus teine püstolkuulipildujaga mees jutuajamisse.

      „Ei ole nad kuu pealt kukkunud ühti. Mängivad lolli. On hoopis spioonid või fašistide käsilased!” vaidles esimene vastu.

      „Olete arreteeritud! Hakake astuma! Eks me varsti näe, mis linnukesed te olete,” käratas püstoliga mees järsku.

      „Ei, me ei ole arreteeritud. Me peame nüüd minema. Meil on oma ülesanded täita,” polnud ma temaga nõus.

      „Ei saa millestki aru või, kutsikas!” Üks sõduritest tõstis relva, et mind kabaga lüüa.

      See jäi tema viimaseks liigutuseks. Mul ei olnud aega ega võimalust kamraadidele mingeid käsklusi anda. Ainus, mille järgi nad tegutseda võisid, oli mu isiklik eeskuju. Seda nad tegidki.

      Teine püstolkuulipildujaga mees jõudis avada tule, enne kui Toshio talle lõpu tegi. Neljas meie kamraadidest, õppur Giuseppe Garibaldi VII, sai surma.Mitu väikest projektiili läbistasid tema rindkere.Ntshingwayot tabas kaks projektiili kõhtu ning Toshio sai käest kergelt haavata.

      Üks mahakukkunud arbuusidest oli lõhki läinud ja muutunud puna-rohekaks sogaks. See komissar, või mis iganes ta auaste oligi, oli veel elus ning püüdis kaugemale roomata. Vanad naised ja mehed, kes olid meile puuvilju seljakottidesse puistanud, istusid endiselt oma väikeste lauakeste taga, nagu poleks vahepeal midagi juhtunud.

      „Ma ei tunne mitte midagi. Keha on justnagu külmaks läinud.” Ntshingwayo püüdis ennast külili keerata, aga see ei õnnestunud.

      „Mis siis ikka. Anna mulle mingi relv. Pole mõtet oodata, kuni šokk möödub,” palus ta.

      Võtsin maast püstoli. See värdjas polnud seda isegi laadida jõudnud. Tõmbasin projektiili rauda ja ulatasin Ntshingwayole.

      Poiss vaatas mulle mõne hetke justkui julgust kogudes otsa, pistis siis relva otsapidi suhu ning vajutas päästikule.

      Kõlas lask. Keskaegsed tulirelvad tegid veidrat plaksuvat häält. Ntshingwayo oli läinud.

      Aitasin Toshiol käehaava kinni siduda. Haav oli kerge, rohkem kriimustus.„Minu viga, et nii läks. Mina tõin teid siia,” ütlesin talle.

      Mu lahingupaariline vaikis.

      Seejärel korjasime püstolkuulipildujad üles. Teadsin, et mitte kunagi enam ei jäta ma oma relva maha.

      Kõndisime komissarile vererada pidi järele. Suunasin püstolkuulipilduja temale.„Miks te omadele kallale tungisite?” nõudsin selgitust.

      Haavatu jättis mu küsimusele vastamata. Nägin, et ta kardab nagu mõni esimese klassi juntsu.

      „Poisid, palun ärge tapke mind! Mul on naine ja väikene laps,” palus ta hoopiski.

      Ma ei vastanud. Kaalusin, mida teha. See komissar näis olevat mees, kes käitus korralikult ainult relvaähvardusel. Kuidas võis üks täiskasvanud mees olla säärane argpüks?

      Ta oli vahepeal jõudnud lagedale sikutada mingi nahktasku. Sealt pudenes välja värvilisi paberitükke. „Palun võtke! Palun võtke!” sirutas ta neid meie poole.

      Vaatasin neid paberilipikuid maaslamaja värisevate sõrmede vahel ning mul läks korraga silme ees mustaks. Virutasin kabaga ja mehe pea lõhkes nagu üleküpsenud arbuus. Mind valdas säärane äng ja raev, et ma ei suutnud enne tagumist lõpetada, kui püstolkuulipilduja puust kaba katki läks.

      „Anton, on ikka üks kuradi…” Takeshi vakatas poolelt sõnalt. Vana ülemveebli hääl oli nii vaikne, et seda ei võinud kuulda keegi peale meie.

      Mõtlesin, et oleksime pidanud ammu kõik emotsioonid maha jätma. Hirm ega viha, äng ega raev polnud sõduri voorused. Selleks kool ja lahingukool olidki, et jätta ülekeevad tunded lapsepõlve. Milleks muidu see lõputu rida holosimulatsioone? Kui midagi oligi alles jäänud, siis teenistus ja sõjad oleksid pidanud selle kaasa viima. Inimestevastane sõda oleks pidanud kustutama viimasedki jäljed.

      Veel mõtlesin välimarssal Tian Guan IV ettenägelikkusele. Hea, et meil olid enesehävitusmehhanismid. Vähemasti ei pidanud me haavatud kamraade tapma. Me ei näinud, mis neist oli saanud või alles jäänud, sest kaheksateist võitlejat oli hetkega haihtunud.

      Ega ma poleks tahtnudki seda pilti näha. Piisas sellest, et veel seitsmest kamraadist oli järele jäänud kõigest perfektselt mahalõigatud jäsemeid või osa alakehast. Nende lahinguarvutid ei saanud enesehävitusmehhanisme käivitada, sest olid jäänud koos ülejäänud kehaosadega väljapoole meid kohale toimetanud ekstemporaalset mulli.

      Takeshi käsul olid Jundhonyo ja kaks tema alluvat kamraadide jäänused hoolikalt kokku kogunud. Vana Samurai vaatas mulle ootavalt otsa. Noogutasin sõnatult ning ta aktiveeris natuke võimsama, ühe sajandiku grammise antitumeainegranaadi.

СКАЧАТЬ