Klaaslinn. Cassandra Clare

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ oli Simonil sealpool vastas keegi teine. Ja portaalis kulgevast liiklusest ei pruugi Magnus teadlik olla…”

      Alec raputas pead. „Läksin koos emaga hommikul Gardi. Tahtsin Malachilt selle kohta ise aru pärida, aga nähes teda tulemas, tõmbusin – miks, seda ei oska ma öelda – nurga taha peitu. Ma ei suutnud temaga rääkida. Kuulsin teda kõnetavat ühte valvurit. Ta käskis vampiiri üles tuua, sest inkvisiitor tahtvat temaga uuesti rääkida.”

      „Miks sa arvad, et ta pidas silmas just Simonit?” küsis Isabelle, aga tema hääl kõlas ebalevalt. „Võib-olla…”

      „Nad rääkisid, kui rumal oli allilmlane olnud, arvates, et nad saadavad ta tagasi New Yorki, ilma et teda enne üle kuulaksid. Üks valvur imestas, et kellelgi jätkus üldse ülbust ta Alicantesse kaasa võtta, ja Malachi vastas: „Aga mida muud võikski oodata Valentine’i pojast?”

      „Ei,” sosistas Isabelle. „Jumal hoidku.” Tema pilk läks Jace’ile. „Jace…”

      Jace’i käed rippusid kõrval, sõrmed rusikasse surutud. Tema silmad olid auku vajunud, nagu tahaksid need pealuusse tagasi tõmbuda. Igas teises olukorras oleks Alec pannud käe Jace’i õlale, aga nüüd oli sõbra ilmes midagi niisugust, mis hoidis teda tagasi. „Kui see poleks olnud mina, kes ta kaasa tõi,” lausus Jace mõõdetud rütmis, nagu kannaks ette päheõpitud teksti, „oleksid nad ehk lasknud tal koju minna. Võib-olla oleksid nad teda uskunud…”

      „Ei,” ütles Alec. „See ei ole sinu süü. Sina päästsid ta elu.”

      „Päästsin ta elu, selleks et Klaav saaks teda piinata,” vastas Jace. „See on küll kena teene. Kui Clary sellest kuuleb…” Noormees raputas pead. „Ta arvab, et tõin Simoni meelega siia ja andsin Klaavi kätte, teades, mida temaga tehakse.”

      „Miks ta peaks nõnda mõtlema? Sul pole mingit põhjust teha midagi niisugust.”

      „Võib-olla,” ütles Jace. „Aga arvestades, kuidas ma temaga praegu käitusin…”

      „Seda, et sina võiksid millegi niisugusega hakkama saada, Jace, ei usu keegi,” tõrjus Isabelle. „Mitte keegi, kes sind tunneb. Ainuski…”

      Aga Jace ei jäänud ootama, mida keegi veel ei usu. Selle asemel pöördus ta ja läks kanalile avaneva suure akna juurde. Hetke seisis ta seal, juukseotsad sissevoogavas valguses kuldselt helkimas, ning tegi siis liigutuse – nii kiire, et Alec ei jõudnud sellele reageerida. Kui ta mõistis, mis kohe juhtub, ja sööstis edasi, et seda takistada, oli juba hilja.

      Kostis raksatus, puruneva klaasi klirin. Õhku paiskusid vihurina klaasikillud nagu sakiliste tähtede pilv. Jace vaatas kiretu uudishimuga, kuidas vasaku käe sõrmenukkidele ilmuvad suured sarlakpunased piisad ja langevad raskelt tema jalgade ette maha.

      Isabelle vaatas kord Jace’i, kord akent, mille keskel olevast august kiirgusid laiali praod otsekui hõbedane ämblikuvõrk. „Oh, Jace,” ütles ta nii leebelt, nagu Alec polnud õde veel iial rääkimas kuulnud. „Kuidas me seda küll Penhallow’dele seletame?”

      Clary ei mäletanud, mismoodi majast välja sai. Tõtanud otsekui unes trepist alla, jooksis ta läbi suure halli välisukse juurde. Jälle midagi märkama hakates seisis ta Penhallow’de maja trepil ja püüdis jõuda selgusele, kas ta tõesti oksendab otsekohe nende roosipõõsasse.

      Põõsad olid oksendamiseks sobivas kohas ja kõhus keeras piinarikkalt, aga Claryt heidutas tõsiasi, et ta polnud söönud midagi peale supi ega uskunud, et tema maost on midagi tulemas. Niisiis läks ta astmetest alla, astus väravast välja ja hakkas pimesi edasi minema, mäletamata enam, kustpoolt oli tulnud, ning teadmata, kuidas jõuab Amatise juurde. Aga ega ta hoolinudki sellest. Tal polnud erilist soovi pöörduda tagasi ja jutustada Luke’ile, et nad peavad Alicantest lahkuma või vastasel korral annab Jace nad Klaavile üles.

      Ehk oli Jace rääkinud tõtt. Võib-olla oligi Clary tormakas ja mõtlematu. Võib-olla ta tõesti ei mõelnud kunagi sellele, kuidas mõjuvad tema teod inimestele, keda ta armastab. Tema silme ette kerkis fotograafilise täpsusega Simoni ja siis Luke’i nägu…

      Clary jäi seisma ja nõjatus vastu laternaposti. Kandiline klaasist latern meenutas toredaid vana tüüpi gaasilampe, mis valgustasid tänavaid Park Slope’is pruunist kivist pereelamute ees. See mõjus omamoodi lohutavalt.

      „Clary!” Keegi hüüdis teda – ärev poisihääl. Jace, mõtles Clary ja pöördus hooga.

      See polnud Jace. Tema ees, pisut hingeldades, nagu oleks ta Claryle järele jooksnud, seisis Sebastian, tumedajuukseline noormees, keda ta oli näinud Penhallow’de elutoas.

      Korraks valdas Claryt ägedalt sama tunne, mis esimesel kohtumisel: kummaline äratundmine, millesse sugenes veel midagi tabamatut. See polnud sümpaatia ega antipaatia, vaid iseäralik tõmme, nagu kisuks miski teda selle tundmatu poisi poole. Võib-olla tulenes see noormehe välimusest. Ta oli ilus, sama ilus kui Jace, aga kui Jace oli üleni kuldne, siis Sebastian oli otsekui hämarus ja varjud. Nüüd kui Clary sai teda lähemalt silmitseda, nägi tüdruk, et täpselt muinasjutuprintsi moodi, nagu ta varem oli arvanud, Sebastian siiski ei ole. Isegi naha, juuste ja silmade värv oli erinev. Ühised olid ehk ainult näo kuju, hoiak, tume salapära, mis peitus tema silmades…

      „Kas kõik on hästi?” küsis noormees. Tema hääl oli leebe. „Sa tormasid majast välja nagu…” Sebastian ei lõpetanud lauset, vaid silmitses teda uurivalt. Clary klammerdus ikka veel laternaposti külge, nagu kardaks, et ei seisa muidu püsti.

      „Ma läksin Jace’iga tülli,” vastas Clary tehtult ükskõikse häälega. „Tead küll, kuidas need asjad käivad.”

      „Õigupoolest ei tea.” Poisi hääl kõlas peaaegu kahetsevalt. „Mul ei ole õdesid ega vendi.”

      „Veab sul,” vastas Clary, hääles kibedus, mis ehmatas teda ennastki.

      „Sa ei mõtle seda tõsiselt.” Sebastian astus Claryle lähemale ja kohe süttis tänavalatern, kallates mõlemad üle kahvatu nõiavalgusega. Sebastian vaatas üles ja naeratas. „See on märk.”

      „Mis märk?”

      „Et peaksid laskma mul ennast koju saata.”

      „Aga mul pole aimugi, kus see asub,” jõudis Claryni tõdemus. „Ma hiilisin majast välja, et tulla siia, ega mäleta enam, missugust teed mööda tulin.”

      „Noh aga kelle juures sa peatud?”

      Clary lõi kõhklema ega vastanud.

      „Ma ei räägi kellelegi,” lubas noormees. „Vannun ingli nimel.”

      Clary jäi talle otsa vaatama: ühe varjuküti suust oli see väga pühalik tõotus. „Olgu,” ütles ta, enne kui oleks jõudnud ümber mõelda. „Ma peatun Amatis Herondale’i juures.”

      „Suurepärane. Ma tean täpselt, kus ta elab.” Noormees pakkus talle käsivart. „Kas hakkame minema?”

      Clary naeratas vaevatult. „Kas sa ei arva, et oled natuke pealetükkiv?”

      Sebastian kehitas õlgu. „Mul on niisugune fetiš: tunnen tungi aidata daame, kes on hädas.”

      „See kõlab seksistlikult.”

      „Sa eksid. Aitan hea meelega ka hätta sattunud härrasmehi. Minu fetišism ei СКАЧАТЬ