Pettus. Edward Lucas

Чтение книги онлайн.

      Sissejuhatus

      Kommunistliku salapolitsei-liiduvabariigi külm hingus närvutas loendamatuid elusid teisel pool raudset eesriiet. Kuid see puudutas ka minu lapsepõlve 1970. aastate Oxfordis. Meie Jugoslaavia päritolu üürilisel oli hingemattev saladus: onu Dušan. Luuletaja Matthew Arnold nimetas Oxfordi „kaotatud sihtide ja hüljatud veendumuste ja ebapopulaarsete nimede ja uskumatute truuduste koduks”. See käis osaliselt ka Dušani kohta – tema perekonnanimi, nagu enamiku Ida-Euroopa emigrantide oma, ei olnud ehk just ebapopulaarne, aga kindlasti briti silmadele ja kõrvadele eriliselt raske. Ta on mulle meelde jäänud sünge ja kahtlase kujuna, kes lausa levitas enda ümber süngust. Ta oli kangelane omaenda varimaailmas, aga sõjajärgse Jugoslaavia võimud pidasid temasuguseid antikommuniste kurjategijateks ja reeturiteks.1 Paljud kadusid igaveseks massihaudadesse või salapolitsei piinakambritesse. Dušanil vedas. Ta oli saanud põgeneda Suurbritanniasse, kus hankis endale tagasihoidliku töö mehaanikuna ja elas Oxfordi serval ligadi-logadi Crotch Crescenti tänaval. See oli õige armetu elu inimese kohta, kes sõjaeelses Jugoslaavias oli juba noorena teinud head karjääri ja jõudnud kõrgesse riigiametisse.

      Aga ühes mõttes ei sobinud Dušan siiski Arnoldi sõnadega. Tagasilöökidest hoolimata ei olnud ta oma veendumusi hüljanud – kommunism tähendas kurjust ja inimesed, kes tema kodumaal valitsesid, olid võimuhaarajad. Õigupoolest olid Jugoslaavia isepäised kommunistid võrreldes Nõukogude bloki palju karmimate režiimidega üsna leebed. Siiski suhtusid nad armutult teisitimõtlejatesse, eriti kui viimastel oli sidemeid välismaiste antikommunistidega. Olgica perekond oli tohutult riskides hoidnud salajasi sidemeid pagulastest sugulastega, eitades salapolitsei ülekuulamistel mõistagi kindlalt, et nad neist üldse midagi teavad. Olgica külastas oma onu Oxfordis igal nädalavahetusel. Kui kodumaa võimud oleksid teadnud, et ta käib läbi ohtliku antikommunistist pagulasega, oleks tema isa hiilgav arstikarjäär (mis oli ta lühikeseks ajaks toonud isegi Oxfordi) lõppenud ja neiu, kes oli jäänud siia õpinguid lõpetama, tulevik oleks samuti ohus olnud. Tal olnuks ohtlik isegi kodumaale tagasi pöörduda, nii et ta võinuks olla sunnitud jääma teismelise põgenikuna Suurbritanniasse.

      Sellesse täiskasvanute maailma sekkusid nüüd minu lapsikud püüdlused. Juba enne Olgica saabumist olin ma poisikesena vaimustunud Ida-Euroopast. Ma võisin veeta tunde tolmunud atlaste taga, lugeda kommunismieelse aja kadunud kuningriikidest ja vabariikidest ning nende unustusse vajunud poliitikutest, imetleda iseäralikke postmarke ja eksootilisi keeli. Raudse eesriide taha peitununa tundusid nad sama kaugel ja ebareaalsed nagu Atlantis. Teismeliseea alguses läks mul kooli ajalooprojekti jaoks vaja näidet kommunistlikust propagandast ja ma otsustasin kirjutada Jugoslaavia Londoni saatkonnale, et paluda neilt ametlikku seisukohta, kuidas suhtub nende valitsus lüüasaanud rojalistlikesse konkurentidesse. Ma arvasin, et see sobib kenasti kokku projekti teiste osadega, mis olid mul juba olemas, sealhulgas lõik Winston Churchilli sõjaajaloost, Jugoslaavia paguluses elava lapskuninga Petari südantliigutav lugu elust Cambridge’is ning põnevusest pakatav lugu Briti sõjalisest missioonist tema hukule määratud sõjameeste-tšetnikute juurde.2

      Ma tegin oma plaani uhkusega teatavaks. Minu hämmastuseks vajus Olgica täiesti näost ära. Ema tõmbas mind kõrvale: kas ma siis ei mõista, et Jugoslaavia Londoni saatkond annaks kirja kohe salapolitseile üle? (Kurjakuulutava lühendi taha peituv UDBA (Uprava državne bezbednosti ehk riikliku julgeoleku valitsus) nuhtles režiimi kriitikuid nii kodu- kui ka välismaal.) Olnuks selge, et mu lapsik järelepärimine tuleb selleltsamalt Oxfordi aadressilt, kus elab Jugoslaavia kuulsa pediaatri ülikooli ettevalmistuskursustel õppiv tütar. Juba see oleks olnud halb, kui UDBA oleks hakanud, nagu kindlasti juhtunuks, teda kahtlustama rojalistliku mineviku propageerimises, mis oli Jugoslaavias kuritegu. Ent nad oleksid hakanud kontrollima ka perekonna ajalugu ja võinuksid avastada hoolikalt varjatud sidemed Crotch Crescenti kurikuulsa asukaga. Neiu elu oleks hetkega pea peale pööratud.

      See rumal vahejuhtum õpetas mulle midagi olulist – tõsi küll, poliitikast, mitte ajaloost. Esiteks seda, et kommunistliku riigi võim tugines luure- ja julgeolekuteenistuste kõikjale tungivale halastamatule ja bürokraatlikule haardele, mis andis neile võimaluse rikkuda kõigi nende jaoks ebameeldivate inimeste elujärg. Teiseks seda, et nende agentuuride haare ulatus palju kaugemale nende süngetest päritolumaadest – isegi näiliselt turvalisse ja rahulikku Inglise ülikoolilinna. Uskumatu mõte, et minu teo tõttu oleksin võinud sattuda vaenuliku välismaise tähelepanu alla, sütitas minus aastakümneteks püsima jäänud uudishimu. Järgnevatel aastatel ahmisin usinalt luurekirjandust alates ülejooksikute mälestustest kuni John le Carré romaanideni. Ma uurisin välja erruläinud luurajate asukoha ja pommitasin neid küsimustega. Samuti hoidsin hoolikalt silma peal eakaaslastel, kellele pakuti tööd MI6-s, nagu kõnekeeles kutsutakse Briti salaluureteenistust SIS.3

      Isegi teadmata kuigi palju luuremaailmast, hämmastas mind nende kohmakas tegutsemisviis – ühel ja samal päeval maandus tudengite kirjakasti punt ühesuguseid valitsuse ametlikes kollakais ümbrikuis kirju. Mõned saajad eirasid vaikimiskohustust. Üks sõber isegi raamis kirja ja asetas oma tualettruumi seinale, nii et sõbrad võisid nautida eimidagiütlevat kirjapead ja pakkumise raskepärast sõnastust: „Aeg-ajalt tekib valitsuse teenistuses võimalusi teha välismaal erialast ja konfidentsiaalse iseloomuga tööd.” Nende puhul, kes vastasid, avaldas värbamisametnike sama kohmakas tegevus (millega kaasnesid taas tungivad hoiatused hoida asja saladuses) üsna purustavat mõju senisele idealiseeritud arusaamale luuremaailmast. Kas tõesti on võitluses Nõukogude impeeriumiga oluline, imestasin omaette, et Tomil on homokalduvusi, Dick suitsetab kanepit ja Harrieti poiss kuulub Sotsialistlikku Töölisparteisse?

      Ma jõudsin järeldusele, et võin olla kasulikum väljaspool seda maailma, ning otsisin mõnda Ida-Euroopaga seotud liikumist, mis oleks valmis mu abi vastu võtma. Isast eeskuju võttes, kes toimetas salaja raamatuid Tšehhoslovakkias vaenatud tuttavatele filosoofidele, aitasin korraldada tudengikampaania Poola Solidaarsuse liikumise toetuseks, mille 1981. aasta sõjaseisukorraseadus oli põranda alla surunud. Ma lehvitasin plakatitega saatkondade ees ja kirjutasin protestikirju poliitvangide toetuseks. Ma õppisin niisuguseid moest läinud keeli nagu poola keel ja harjutasin neid vanade kibestunud pagulastega Lääne-Londoni tolmunud klubides ja kontorites, just sellises maailmas, milles tegutseb eestlasest „kindral” Vladimir le Carré romaanis „Smiley meeskond”.4 Nagu spioonikirjaniku väljamõeldud pagulasi, oli ka neid toetanud Briti luure, kes aga seejärel neile selja pööras ja nad hülgas. Ma ei teadnud toona veel täiel määral operatsiooni „Jungle” fiaskost, millest tuleb põhjalikult juttu 9. peatükis.

      See raamat on sündinud minu huvist korraga nii luuretegevuse kui ka Ida-Euroopa vastu. Ma sõidan vahetevahel bussiga number 12 piki Westminster Bridge Roadi Lambethis, kus asus varem Briti MI6 keskus. Selle asukoht oli toona väidetavalt hoolikalt kaitstud riigisaladus, kuigi bussikonduktor võis rõõmsameelselt teatada: „Century House – spioonidel on aeg väljuda!” Ma ei ole sinna kunagi sisse astunud. Kuid ma olen hoolikalt silmitsenud seda armetu välimusega betoonimürakat, otse mille ees asub täiesti sobimatult bensiinijaam. KGB tsitadelli klassikaline mõjuv fassaad (algupäraselt oli seal hoones kindlustuskompanii) sobinuks Londoni parimatele tänavatele. Ent MI6 hoone nägi rohkem välja nagu närune Nõukogude tornmaja.

      Spioonid, olgu siis palgalised agendid, idealistlikud vabatahtlikud või kutselised luurajad, olid lihtsõdurid ida ja lääne võitluses, mis vormis kõigi sõjajärgsete põlvkondade, sealhulgas minu, elu. Nad paelusid mind tudengi, aktivisti ja ajakirjanikuna esialgu Londonis, hiljem juba raudse eesriide taga. 1980. aastatel patsutasin õlale ja lõin klaase kokku mõlema poole luurajatega, tõrjudes nende meelitusi, kuid vastastikku nalja heites, tögades, väideldes ja ideid vahetades. Kommunismi kokkuvarisemise ajal tundus korraks, et nende tööpõld on sootuks kokku kuivanud. Kui Nõukogude Liit oli kadunud ja ühes sellega oht, et külm sõda kasvab üle kuumaks, kelle järel siis veel luurata? Ent šampanjakorgid, millel Briti ja Ameerika luurajad 1991. aasta augustis paukuda lasksid, olid sama enneaegsed kui СКАЧАТЬ