Jevgeni Onegin. Aleksandr Puŝkin

Чтение книги онлайн.

      Pétri de vanité il avait encore

      plus de cette espèce d’orgueil qui

      fait avouer avec la même indifférence

      les bonnes comme les mauvaises

      actions, suite d’un sentiment

      de supériorité, peut-être imaginaire.

      Ei uhke ilma lõbuks loonud

      ma lustimeeli luuleteost,

      kuid sulle oleksin küll toonud

      ja pühendanud sõbrapeost

      siin värssides ma vägevama

      romaani, mille mõttering

      ja tunded oleksid niisama

      leekpuhtad, lihtsad kui su hing.

      Mis parata – mu pooldajana

      eks võta heaks nii kirjus loos

      need ideaalsed, verihaljad,

      lihtrahvalikud, nukrad naljad –

      kõik, mis mu kerges esmahoos,

      mu virge vilipäeva kestes,

      mu elu põuapaine alt

      külm aru koges inimestes

      ja süda varus valusalt.

      „Mu onu tõtt ja õigust tundis

      kui taibukas ja tubli mees:

      ta puruhaigena veel sundis

      aukartust tundma enda ees.

      Kui tüütu aga, minu jumal,

      on päevavalgel, küünlakumal,

      kui jalagagi toast ei saa,

      vaest kannatajat valvata!

      Kui alatu on peita pilku

      ja lõbustada nagu last

      poolsurnud vana sugulast,

      tal murelikult anda tilku,

      siis õhata ja mõelda nii:

      miks juba kurat sind ei vii!“

      Postvankris lennates nii mõtles

      noor võrukaelast reisija,

      kes Zeusi tahtel maale tõtles

      kui suguvõsa pärija.

      Te loal, Ruslani ja Ludmilla

      head sõbrad, sõnu ma ei pilla

      ja tohin esitleda vast

      ka mu romaani kangelast:

      Onegin – kelle kätki kiikund

      kord Neeva kaldal, – teiegi

      ehk olete seal kunagi

      kui mina kergel sammul liikund.

      Kuid minule, mis parata,

      teeb liiga kare põhjamaa.

      Tal isa mundrit ausalt kandis,

      kuid võlgu sõi ja võlgu jõi,

      kolm ballipidu aastas andis

      ja lõpuni kõik läbi lõi.

      Jevgenit helde saatus varjas:

      Madame ta juukseid esmalt harjas,

      siis toodi Prantsusmaalt Monsieur.

      Et last ei tüütaks õppetöö,

      Monsieur l’Abbé tal tarkust

      jagas poolnaljatades nii ja naa,

      moraali tuima tuumata,

      aeg-ajalt üsna pisut pragas,

      misjärel Suveaeda siis

      ta poisi jalutama viis.

      Kuid kevadmaru põues virgus,

      täis lootust oli päev ja öö,

      Jevgeni nooreks meheks sirgus

      ja välja visati Monsieur.

      Onegin ruttab suurde ilma,

      seal kõikidele hakkab silma

      ta nõtkus, ta masurka-tants,

      ta briti dandy elegants,

      ta ülikond, ta juustelõige,

      ta kergelt voolav prantsuskeel,

      ta vaba hoiak – mida’s veel?

      Kõik oli täiuslik ja õige!

      Maailma otsus kõlas nii:

      tark, meeldiv noormees igati.

      Eks kuidagi ja kuskilt ole

      me midagi kõik õppinud

      ja kasvatuse puudust pole

      meil karta, jumal tänatud.

      Oneginist küll väitsid paljud

      (kes olid kohut mõistma valjud):

      jah, õpetatud, kuid – pedant.

      Ning ometigi edu pant

      tal oli kindel: vestes juttu

      ta leidis ainet siit ja sealt,

      suurt vaidlust kõrgilt kuulas pealt

      ja daamihuuled imeruttu

      võis naeratama võluda

      ta epigrammitulega.

      Ei ladina lektüürist keegi

      me päevil õiget maiku saa.

      Onegin siiski, asi seegi,

      võis epigraafe lugeda.

      Kord vale kirjade finaalis,

      kord „Aeneis“, kord Juvenalis

      koos värsiga täis konarust

      ta jutusse tõid jumekust.

      Maakera muistsed perioodid

      ei huvitanud tolmu all,

      kuid Romulusest peale tal

      me ajani kõik anekdoodid

      jäid meelde, nii et kindlas reas

      see kroonika tal oli peas

      Tal puudus kõrge, kirglik tahe

      kõik ohverdada heli eest,

      trohheuse ning jambi vahe

      jäi talle täitsa segaseks.

      Ta sarjas Homerost ja suges

      Theokritost, seevastu luges

      küll Adam Smithi, nii et lust.

      Ta tundis rahvamajandust,

      s. o. võis rääkida, kust lisa

      saab riigi rikkus, ja miks maa

      agraarse tulu andjana

      ei vaja kulda. Aga isa

      ükskõikseks jättis see tiraad:

      ta läks ja pani panti maad.

      Jah, palju teadis veel Jevgeni,

      kuid kõigest, mida mõistis ta,

      ma tuua täielikku skeemi

      siin ajanappusel ei saa.

      Mis aga täitsa valdas teda,

      kus võis ta vabalt valitseda,

      kus geniaalse sära said

      ta rõõmud, piinad, oli vaid

      õrn СКАЧАТЬ