Kiire ja aeglane mõtlemine. Daniel Kahneman

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kuid me lasime selle ehitada nii, et see peatus vaid 10 või 65 peal. Värbasime katseosalisteks Oregoni ülikooli tudengid. Üks meist seisis väikese rühma ees, keeras ratast ja palus, et tudengid kirjutaksid üles numbri, millel ratas peatus, mis oli mõistagi kas 10 või 65. Siis esitasime neile kaks küsimust:

      Kas Aafrika riikide protsent ÜRO liikmete seas on suurem või väiksem kui number, mille te äsja kirjutasite?

      Milline on teie arvates Aafrika riikide protsent ÜRO liikmete seas?

      Õnneratta pöörlemisest – isegi kui seda pole „rihitud” – ei saa kasulikku infot mitte millegi kohta, ja meie katses osalejad oleksid pidanud seda lihtsalt eirama. Kuid nad ei teinud seda. Nende keskmine hinnang, kes nägid arve 10 ja 65, oli vastavalt 25 % ja 45 %.

      Nähtus, mida me uurisime, on igapäevaelus nii tavaline ja nii oluline, et te peaksite teadma selle nimetust: see on ankurdamisefekt. See leiab aset siis, kui inimene mõtleb teatud väärtusele enne tundmatu suuruse hindamist. See, mis juhtub, on üks eksperimentaalpsühholoogia kõige usaldatavamaid ja jõulisemaid tulemusi: hinnang jääb selle arvu lähedusse, millele inimesed olid mõelnud – siit ka ankru metafoor. Kui teilt küsitakse, kas Gandhi oli surres vanem kui 114 aastat, annate hiljem tema surmaea kohta hoopis kõrgema hinnangu, kui oleksite teinud siis, kui ankurdav küsimus viidanuks surmale 35-aastaselt. Kui kaalute, kui palju peaksite maksma maja eest, mõjutab teid küsitav hind. Kui noteeritud hind on kõrgem, tundub seesama maja väärtuslikum kui siis, kui hind on madal, isegi kui olete otsustanud mitte lasta end sellest arvust mõjutada. Ja nii edasi – ankurdamisefektide nimekiri on lõputu. Iga arv, mida teil palutakse ülesande võimaliku lahendusena kaaluda, kutsub esile ankurdamisefekti.

      Me polnud esimesed, kes ankrute mõju täheldasid, kuid meie katse oli esimene demonstratsioon selle absurdsuse kohta: inimeste otsust mõjutas ilmselgelt mitteinformatiivne arv. Õnneratta ankurdamisefekti ei saanud mingil juhul pidada arukaks. Avaldasime Amosega eksperimendi ajakirjas Science ja see on üks tuntumaid uurimistulemusi, millest oleme seal kirjutanud.

      Oli vaid üks probleem: me ei olnud Amosega ankurdamisefekti psühholoogia osas päris ühel meelel. Tema toetas üht tõlgendust, mulle meeldis teine ja me ei leidnudki võimalust oma vaidlust lahendada. Probleem lahenes viimaks aastakümneid hiljem tänu paljude uurijate pingutustele. Nüüd on selge, et meil oli mõlemal õigus. Ankurdamisefekti taga on kaks eri mehhanismi – üks mõlema süsteemi jaoks. Üks ankurdamise vorm esineb teadliku kohandamisena, mis on Süsteemi 2 operatsioon. Teist tüüpi ankurdamine on seotud praiminguga, mis on Süsteemi 1 automaatne ilming.

      Ankurdamine kui kohandus

      Amosele meeldis määramata suuruste hindamise strateegiana kohandamis-ja-ankurdusheuristiku idee: alusta ankurdavast arvust, hinda, kas see on liiga suur või väike, ning kohanda oma hinnangut mõttes järk-järgult ankrust eemaldudes. Kohandus lõpeb tavaliselt liiga vara, sest inimesed peatuvad, kui pole enam kindlad, kas peaksid veel edasi liikuma. Aastakümneid pärast meie lahkarvamust ning mitu aastat pärast Amose surma esitasid selle protsessi kohta sõltumatult veenvaid tõendeid kaks psühholoogi, kes tegid oma karjääri algul Amosega tihedat koostööd – Eldar Shafir ja Tom Gilovich koos oma üliõpilastega – Amose akadeemiliste lapselastega!

      Et asjast aru saada, võtke paberileht ja tõmmake sellele alt üles 2,5-tolline (6,35 cm) joon – ilma joonlauata. Nüüd võtke teine paberileht, alustage ülevalt ja tõmmake alla joon, kuni see ulatub 2,5 tolli kaugusele alumisest servast. Võrrelge jooni. On üsna võimalik, et teie esimene hinnang kahele ja poolele tollile oli lühem kui teine. Põhjus on selles, et te ei tea päris täpselt, missugune selline joon välja näeb; eksisteerib määramatuse vahemik. Kui alustate lehekülje alumisest servast, siis peatute ebakindla piirkonna alumise otsa lähedal ja kui alustate ülevalt, siis ülemise osa lähedal. Robyn LeBoeuf ja Shafir leidsid igapäevaelus selle mehhanismi kohta palju näiteid. Ebapiisav kohandamine selgitab hästi, miks te sõidate maanteelt linna jõudes tõenäoliselt liiga kiiresti – eriti kui te sõidu ajal kellegagi räägite. Ebapiisav kohandamine on ka tülpinud lapsevanemate ja oma toas valju muusikat kuulavate teismeliste vaheliste pingete allikas. LeBoeuf ja Shafir märgivad, et „heade kavatsustega laps, kes keerab vanemate „mõistliku helivaljuse” nõudmise peale eriti valju muusika vaiksemaks, ei pruugi kõrget ankrut piisavalt kohandada ning võib seejärel tunda, et tema siiraid kompromissikatseid ei hinnata”. Nii autojuht kui ka laps kohanduvad teadlikult, kuid kumbki ei tee seda piisavalt.

      Nüüd mõelge järgmistele küsimustele:

      Millal sai George Washington presidendiks?

      Mis on vee keemistemperatuur Džomolungma tipus?

      Esimene, mis neile küsimustele mõeldes juhtub, on see, et teile tuleb pähe ankur ja te teate ühtaegu, et see on vale ning teate ka õige vastuse suunda. Te teate kohe, et George Washington sai presidendiks pärast 1776. aastat ning ka seda, et vee keemistemperatuur Džomolungma tipus on madalam kui 100 °C. Te peate kohanduma õiges suunas, leides argumente ankrust eemaldumiseks. Nagu joonte puhul, peatute tõenäoliselt, kui pole enam kindel, kas peaksite jätkama – ebakindluse piirkonna serva lähedal.

      Nick Epley ja Tom Gilovich leidsid tõendeid, et kohandumine on teadlik katse leida põhjuseid ankrust eemaldumiseks: inimesed, kellel on kästud ankrut kuuldes pead raputada, nagu heidaksid nad selle kõrvale, liiguvad ankrust kaugemale ning inimesed, kes noogutavad pead, ilmutasid ankru võimendamist. Epley ja Gilovich kinnitasid ka, et kohandus nõuab pingutust. Inimesed kohanduvad vähem (jäävad ankrule lähemale), kui nende vaimsed ressursid on ammendunud, kas seetõttu, et nende mälu on koormatud numbritega või näiteks seetõttu, et nad on pisut purjus. Ebapiisav kohandus on nõrga või laisa Süsteemi 2 tõrge.

      Niisiis teame nüüd, et Amosel oli õigus vähemalt mõnede ankurdamisjuhtude suhtes, mis on seotud Süsteemi 2 teadliku kohandusega ankrust teatud suunas.

      Ankurdamine kui praimingunähtus

      Kui me Amosega ankurdamise üle vaidlesime, olin nõus, et vahel leiab aset kohandamine, kuid ma ei jäänud päris rahule. Kohandus on teadlik ja tahtlik tegevus, kuid enamiku ankurdamisjuhtude puhul sellist subjektiivset kogemust ei ole. Vaadake kaht järgmist küsimust:

      Kas Gandhi oli surres noorem või vanem kui 144-aastane?

      Kui vanalt Gandhi suri?

      Kas te loote oma hinnangu, kohandades seda 144-st allapoole? Ilmselt mitte, kuid absurdselt kõrge arv mõjutas sellegipoolest teie hinnangut. Mul oli tunne, et ankurdamise puhul on tegemist sugestiooniga. Seda sõna kasutame, kui keegi paneb meid midagi nägema, kuulma või tundma, tuletades seda meile lihtsalt meelde. Näiteks küsimus „Kas sa tunned nüüd vasakus jalas kerget tuimust?” paneb alati päris paljusid inimesi kinnitama, et vasak jalg tundub tõesti pisut kummaline.

      Amos oli eelaimuste suhtes minust konservatiivsem ja märkis õigesti, et sugestiooni appi võtmine ei aita meil ankurdamist mõista, sest me ei tea, kuidas sugestiooni seletada. Pidin nõustuma, et tal on õigus, kuid erilist indu ebapiisava kohandumise kui ankurdamisefektide ainsa põhjuse suhtes ma ei tundnud. Korraldasime ankurdamise mõistmiseks hulga ebaveenvaid katseid, kuid meil ei olnud edu ja viimaks loobusime mõttest selle kohta veel midagi kirjutada.

      Mõistatus, millele me alla jäime, on nüüd lahendatud, sest sugestiooni mõiste ei ole enam ebaselge: sugestioon on praimingunähtus, mis kutsub valikuliselt esile sobivaid tõendusi. Te ei uskunud hetkekski, et Gandhi elas 144-aastaseks, kuid teie assotsiatsioonimasin tekitas päris kindlasti mulje väga vanast inimesest. Süsteem 1 mõistab lauseid, püüdes neid tõeseks muuta, ning omavahel sobitatavate mõtete selektiivne aktiveerimine loob süstemaatiliste vigade kobara, mis teevad meid kergeusklikuks ja üleliia altiks uskuma seda, mida iganes me parajasti СКАЧАТЬ