Tahtamaa. Jaan Kross

Чтение книги онлайн.

      Juss grimassitas nägu, kissitas silmi, püüdis nöökijaist kõrvale vaadata, püüdis midagi seletada, viimaks tõukas kellegi eest ära ja kõndis mööda koridori eemale. Aga koolitunnid sundisid teda ju ikka-jälle teiste hulka. Ja siis märgati: ta reageeris ka läbini sõbralikele, üldsegi mitte nöögiks mõeldud pöördumisele teisiti kui varem:

      “Juss, tule teeme partii malet!”

      Varemini oleks ta vaevalt sellest keeldunud. Nüüd ütles ta tõmbleva suuga ja vihasel tuhmil häälel, muuseas kummaliselt nasaalsete a-dega:

      “Mãisãã. Mãitãã kã. Mul piã vãlutãb. Jätãmnd rãule.”

      Mille peale malepartiile kutsuja peaaegu loodusseaduslikult vastas: “No mine sõida siis Brasiiliasse tagasi.”

      Muidugi püüti aeg-ajalt Jussiga tema merereisist ka asjalikult rääkida. Et kuidas ta ikkagi niisuguse asja peale oli tulnud? Ja kuhu nad olid tegelikult sõita tahtnud? Ja kui kaugele nad olid tegelikult jõudnud? Ja kuidas piirivalve nendega oli käitunud?

      Aga Jussilt nad tema reisi kohta mitte kui midagi uut teada ei saanud. Nii et ma ei oskagi enam ütelda, kust või kellelt me pikapeale kuulsime: sõita olid nad tegelikult tahtnud siiski ainult Rootsi. Edasi vist jumala eest Lõuna-Ameerikasse. Aga paadiga – realistlikult – Rootsi. Ja piirivalve oli peatanud nad alles kuskil Tahkuna majaka joonel. Ja muidugi polnud nad jõudnud nii kaugele sõudes. Ses nende paadil oli olnud ju ka mootor, neljahobujõuline inglise päramootor, mille Juss oli võtnud papa Soova pööningult, kus see oli olnud õlitatult ja sisse pakitult otsekui ootel.

      Muidugi väsis klass Jussi kallal tänitamisest varsti. Aga Jussi Kolumbuseks hüüdmast ei loobutud ja Brasiiliat kõlksutati talle aeg-ajalt ikkagi. Nähtavasti ei pannud nende psühholoogiline teismelisetarkus tähele, et mida enam nendepoolsed Jussi merereisi meenutamised harvenesid, seda kramplikumaks muutusid tema reaktsioonid neile meenutustele. Nii või teisiti, ta oli pidanud kevadeni nende klassis vastu, aga 39-nda sügisel polnud ta enam kooli ilmunud. Ja oli kadunud häbiväärselt ja täiesti mu silmapiirilt.

      Järgneva viiekümne aasta jooksul ei kuulnud ma temast rohkem, kui et ta oli vist lõpetanud kuskil õhtugümnaasiumi ja õppinud kunagi aasta või paar Tartus jumal teab mida, vist loodusteadusi. Ja näinud polnud ma Jussi kõik need viiskümmend aastat. Kuni ma kolme nädala eest silmasin toda poriseis kalamehesäärikuis ja räämas vatikuues vanameest Vabaduse väljaku bussipeatuses enese kõrval. Ma vist jõudsin juba arvata: prügikastivares… Aga siis jäin pilguga ta paksudesse pisikestesse prilliklaasidesse kinni ja kogu halastamatu aja ja ühiskondliku allakäigu kamuflaaž rebenes talt korraga maha–

      “Soova Juss–?!”

      Ta vaatas mulle peaaegu vaenulikult otsa: “No ja mis siis–?”

      “Mh. Sa mõtle mis aeg – !”

      “Ega ta pole sind ka nooremaks teinud!”

      See mõte ajas mind naerma – nii, et ma naersin miskipärast püüdlikumalt, kui ma õieti oleksin tahtnud – tuntud juhtum, kus te püüate teile äkki paljastunud sotsiaalset ülekohut (teie kui ülekohtuse poole esindaja) naeruga heaks teha. Ma küsisin:

      “Kus sa nüüd siis elad–?”

      “Kuressaares.”

      “Ja mis sa seal teed–?”

      “Tööd.”

      “Mis asutuses?”

      “Mudaravilas.”

      “Ammu või?”

      “Kümme aastat.”

      “Ja kelleks sa seal oled?”

      “Mudajumalaks.”

      “Tähendab – mida sa seal teed?”

      “Keedan sulle paraja kärtsu muda. Kui sa tuled sinna oma tagumikku tohterdama.”

      “Ha-ha-ha-haa.” (Mul polnud sel ajal Tahtamaa afäärist õrna aimu.) “Võib-olla tulengi. Kus sa seal elad?”

      “Kui mind tööl pole, küsi ravilast. Nad juhatavad. Seal ju praegu üksainus ravila ongi.”

      “Noh, ole tubli. Ja võib-olla ma tulengi. Ei või iial teada.”

      Ta hakkas mingisse Paldiski maanteele sõitvasse bussi sisse ronima ja küsis üle õla:

      “Kuidas su Du Bellay-tõlkimine edeneb?”

      “Vintskelt.”

      Ta ei reageerinud selle peale mitte kuidagi. Uks sulgus ta järel. Ta polnud nähtavasti pikemat vastust eeldanudki. Aga igatahes oli ta “Sirbis”, või mis selle lehe nimi parajasti oli, märganud mõnerealist teadet, et ma selle tõlke kallal töötasin, ning oli jätnud selle meelde– Nähtavasi oli ennekõike see seik kallutanudki mu Tahtamaa asjus kõigepealt Jussi poole pöörduma.

      Niisiis peatusime kell kümme hommikul Kuressaare turuplatsil, paekivist solki naabruses, millelt pronksist Kingissepp oli hiljuti kõrvaldatud, ja küsisime lähima mööduja käest mudaravila asukohta.

      See ravila asus praktiliselt kõrvaltänavas ja sealt öeldi meile, et Juhan Soova on teist nädalat puhkusel. Ning et kus ta mujal ikka on kui kodus. Aga elama pidi ta kuskil mitte kuigi kaugel, Vahtra või mis tänavat pidi kuni jõeni sõita ja paremale pöörata, hoovimajas.

      Mulle tundus, et Juhani kodune elamine ei tarvitsenud olla kuigi esinduslik, isegi mitte eriti puhas, kui otsustada pori järgi ta kalamehesaabastel, milles ma teda kolme nädala eest pealinna peaväljakul olin näinud. Juhani korter võis küllap olla umbes samasugune. Nii et samal ajal kui me lähenesime Põduste vanale kivisillale (mis paistis mulle olevat pigem roomlaste kui taanlaste ehitatud) – samal ajal ütlesin Margele enda kõrval:

      “See on vist seesama maja seal vasakut kätt. Aga jää sina niikauaks autosse, kui ma käin seal ära ja vaatan–”

      Lapsed õues juhatasid mu õuemajja sisse. Koputasin – “Jäh?” – ja täpselt ootuspärases uberikus Juhan seal istus. Või õieti lesis. Kitsukestest punnitud laudadest, värvimata, aga ajast pruuniks tõmbunud lae all, pisikese räämas marlikardinase akna valgel, aga heleda hommiku tõttu piisavalt valge, et üksikasjad oleksid halastamatult nähtaval: porijäljed sõõnasel põrandal, leivapuru pühkimata laual, aseme hall sasipundar, kare määrdunud padi, vaevalt et suletäidisega, arvatavasti kaltsutäidisega padi tõstetud voodipäitsis vastu kriimu tapeeti akna kõrval. Ja padjal toaperemehe habemetüükane tõrksalt irvakil nägu, silmad paksude pisikeste prilliklaaside taga ja jämedate mustade prilliraamide varjus tabamatud. Muidu mehel ikka särk seljas, püksid jalas, sokid ka, paksud, parema jala suur varvas valkamas läbi sokitalda kulunud augu.

      “Tere, Juss.”

      “Ja sa oledki platsis?! Aga mina olen puhkusel. Praegu segab seal Vsevolod seda noh vannimuda–”

      “Ma ei tulnud vannidesse. Mul on sinu abi tarvis.”

      “Soh? Mis abi–?”

      “Paku mulle istet, siis ma räägin sulle lühidalt ära.”

      Ta osutas mulle lõuaga tabureti. Ma võtsin istet ja seletasin: “Ega ma ei tea, kas sina СКАЧАТЬ