Tuvi jalutab. Ilmar Trull

Чтение книги онлайн.

      Lahke naaber ükskord loopis

      kirsikive kapsaaeda.

      Nüüd meil kirsiaed on hoopis.

      Kirsipuid ka kena kaeda.

      Emakeelest tunnen mõnu,

      mina naudin eesti keelt.

      Kui kõht on tühi, närin sõnu,

      magustoiduks limpsan keelt.

      Maiuspalaks pean ma teda.

      Ta on eriliselt hea

      roheliste hernestega.

      Alla neelama ei pea.

      Peni haugub, pikne paugub.

      Raadio räägib, lammas määgib.

      Ammub lehm ja kireb kukk,

      ainult laps on vait kui sukk.

      Igav on ju üksnes mõelda.

      Vahel tahaks üht-teist öelda.

      Teatangi siis issile,

      et nüüd läks kana pissile

      ja et nüüd ma peaksin mõne

      krõbeda ja kauni kõne.

      Olen alles väga väike,

      täitsa nagu päkapikk.

      Hommikul kui tõuseb päike,

      on mu vari väga pikk.

      Hiljem, kui on päeva hari,

      üsna lühike on vari.

      Päeval kõrgemal on päike,

      sestap ongi vari väike.

      Aga pimedus on kole.

      Pimedas mul varju pole.

      Ega Jussil pea ei lõika.

      Mütsiks tõmbas pähe soki.

      Tuleb tunnistada tõika –

      Jussil lihtsalt nupp ei noki.

      Õnneks on meil käes september.

      Koolikella käre tämber

      juba lapsi kooli hõikab.

      Küllap varsti nupp ka nokib.

      Küllap peagi peagi lõikab.

      Juhan teab, mis Juss ei tea.

      Nokib nupp ja lõikab pea.

      Suvi lõppes. Tulin linna.

      Nüüd mul aeg on kooli minna.

      Võtsin esimese tähe,

      noh ja tuupisin ta pähe.

      Nüüd unepealt tean öelda ma,

      et esimene täht on A.

      Siis ma võtsin teise tähe,

      aga see ei lähe pähe.

      Pähe mul ei mahu see

      kahe kannikaga B.

      Halvas asjas iva hea –

      mul vist pole kummist pea.

      Onu Kaarel on Saaremaal Kaarmas

      ja uuristab seal dolomiiti.

      Ja Kaali järves sulistab saarmas

      ja uurib seal meteoriiti.

      Ja mõned saarlased püüavad kalu

      ja müüvad neid Jaapanisse.

      Ja mõned kõnnivad paljajalu

      ja Sõrve säär käib saapa sisse.

      Üks rahutu rännumees Riiast

      ratsutas ükskord me linna.

      Ja märkida pole vist liiast,

      et kohemaid kargaski ninna.

      On tõsi, et tõeline riiakas

      sünnist saati on riiakas.

      Kui rääkida headest ja paidest,

      siis nemad kõik tulevad Paidest.

      Kui rääkida kaugetest maist,

      siis paksud – need tulevad Pekingist.

      Ja kõhnad – need tulevad Taist.

      Kõrgushüppaja käis Lätis.

      Ta läks Lätis puhta pätiks.

      Ajas Lätis lati maha.

      Lätlastel on tuju paha –

      latt on Lätis kõva raha.

      Siin-seal veel laaned laiuvad.

      On laanepuudel laiad lehed.

      Kuid laaned maha raiuvad

      laiaõlgsed metsamehed.

      Need laialehelised laaned

      on nüüd lehed ja on kaaned.

      Nüüd on nii, et pole vaja

      enam lehti rehitseda,

      vaid võib vabalt kogu aja

      teoste lehti lehitseda.

      Raamatuteta on raske.

      Kaske-kaske.

      Kaske-kaske.

      Ühes jões kord haugi nähti.

      Tavaline nähe.

      Aga see haug õppis tähti,

      tuupis tähti pähe.

      Aga need ei jäänud pähe.

      Nad ei mahu sinna.

      Mälumängu haug ei lähe.

      Pole mõtet minna.

      Mõelda on koguni kõhe,

      et elu ja unelma vahel

      haigutab sügav lõhe.

      Nii öeldakse vahetevahel.

      Misjaoks СКАЧАТЬ