Karistus. Dick Francis

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ harjutussõiduks Durridge’i parima hobusega: ratsapüksid ja ratsasaapad, lühikeste käistega spordisärk ja värviliste diagonaalruutudega (avatud) tõmblukuga kerge jakk. Oma läikivat sinist kaski hoidsin ma lõuarihmapidi käes. Minult nõudis tublisti pingutust, et nii ebasobivalt rõivastatuna sedavõrd uhkesse hotelli siseneda, kuid mul poleks tarvitsenud selle pärast muretseda: kunagine range vestibüül oli täis suminat, mida tekitas suur hulk inimesi, kes nägid oma äralõigatud säärtega teksades, plätudes ja kõiksugu sõnumeid täis T-särkides välja täiesti tavalised. Külmaverelise olekuga naine valvelauas mõõtis mu „ratsamundrit” huvitu, kuid registreeriva pilguga otsekui koodilugeja ja vastas siis mu pisut kähedal häälel esitatud küsimusele.

      „Härra George Juliard?” küsis ta. „Kellest ma talle teatan?”

      „Ma olen tema poeg.”

      Naine võttis telefonitoru, vajutas klahvidele, ütles paar sõna, kuulatas ja ütles siis mulle kuuldu edasi.

      „Palun minge üles. Tuba 412. Lift on teist vasakul.”

      Mu isa seisis juba ukseavas, kui ma 412. tuba otsides mööda koridori edasi sammusin. Tema juurde jõudes jäin seisma ja nägin, et ta uurib mind tähelepanelikult, nagu tal ikka kombeks oli, alustades mu tumedatest lokkis juustest (mida vesigi ei suutnud sirgeks ajada), suunates siis pilgu mu pruunidesse silmadesse, kõhnale näole, saledale kehale, meeter kaheksakümne (või sinnakanti) pikkustele jalgadele ja lõpuks viksimata saabastele: ühe auahne vanema jaoks polnud vaatepilt just eriti muljetavaldav.

      „Ben,” ütles ta. Ta hingas raskelt, otsekui oleks tal midagi südamel. „Tule sisse.”

      Ta oli alati üritanud hea isa olla, kuid ei võtnud tõsiselt mu harvu kinnitusi, et ta seda ka on. Ma olin laps, keda ta polnud soovinud, tema teismelise kiindumise juhuslik tulem, kusjuures ta oli kiindunud naisesse, kes vanuse poolest võinuks talle emaks olla. Tol päeval, kui ma läksin Brightonisse, olin sama vana kui tema siis, kui ta mu eostas.

      Aastate jooksul olin ma üksjagu infot kogunud. Mu mõlema vanema perekonnas oli puhkenud paras hüsteeria, kui naise rasedusest teada saadi, ja veel hullemaks läks asi (nagu tollele ajale iseloomulik) siis, kui mu ema keeldus aborti tegemast, ning kiiresse (ja lõbusasse) laulatusse suhtuti jäise külmusega.

      Mu vanemate abiellumise päeval tehtud foto oli ainus mälestusese mu emast, kes iroonilisel moel suri mind sünnitades rasedusmürgistusse, jättes oma väga noore abikaasa sõna otseses mõttes titte süles hoidma, nii et kõik tema helged tulevikuplaanid varisesid rusudeks, vähemalt nii olin ma kuulnud.

      Ent George Juliard, kellest polnud loodetud eriti midagi, korraldas kähku ümber kogu oma elu, loobus mõttest minna Oxfordi ülikooli, et seal juurat õppida, ning veenis oma surnud naise õde lisama mind tolle niigi suurde perekonda, kus oli juba neli poega; siis võttis ta suuna Cityle, et õppida, kuidas raha teha. Ta oli algusest peale maksnud mu ülalpidamise eest ning toetanud hiljem mu koolitamist, täites ühtlasi ka oma kohust ilmuda lastevanemate koosolekule; jõuludeks ja sünnipäevaks saatis ta mulle alati kaarte ja kingitusi. Aasta tagasi kinkis ta mulle lennukipileti USA-sse, et ma saaksin veeta koolivaheaja ühes Virginia hobusekasvanduses, mis kuulus mu koolivenna perekonnale. Leidus palju isasid, kes polnud sedagi teinud.

      Ma sisenesin tema kannul 412. tuppa ja avastasin eriliselt üllatumata, et viibin sviidi eesruumis, kust avanes vaade otse merele, sinihall Inglise kanal ulatumas silmapiirini. Kui George Juliard oli kord võtnud endale eesmärgiks raha teha, oli ta selles silmatorkavalt edukas olnud.

      „Kas sa hommikust oled söönud?” küsis ta.

      „Ma pole näljane.”

      Ta jättis selle vale tähele panemata. „Mida Vivian Durridge sulle ütles?”

      „Ta laskis mu lahti.”

      „Jah, aga mida ta ütles?”

      „Ta ütles, et ma ei oskavat ratsutada ja et ma nuusutavat liimi ja ka kokaiini.”

      Isa vaatas mind pikalt. „Mis ta ütles?”

      „Ta ütles seda, mida sa käskisid tal öelda, kas pole nii? Ütles, et tal olevat usaldusväärsed andmed, et ma tarvitan uimasteid.”

      „Ega ta ei öelnud, kust ta need „usaldusväärsed andmed” sai?”

      „Ei.” Ma olin mõelnud sellele liiga hilja, juba autos olles.

      „Sa pead veel palju õppima,” ütles mu isa.

      „See polnud kokkusattumus, et saatsid mulle auto järele.”

      Isa naeratas kergelt, tema silmis välkus tuluke. Ta oli minust pikem, laiaõlgne ja kehalt mitmes mõttes toekam ja jõulisem kui mina, kes ma olin ju küll viimase viie aasta jooksul kasvanud. Tal olid tumedamad juuksed kui minul ja veel rohkem lokkis, otsekui tihe vaip katmas tema Kreeka skulptuuri meenutavat pead. Nüüd, mil ta hakkas juba neljakümnele lähenema, olid tema näojooned selged ja ranged, need olid andnud endast märku juba pulmapäeval tehtud fotol, millel vanemate vanusevahe ei paistnud üldse välja, peigmees mõjus neist kahest domineerivamana ja pruut, kes abielu sõlmimise büroo kõrval helesinises kleidis naeratas, oli särav nagu noor neiu.

      „Miks sa seda tegid?” küsisin, püüdes anda oma häälele pigem täiskasvanu alatooni ja mitte välja näidata kibedust, ent ma ei tulnud sellega toime.

      „Mida?”

      „Lasksid mulle kinga anda.”

      „Aa.”

      Ta sammus klaasist uste juurde, mille kaudu pääses rõdule, ning avas need, lastes tuppa elustavat rannikuõhku ja rannalt kostvaid heledaid kilkeid. Seisis seal mõnda aega vaikselt, hingas sügavalt sisse ning siis, justkui otsusele jõudnud, sulges resoluutse liigutusega uksed ja pöördus minu poole.

      „Mul on sulle üks ettepanek,” ütles ta.

      „Mis ettepanek?”

      „Selle seletamise peale kulub hulk aega.” Isa tõstis telefonitoru ning teatas toateenindusele, et kuigi ametlikult pidanuks hommikusöök saabuma juba tund aega tagasi, tuleks otsekohe üles saata kandik helveste, piima, kuumade röstleibade, grillitud peekoniviilude, tomatite ja seentega, üks õun, banaan ja kannutäis teed. „Ja ära hakka vastu ajama,” ütles ta mulle, kui oli toru hargile pannud, „sa näed välja nii, nagu poleks nädal aega söönud.”

      Mina aga ütlesin: „Kas sina rääkisid Sir Vivianile, et ma tarvitan uimasteid?”

      „Ei, ei rääkinud. Kas sa siis tarvitad?”

      „Ei.”

      Me vaatasime teineteisele otsa, peaaegu võõrad, kuigi olime geneetiliselt nii seotud kui vähegi võimalik. Olin elanud oma elu tema ettekirjutuste järgi, olin käinud tema valitud koolides, õppinud ratsutama, suusatama ja laskma just sellepärast, et tema, kuigi eemal, oli rahastanud mu huvi nende harrastuste vastu, ning ma polnud saanud pileteid Beyreuthi festivalile, Covent Gardenisse ega La Scalasse, sest tema ei vaimustunud sedasorti ajaviitmisest.

      Ma olin tema toode, nii nagu enamik teismelisi poegi olid oma isade tooted. Teadsin ka seda, kui range on tema autunne, kui selge tema arusaam sellest, mis on õige, mis vale, ning kuidas ta rääkis aina, et häbiväärsed teod tuleb üles tunnistada ja nende eest maksta, mitte aga valetada ega oma sigadused maha salata. Temast oli raske parem olla, nagu ütlesid neli mu nõbu-poolvenda.

      „Istu,” СКАЧАТЬ