Külajutud. August Kitzberg

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ edasi-tagasi talitas, tõstis Kaski uhmripaku nurgast lähemale ja istus selle otsa Venda vastu.

      Tulelõke valgustas mõlemat meest ja kogu taret paremini kui peerg pihis. Ta valgustas kahte meest, kelle iga sõna, liigutus ja ilme tunnistust andis, et need kaks veel mitte orjamärki otsaees ei kandnud. Mõlema palgeil paistis kindlus ja julgus, mis ühegi hädaohu ees kartust ei tunne. Terava pilguga vaatasid mehed teineteise otsa. Seal lõi Venda õhates silmad maha.

      «Kõik on otsas, Kaski!»

      «Vale, Venda, meie elame veel. Kõik ei ole otsas.»

      «Elame, kui kauaks? Kas mind ei püüta kui hunti! Minu jõud on otsas. Ma ei suuda enam!»

      «Ära heida meelt. Küll on raske, mis sulle sündis, aga – »

      «Jää paindub, kuni ta murdub, liiga pingule tõmmatud köis katkeb!»

      «Vaene sõber! Ära vii juttu parem selle peale, mis sulle nii valus ja millest minagi parem vaikin. Jäta puhkamine puhkajale ja ela elavatele. Ehk jõuab peagi päev, mis eilsegi päeva valu veel ära tasub – »

      «Ehk! Aga millal? Mina ei suuda enam kanda. Isegi minu ihujõud raugeb!»

      «Sinu ihujõud? Mis sa räägid. Mitu päeva on mööda, kui sa päratu metsapätsiga alles mees mehena võitlesid ja oma laia noa ta küljeluude vahele torkasid? Seal parsil ta kasukas kuivab. Ja sinu ihujõud peaks raugema? Tühi lori.»

      «Jah, üleeile! Siis lootsin ma veel Lehte eest kas või kuradiga heidelda, siis katsusin ma karuga, kas jaksan mees mehega süli heidelda tugevama vastu. Siis ma veel lootsin, et raudmehe raudriide vahel pilu leidub, kuhu minu õhukene nuga vahele mahub, aga – täna – !»

      «Täna on sul kahed kohused. Täna on sul hirmsam võlg tasuda – su rahva viletsus ja su naise surm.»

      Tugevalt, kui raudse pihiga, pigistas Kaski sõbra kätt. «Puhka, vanem! Sa oled väsinud. Homme juba mõtled teisiti.»

      Aga Venda raputas uskumatult pead. Küll oli, nagu oleks tema silmades tuleleek põlema löönud ja ta vaksa kõrgemaks tõusnud, aga – see oli kõik üürikeseks.

      Seal astus perenaine rõõmust hiilgavate silmadega sisse. «Tulge nüüd äiakest vaatama,» kilkas ta.

      Tema käte vahel paistis valges vaibas ja kirjutes mähkmetes lapse väikene peakene, nagu koidukarva õienupp.

      Ja hellalt, nagu seda kareda loomuga mehest keegi ei oleks oodata võinud, sirutas Venda oma suured käed välja, last perenaise käest vastu võtma. Nagu õrnemat asja, mis igal hellemal puutumisel katki võiks minna, hoidis ta teda ja tõstis oma suu lähedale, ilma et oma suure habemega last oleks suudelda julgenud.

      «Kui väike ta on!» sosistas ta õnnel. «Poeg või tütar?» küsis ta siis ja jäi argselt oodates perenaise otsa vaatama.

      «Tütar ikka; kas poiss nii ilus oleks?» oli vastus. «Minu tütar, Lehte pärandus!» lausus Venda sügavates mõtetes.

      «Vaene maimukene,» sõnas Kaski kaastundlikul häälel. «Kas sinust, kes sa nii väike ja vilets oled, kord ka inimene peab saama! – Mis temale nimeks saab?»

      «Sa oled praegu tema nime nimetanud,» vastas Venda. «Maimu olgu ta nimi, sest ta on nii väike.»

      Kõik kiitsid nime, mille Venda oli valinud. – «Tule, Maimu,» ütles perenaine, «tule ära minule,» ja võttis lapse isa käte vahelt.

      Ja nüüd jutustas Venda. Jutustamisel süttis tema viha kord-korralt uuesti põlema; äkitselt kahmas ta uhmri surunuia maast ja murdis tugeva puu kui pilpa käte vahel katki. «Et taud neid kõiki tapaks!» kähises tema suust.

      «Vaigista ennast, vanem,» manitses Kaski. «Vihaga ei ole midagi teha. Kannata, pigista hambad risti.»

      «Kannata! Kui kaua? Mis süüdi olen mina, mis süüdi on mu laps teinud, et ta nõnda, emata ja koduta, elusse peab astuma? Mis süüdi? – Andke mulle mu laps, ma tahan minna! Kus hunt ja karu, kus arg metsloom pesitab, sinna tahan ma ta viia. Metsloom kasvab metsas üles – kasvagu mu laps ka metsas, nõnda kuidas tema isa metslooma viisil ennast peab varjama! Andke mulle laps, et ma minna võin.»

      «Kas sa arust oled, Venda,» vaigistas teda perenaine. «Kuhu põõsa alla tahad sa ta maha surema panna?»

      Ähkides langes Venda istmele tagasi. «Sul on õigus,» õhkas ta. «Kanna mu tütre eest hoolt, ma tasun sulle!»

      «Jää rahule,» vaigistas ka Kaski. «Annab vanaisa võõraid, annab ta ka võõraste vara. Sellepärast võid mureta olla. Aga – nüüd tee, et minema saad, juba on päike kõrgel. Saol sõidab saks, udul hunt, ei või julge olla, et luusijaid ei tule.»

      Ja Venda rühkis minema.

      Sügava kaastundmusega vaatas Kaski sõbrale veel tükk aega järele, kuni see juba ammugi metsa varju oli kadunud. —

      Kiiretel sammudel tõttas Venda metsa põliste kuuskede ja kaskede all. Ühe kuristiku põhjas kahe mäe vahel, mis paksu võsa täis oli kasvanud, lõi Venda põõsad käega laiali ja kadus, ilma et temast märki järele oleks jäänud, nagu oleks ta maa alla vajunud.

      VANAPAGAN

      Sest lõppenud kõik usaldus ja lootus,

      ei jäänud muud, kui rahutunni ootus.

Lembitu, IV laul.

      Orus, mis Karksi lossimäe alt tuleb ja mille põhjas jõekene oma teed Pärnu jõkke ja sealt edasi merde voolab, on vesi versta kuus allpool, kahe mäe vahel vanal ajal kitsa, aga sügava kuristiku uhtunud. Selle kuristiku järsus liivakivist seinas on koobas, eest kitsa, võlvi moodi suuga, aga mäe sees saunakese suurune. Kes koopast enne pole kuulnud, ei tea seda sealt otsida, sest praegugi katab võsa koopa suud. Koopa tagumisest seinast niriseb liivakivi praost ilus, selge allikas. Koopa kohal üleval mäe peal on mitu lehtrisarnast auku, millest võib arvata, et ennist mäepõues mitu koobast oli, mis aastasadade jooksul kinni on sadanud. Pragu, kust allikas voolab, näib enne suurem olnud, aga mä rõhumisel koomale pigistatud olevat.

      Seest on koobas kuiv ja armas.

      Rahvasuus hüütakse koobast Mägiste põrguhauaks ja räägitakse, et selles ennevanast vanapagan elanud. Pärast, kui ristiusk meie maal võimust võtnud ja juba lapsed karja hoides jumalasõna laulusid hakanud laulma, ei ole vanapagan seda pahandust enam välja suutnud kannatada, vaid ära läinud. Minnes olla ta sajatanud: «Kadugu tüdruku häbi ja härjakasv!» Sest ajast ollagi härjakasv kängus ja tüdrukud ei olla enam nõnda karsked ja kasinad kui enne.

      Venda oli sakslaste eest põgenedes Mägiste koopas, mis sel ajal alles suure tiheda metsa põues seisis, redupaika otsinud ja sinna elama jäänud. Sealt ei teadnud teda ükski sakslane otsida. Sel ajal oli koopaid mitu ja olid nad inimese käe läbi uuristatud õõnesteega ühendatud. Koopa suu oli kivide, võsa ja väätkasvudega nõnda varjatud, et seda keegi võõras leida ei teadnud. Ja kes pidi seda niiske kuristiku põhjast otsima – laanest, kuhu veel kellegi tapperiteral tarvis ei olnud puutuda.

      Oma sugurahva ja iseäranis oma truu sõbra Kaskiga ühendusesse jäädes oli Venda siin kuni Lehte sissemüürimiseni vaikselt ja vagusi elanud, oli tundi oodanud, millal ta oma vangistatud kaasa võiks päästa.

      Sugurahvas ei olnud oma vanemat unustanud, vaid kandis hoolt, et Vendal peidupaigas peatoidusest puudus СКАЧАТЬ