Maalehe kurgiraamat. Priit Põldma

Чтение книги онлайн.

      Harilik kurk on üks vanemaid ja levinumaid köögiviljakultuure maailmas. Arheoloogilistel väljakaevamistel kogutud informatsioon ei anna kindlaid viiteid kurgi päritolu kohta, kuid tänapäeval avamaal ja kasvuhoonetes kasvatatava kurgi esivanemad arvatakse pärinevat Põhja-India mäestikest, kus kasvab hariliku kurgiga väga sarnane metsik liik Cucumis hardwickii. Teised Cucumis’e perekonna liigid arvatakse pärinevat Aafrikast. Vanimad ajaloolised tõendusmaterjalid pärinevad Egiptusest, kus väljakaevamised hauakambrites viitavad kurgi kasutamisele juba enam kui 4000 aastat tagasi. Arvatakse, et Egiptusest levis kurk Kreeka ja Vana-Rooma aladele. Kreekast levis keskajal kurgi kasvatamine slaavlastega asustatud piirkondadesse. Alles 17. sajandi lõpul hakati kurki ka Euroopas kasvatama, umbes sellest ajast pärinevadki esimesed kirjalikud viited kurgi kasvatamise kohta Eesti aladel. Eeldatavasti toodi kurk nii meile kui ka kogu Põhja-Euroopasse Venemaalt – sellele viitab kurgi venekeelse nime „огурец” suhteliselt suur sarnasus kõigi põhjamaade keeltega. Sel ajal kasvatati lühikeste viljadega kurki, pikaviljalised sordid tekkisid tunduvalt hiljem. Kurgi kasvatamine kasvuhoonetes sai alguse 19. sajandi Inglismaalt. Praeguseks on kurk üks tähtsamaid salatiköögivilju talvisel perioodil.

      Käesolevas raamatus antakse ülevaade kurgi kasvatamisest nii avamaal kui ka katmikalal. Käsitletakse kurgi kasvutingimusi, sorte, taimede ettekasvatamist, istutamist ja kasvuaegset hooldamist, taimekahjustajaid ning nende tõrjet. Eeskätt on raamat suunatud koduaias ja väiksemal tootmispinnal kasvatajale. Kaubanduses pakutavate sortide hulgast on valitud välja eelkõige uuemad ning haiguste suhtes vastupidavamad sordid.

      Raamatu koostamisel olid oma praktiliste kogemustega suureks abiks mitmed kurgikasvatamisega tegelevad ettevõtjad, keda siinkohal tahan siiralt tänada.

      Priit Põldma

      1. KURGI BOTAANILINE ISELOOMUSTUS

      HARILIK KURK (Cucumis sativus L.)

      Kurk kuulub kõrvitsaliste (Cucurbitaceae) sugukonda, kus on umbes 90 taimeperekonda peamiselt troopilistest piirkondadest pärit 850 liigiga. Siia kuuluvad ka teised meile tuntud suureviljalised köögiviljad, näiteks melon, arbuus ja kõrvits.

      Kurk on rohtse roomava või köitraagude abil roniva varrega üheaastane taim. Kurgitaime peavars kasvab avamaal tavaliselt 1–2,5 meetri pikkuseks, katmikalal aga võib kasvada kuni 15 meetri pikkuseks. Tema pika leherootsuga lehed kinnituvad varrele vaheldumisi. Peente harjaskarvakestega kaetud lehelabad on terved, viisnurkse kujuga. Olenevalt vormist ja taime arengustaadiumist võivad lehehõlmad olla kolmnurkse, piklikterava või vahel ka suhteliselt ümara kujuga. Kurgitaimele iseloomulikuks tunnuseks on ka lehe alaküljel väljaulatuvad lehesooned. Lehe suurus võib varieeruda olenevalt sordist ja kasvatusviisist. Nii võib täiskasvanud kurgilehe pikkus olla 8–30 cm ja laius vastavalt 5–20 cm. Lehekaenaldest arenevad köitraod, külgvõsud ning emas- ja isasõied. Hargnemata köitraod on tegelikult botaaniliselt moondunud lehed, mis tavaliselt arenevad alates 6–8 lehekaenlast. Külgvõsude moodustamise intensiivsus oleneb sordist ja kasvutingimustest (valgus, temperatuur, väetamine). Külgvõsude moodustumine intensiivistub, kui kärpida peavarre latva, ning aeglustub, kui taimel arenevad viljad.

      Kurgil on suhteliselt pinnalähedane, kuid see-eest hästi hargnev juurestik. Juurte põhimass asub mullakihi ülemises osas kuni 30 cm sügavuses, üksikud juured ulatuvad kergematel muldadel kuni 50 cm sügavuseni. Külgsuunas võivad juured aga ulatuda kuni 1,5 meetri kauguseni.

      Kurgi õied on erkkollased, 2,5–3,5 cm läbimõõduga ja asuvad lehekaenlas 2–5 kaupa kobarates. Enamik kurgisortidest on ühekojalised, ühesuguliste õitega taimed. Isasõied asetsevad rohkem peavõrse kaenaldes ja emasõied külgvõsudel. Isasõis kasvab pika peenikese õievarre otsas, samas kui emasõis moodustub lühema ja jämedama õievarre külge. Juba enne õitsema puhkemist on näha tulevase vilja alge. Emas- ja isasõite vahekord taimel sõltub eelkõige sordist. Kui meil varem kasutusel olnud sortidel oli rohkem isasõisi, siis aretustöö tulemusel on jõutud selleni, et kurgitaimedel on valdavalt emasõied. Botaaniliselt on harilik kurk risttolmleja taim ning õietolmu edasi kandmiseks on praktikas kasutatud mesilasi ja kimalasi. Tänapäeval on sordiaretajate abiga saadud aga iseviljuvad ehk partenokarpsed sordid, mis ei vaja viljade moodustamiseks putukate tolmeldamist.

      Partenokarpsete sortide kasvatamisel ei ole kurgiõite tolmeldamine putukate abil vajalik, seda tuleks pigem vältida. Pildil: ‘Alex’ F1

      Joonis 1. Kurk. 1 – võrse emas- ja isasõitega; 2 – emasõis; 3 – isasõis; 4 – vili pikaviljaline salatikurk (partenokarpne); 5 – vili, lühiviljaline kurk; 6 – salatikurgi pikiläbilõige; 7 – kurgi vilja ristläbilõige

      Kurgi vili on kolme, harvem nelja seemnekambriga lihakas kõrvitsvili (ebamari), mis olenevalt sordist võib olla erineva kuju, mõõtmete, koore värvuse, mustri, ogalisuse jt tunnustega. Vilja pikkuse järgi võib kurgisordid jaotada kolme rühma: lühiviljalised (5–13 cm), poolpikad (13–20 cm) ja pikaviljalised (üle 20 cm). Pikaviljalised ja poolpikad kurgisordid on mõeldud värskelt salatina tarbimiseks. Lühiviljalisi sorte aga kasutatakse kõige rohkem hapendamiseks ja marineerimiseks. Tarbimisküpsuses kurgi koore värvus on enamasti roheline kuni tumeroheline. Hobiaednike rõõmuks on aretatud ka valge koorega kurgisorte. Kurgi viljaliha värvus tarbimisküpsuses on heleroheline. Seemned on valged, kollaka varjundiga või kreemikad, piklikovaalse või elliptilise kujuga, 7–16 mm pikkused. 1000 seemne mass on 16–30 g. Seemnete idanemisvõime säilib kuni kaheksa aastat.

      2. MAJANDUSLIK TÄHTSUS

      FAO andmetel kasvatati 2011. aastal kurki maailmas kokku 2,1 miljonil hektaril kogutoodanguga 65,3 miljonit tonni. Viimase kümne aasta jooksul ei ole kasvupinnad oluliselt suurenenud, küll aga on suurenenud kogutoodangu maht. Enamik sellest toodetakse Aasias. Euroopas kasvatatakse kurki kokku 207 400 hektaril ja kogutoodang on 5,7 miljonit tonni. Suurimad kurgi kasvupinnad Euroopa aladel on Venemaal 66 200 hektarit ja Ukrainas 56 600 hektarit. Euroopa Liidus kasvatavad kõige suuremal pinnal kurki Poola 17 500 ha-l, Rumeenia 13 200 ha-l ja Hispaania 8200 ha-l. FAO statistilised andmed ei erista kasvuhoones ja avamaal kasvatatavat kurki. Avamaal kasvatatakse kurki peamiselt 30 ja 55 laiuskraadi vahel. Sellest põhjapoolsematel aladel kasvatatakse kurki kasvuhoonetes, ajutise kilekatte või katteloori all. Eestis ilma katteloori kasutamata avamaal korralikku saaki loota ei tasu, isegi katteloori kasutamisel kõigub saagikus sõltuvalt ilmastikust oluliselt. Statistikaameti andmetel kõigub avamaakurgi hektarisaak Eestis olenevalt aastast 6,3 ja 22,9 tonni vahel (tabel 1). Tegelikud saagid on avamaakurgi tootjatel siiski suuremad, sõltuvalt kasvuaasta kliimatingimustest 30–65 tonni hektarilt.

      Põhjamaades on majanduslikult olulisem pikaviljalise nn salatikurgi kasvatamine

      Tabel 1. Kurgi kasvupind (hektarit), kogutoodang (tonni) ja saagikus (tonni/ha) Eesti Statistikaameti andmetel

      3. SORDID

      Erinevate seemnefirmade kataloogidest Euroopas võib leida mitusada kurgisorti. Eesti firmades ei ole pakutav valik küll nii suur, kuid kokku ulatub see samuti umbes 100 erineva sordini. Sordid võib tinglikult kahte gruppi jagada:

      • avamaal ja kilekasvuhoones kasvatatavad lühikeseviljalised kurgisordid, mida kasutatakse eelkõige konserveerimiseks ja hapendamiseks;

      • enamasti kasvuhoonetes kasvatatavad pika- ja poolpika viljaga salatikurgid.

      Viljumistüübilt võivad kurgisordid olla valdavalt emasõitega, segaõitsemisega või ainult emasõitega iseviljuvad ehk partenokarpsed. Emasõitega sortide kasvatamisel peab vähemalt 10 % taimedest olema segaõitsemisega sordist, et tagada korralik viljastumine. Enamik meil praegu СКАЧАТЬ