Kiire ja aeglane mõtlemine. Daniel Kahneman

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ ja Amose esimene ühine uurimus näitas, et isegi kogenud teadlastel on valimite mõju suhtes kehv intuitsioon ja ebakindel arusaam.

      Väikeste arvude seadus

      Minu koostöö Amosega 1970. aastate algul algas aruteluga väite üle, mille kohaselt statistika-alase hariduseta inimestel on hea „statistikavaist”. Amos rääkis seminaril Michigani ülikooli teadlastest, kes suhtusid intuitiivsesse statistikasse üldiselt optimistlikult. Suhtusin väitesse kirglikult, kuna võtsin seda isiklikult: olin hiljuti avastanud, et minu statistikavaist ei ole kuigi hea ega uskunud, et võiksin olla teistest halvem.

      Teadusega tegeleva psühholoogi jaoks ei ole valimite variatiivsus üllatuseks: see on tüütu ja kulukas takistus, mis teeb igast uurimisprojektist õnnemängu. Oletagem, et soovite kinnitada hüpoteesi, et keskmise kuueaastase tüdruku sõnavara on suurem kui samavanuse keskmise poisi oma. Üldkogumis vastab see hüpotees tõele: tüdrukute keskmine sõnavara on tõepoolest suurem. Kuid tüdrukud ja poisid on väga erinevad ning võib juhtuda, et just teie valimis on erinevus ebaveenev või saavutavad poisid koguni parema tulemuse. Teadlasele on säärane tulemus kulukas, sest olete raisanud aega ja vaeva, suutmata seejuures kinnitada hüpoteesi, mis on tegelikult õige. Ainus võimalus ohtu vähendada on kasutada piisavalt suurt valimit. Uurijad, kes kasutavad liiga väikest valimit, jätavad ennast saatuse hoolde.

      Iga valimi vea riski on võimalik hinnata üsna lihtsa protseduuri abil. Kuid traditsiooniliselt ei kasuta psühholoogid valimi suuruse otsustamiseks arvutusi. Artikkel, mida lugesin veidi enne meie vaidlust Amosega, illustreeris viga, mida uurijad tegid (ja teevad praegugi), põneva tähelepaneku abil. Autor juhtis tähelepanu sellele, et psühholoogid kasutavad sageli nii väikseid valimeid, et risk, et nad ei suuda oma tõest hüpoteesi kinnitada, on 50 %! Ükski täie mõistuse juures olev teadlane ei läheks välja säärase riski peale. Tõenäoline seletus oli, et psühholoogide otsused valimi suuruse kohta peegeldasid üldist intuitiivset väärarvamust valimite varieerumise ulatuse kohta.

      Artikkel vapustas mind, kuna seletas probleeme, mida olin ka ise uurimistöös kohanud. Nagu enamik psühholoogiauuringutega tegelejaid, olin minagi moodustanud pidevalt liiga väikseid valimeid ja saavutanud sageli tulemusi, millel puudus mõte. Nüüd teadsin, miks: veidrad tulemused olid tegelikult minu uurimismeetodi artefaktid. Minu viga oli iseäranis piinlik, sest ma õpetasin statistikat ja teadsin, kuidas arvutada valimi suurust, mis vähendaks nurjumisohtu vastuvõetavale tasemele. Kuid ma polnud kunagi otsustanud vajaliku valimi suuruse üle arvutuste põhjal. Nagu mu kolleegid, olin minagi usaldanud eksperimente kavandades traditsiooni ja oma vaistu ning polnud selle üle kunagi tõsisemalt mõelnud. Kui Amos seminari külastas, olin juba jõudnud järeldusele, et minu vaist on puudulik ja seminari käigus jõudsime kiiresti üksmeelele, et Michigani optimistidel ei ole õigus.

      Asusime Amosega uurima, kas ma olen ainus narr või on minusugused narrid enamuses. Selleks uurisime, kas samasuguseid vigu teeksid ka uurijad, kes on välja valitud oma asjatundlikkuse poolest matemaatikas. Koostasime küsimustiku, mis kirjeldas reaalseid teadustöö olukordi, sealhulgas edukate eksperimentide kordusi. Küsimustikus paluti uurijatel valida valimi suurus, hinnata nende otsustest lähtuvat läbikukkumise ohtu ja esitada teadustööd kavandavatele hüpoteetilistele üliõpilastele oma nõuanded. Amos võttis suurte kogemustega osaliste (nende seas oli kaks statistikaõpiku autorit) vastused kokku Matemaatilise Psühholoogia Seltsi kohtumisel. Tulemused olid selged: ma ei olnud ainus narr. Viimast kui üht minu viga jagas valdav enamik meie vastajatest. Oli selge, et isegi eksperdid pööravad valimi suurusele liiga vähe tähelepanu.

      Panime Amosega oma esimese ühise artikli pealkirjaks „Usk väikeste arvude seadusesse”. Selgitasime irooniliselt, et „intuitsioon juhuvalimite suhtes paistab rahuldavat väikeste arvude seadust, mis väidab, et suurte arvude seadus kehtib ka väikeste arvude kohta”. Artiklis oli ka jõuliselt sõnastatud soovitus, et uurijad suhtuksid oma „statistikavaistu piisava kahtlusega ja asendaksid võimalusel muljed arvutustega”.

      Kindluse eelistamine kahtlusele

      300 eaka telefoniküsitluses toetab 60 % presidenti.

      Kui peaksite selle lause sõnumi täpselt kolme sõnaga kokku võtma, milline see siis oleks? Peaaegu kindlasti valiksite „eakad toetavad presidenti”. Need sõnad annavad edasi loo tuuma. Välja jäetud detailid, et see viidi läbi telefonitsi ja valim oli 300, pole iseenesest huvitavad, need annavad taustainfot, mis ei ärata erilist tähelepanu. Teie kokkuvõte oleks samasugune, kui valim olnuks teistsugune. Muidugi tõmbaks täiesti absurdne arv endale teie tähelepanu („kuue [või 60 miljoni] eaka valija telefoniküsitlus…”). Ent kui te pole just professionaal, ei pruugi te reageerida väga erinevalt valimitele 150 ja 3000. Seda tähendabki väide, et „inimesed pole valimi suuruse suhtes piisavalt tundlikud”.

      Sõnum küsimuse kohta sisaldab kahesugust infot: lugu ja loo allikas. Loomulikult keskendute pigem loole kui tulemuste usaldatavusele. Ent kui usaldatavus on ilmselgelt väike, seab see sõnumi kahtluse alla. Kui teile öeldakse, et „erakondlik rühmitus on korraldanud vigase ja erapooliku küsitluse näitamaks, et eakad toetavad presidenti…”, heidate küsitluse tulemused mõistagi kõrvale ega lisa neid asjade hulka, mida te usute. Selle asemel saaks erakondlikust küsitlusest ja selle võltstulemustest uudis poliitiliste valede kohta. Säärastel selgetel juhtudel võite otsustada, et te sõnumit ei usu. Ent kas te teete piisavalt selgelt vahet „Lugesin New York Timesist…” ja „Kuulsin joogiautomaadi juures…”? Kas teie Süsteem 1 suudab uskumise eri määradel vahet teha? SMNOKMO põhimõte viitab, et ei suuda.

      Nagu varem kirjeldasin, ei ole Süsteem 1 aldis kahtlema. See surub mitmetähenduslikkuse maha ja konstrueerib spontaanselt võimalikult sidusaid lugusid. Kui sõnumit otsekohe ümber ei lükata, levivad selle esile manatud assotsiatsioonid edasi, nagu oleks sõnum õige. Süsteem 2 on kahtlusteks võimeline, sest suudab samaaegselt arvestada ühitamatute võimalustega. Kuid kahtluse alalhoidmine on raskem kui kindel-olemisse libisemine. Väikeste arvude seadus väljendab üldist nihet, mis eelistab kindlust kahtlusele ja mis esineb järgmistes peatükkides paljudes maskeeringutes.

      Tugev kallak uskumise poole, et väikesed valimid meenutavad täpselt üldkogumit, mille hulgast need võeti, on ka osa suuremast loost: me oleme altid liialdama järjekindlust ja sidusust kõiges, mida näeme. Teadlaste liialdatud usk sellesse, mida on võimalik teada saada paari vaatluse põhjal, on tihedalt seotud haloefektiga, sagedase tundega, et me tunneme ja mõistame inimest, kellest me tegelikult teame väga vähe. Süsteem 1 tormab faktidest ette ja konstrueerib nappide tõendite põhjal küllusliku pildi. Järeldustele hüppamise masin käitub, nagu usuks väikeste arvude seadust. Üldisemalt rääkides loob see tegelikkusest pildi, mis klapib üleliia hästi.

      Põhjus ja juhus

      Assotsiatsioonimasin otsib põhjuseid. Statistiliste seaduspärasustega on see häda, et need eeldavad teistsugust lähenemist. Selmet keskenduda sellele, kuidas kõnealune sündmus teoks sai, tegeleb statistiline vaatenurk hoopis sellega, mis võinuks juhtuda. Sündmusel ei ole mingit erilist põhjust – alternatiivide seast valis selle välja juhus.

      Meie kalduvus kausaalsele mõtlemisele jätab meid tõeliselt juhuslike sündmuste juhuslikkuse hindamisel kaitsetuks tõsiste vigade suhtes. Võtame näiteks kuue haiglas üksteise järel sündinud lapse soo. Poiste ja tüdrukute järjekord on ilmselgelt juhuslik; sündmused on üksteisest sõltumatud ning viimastel tundidel haiglas sündinud tüdrukute või poiste arv ei mõjuta kuidagi järgmisena sündiva lapse sugu. Nüüd vaadake kolme võimalikku järjestust:

PPPTTTTTTTTTPTPPTP

      Kas need jadad on ühevõrra tõenäolised? Vaistlik vastus – „muidugi mitte!” – on vale. Kuna sündmused on üksteisest sõltumatud ja kuna tulemused P ja T on (ligikaudu) võrdselt tõenäolised, siis on kuue sünni ükskõik milline järjekord niisama tõenäoline СКАЧАТЬ