Ei. Tohi. Magama. Jääda. S. Watson

Чтение книги онлайн.

      ESIMENE OSA

      Magamistuba on imelik. Võõras. Ma ei tea, kus ma olen, kuidas ma siia sattusin. Ma ei tea, kuidas ma koju saan.

      Ma olen öösel siin olnud. Ärkasin naisehääle peale – esmalt arvasin, et ta on minuga koos voodis, aga siis sain aru, et ta luges uudiseid ja ma kuulen raadioga äratuskella – ning kui silmad lahti tegin, leidsin end siit. Toast, mida ma pole varem näinud.

      Mu silmad harjuvad ja ma vaatan peaaegu pimedas ruumis ringi. Kapiukse küljes ripub hommikumantel, mis sobib naisele, kuid minust palju vanemale naisele, ning tualettlaua ees on toolileenil kenasti kokku volditud tumesinised püksid, aga muud ma eriti ei näe. Äratuskell paistab keerukas, aga ma leian nupu, mis selle kõige tõenäolisemalt kinni paneb. Panebki.

      Siis kuulen enda kõrval värisevat hingetõmmet ja saan aru, et ma pole üksi. Keeran ringi. Näen nahka ja tumedaid halliseguseid karvu. Mees. Vasak käsi on linade vahelt väljas ning neljandas sõrmes on kuldsõrmus. Surun alla oige. Nii et ta pole mitte üksnes vana ja hall, mõtlen ma, vaid ka abielus. Ma keppisin abielumeest, ja ilmselt tema enda kodus, voodis, mida ta tavaliselt jagab oma naisega. Heidan tagasi selili, et end koguda. Mul peaks häbi olema.

      Mõtlen, kus tema naine võiks olla. Kas ma peaksin muretsema, et ta võib iga hetk tulla? Kujutlen, kuidas ta seisab toa teises otsas, kriiskab ja mind litsiks sõimab. Medusa. Peatäis madusid. Mõtlen, kuidas end kaitsta, kui ta peaks ilmuma, kas ma üldse saan end kaitsta. Aga mees voodis ei paista muretsevat. Ta on külge keeranud ja norskab edasi.

      Leban nii vaikselt, kui saan. Tavaliselt ma mäletan, kuidas sellistesse olukordadesse olen sattunud, aga täna mitte. Ilmselt oli mingi pidu, või siis käisime baaris või klubis. Ma pidin ikka päris täis olema. Nii täis, et ma ei mäleta mitte kui midagi. Nii täis, et läksin koju mehega, kellel on abielusõrmus ja karvane selg.

      Lükkan linad vaikselt kõrvale ning istun voodi servale. Esmalt tuleb tualetis käia. Ma ei pane jalga maas olevaid susse – meest võib ju keppida, aga teise naise kingi ma küll jalga ei pane! – ja hiilin paljajalu koridori. Ma põen oma alastust, kardan valida vale ukse, sattuda mõne majalise, näiteks teismelise poja peale. Näen kergendusega, et vannitoa uks on praokil, lähen sisse ja panen ukse enda järel lukku.

      Istun potile, pärast tõmban vett ja keeran end, et käsi pesta. Sirutan käe seebi järele, aga miski on valesti. Esmalt ei saa ma aru, milles viga on, aga siis näen. Seepi hoidev käsi ei ole minu käsi. Nahk on kortsus ja sõrmed jämedad. Küüned on viilimata ja näritud, ja nagu voodisse jäänud mehel, on neljandas sõrmes lihtne kuldne abielusõrmus.

      Põrnitsen hetke, siis liigutan sõrmi. Ka seepi hoidev käsi liigub. Ahmin õhku ja seep kukub kraanikaussi. Ma vaatan peeglisse.

      Nägu, mida ma seal näen, ei ole minu nägu. Juuksed on pead ligi ning palju lühemad kui minul, nahk põskedel ja lõua all on kottis, huuled kitsad, suunurgad allapoole. Ma hüüatan, sellest võiks saada ehmatuskarje, kui ma vaid laseksin – ja märkan siis silmi. Nende ümber on kortsud, aga kõigest hoolimata on need minu silmad. Peeglis olev inimene olen mina, aga kakskümmend aastat vanem. Kakskümmend viis. Veel rohkem.

      See ei ole võimalik. Hakkan värisema ja haaran kraanikausi servast. Mu seest hakkab kerkima uus karje ning see jõuab pinnale kui lämmatatud aietus. Astun sammu tahapoole, eemale sellest peeglist, ja siis näengi neid. Fotosid. Need on kinnitatud seinale ja peeglile endale. Pildid vaheldumisi kollaste märkmepaberitega, vildikaga kirjutatud märkmed, niiskusest kaardus.

      Valin huupi ühe. Christine, seisab seal, ja nool näitab minu foto poole – selle uue, vana mina poole –, kus ma istun mere ääres pingil ühe mehe kõrval. Nimi tundub tuttav, aga üksnes osalt, mul oleks nagu raske uskuda, et see on minu nimi. Inimesed fotol naeratavad ja hoiavad käest kinni. See on kena mees ja lähemalt vaadates ma näen, et ta on sama, kelle kõrval ma magasin ja kes minust voodisse jäi. Selle kõrvale on kirjutatud Ben, ja selle kõrvale Sinu mees.

      Ahmin õhku ja tõmban foto seinalt maha. Ei! mõtlen ma. Ei! Ei saa olla… Vaatan teisi fotosid. Kõik need kujutavad mind ja teda. Ühel fotol on mul seljas inetu kleit ja ma pakin lahti kingitust, teisel on meil seljas ühesugused tuulejoped ning me seisame kose ees, kus väike koer nuusutab meie jalgu. Edasi tuleb pilt sellest, kuidas ma istun tema kõrval ja joon klaasist apelsinimahla, seljas toosama hommikumantel, mida ma magamistoas nägin.

      Astun veel ühe sammu tagasi, kuni tunnen selja taga külmi kahhelkive. Siis hakkab minus värelema midagi mälulaadset. Mu mõistus püüab seda haarata, ent see hubiseb minema nagu tuhk tuules, ja ma saan aru, et minu praegune elu on minevik, möödunu, ehkki ma ei oska öelda, enne mida see oli, ja see siin on olevik, ja nende kahe vahel pole midagi peale pika ja vaikse tühjuse, mis on mind siia toonud, enda ja selle mehe juurde, sellesse majja.

      Lähen tagasi magamistuppa. Mul on ikka veel foto käes – see, mis kujutab mind ja seda meest, kelle kõrval ma ärkasin – ja ma hoian seda enda ees.

      „Mis toimub?“ küsin ma. Ma kisendan, pisarad jooksevad mööda nägu. Mees istub voodi peal, silmad poolkinni. „Kes sa oled?“

      „Mina olen sinu mees,“ vastab ta. Nägu on unine, puudub ärritus. Ta ei vaata mu alasti keha. „Me oleme aastaid abielus olnud.“

      „Mis mõttes?“ küsin mina. Ma tahaksin joosta, aga pole kuhugi minna. „Aastaid abielus olnud? Mis mõttes?“

      Ta tõuseb püsti. „Võta,“ ütleb ta, ulatab mulle hommikumantli ja ootab, kuni ma selle selga panen. Tal on jalas pidžaamapüksid, mis on talle liiga suured, ja seljas valge varrukateta särk. Ta meenutab mulle mu isa.

      „Me abiellusime 1985. aastal,“ ütleb ta. „Kakskümmend kaks aastat tagasi. Sa…“

      „Mis asja?“ katkestan ma teda ja tunnen, kuidas veri näost ära valgub ja tuba hakkab keerlema. Kusagil majas tiksub kell ja see kõlab valjult nagu haamrilöögid. „Aga…“ Ta astub sammu minu poole. „Kuidas…?“

      „Christine, sa oled nelikümmend seitse aastat vana,“ ütleb ta. Ma vaatan teda, seda võõrast, kes mulle naeratab. Ma ei taha teda uskuda, ma ei taha isegi kuulda, mida ta ütleb, aga ta jätkab. „Sul juhtus õnnetus,“ ütleb ta. „Ränk õnnetus. Sa said peavigastuse. Sul on raskusi asjade mäletamisega.“

      „Mis asjade mäletamisega?“ küsin ma. Ega ometi viimase kahekümne viie aasta mäletamisega? „Mis asjade mäletamisega?“

      Ta astub uuesti minu poole, otsekui oleksin ma ehmunud loom. „Kõigega,“ vastab ta. „Mõnikord alates kahekümnendate eluaastate algusest. Mõnikord isegi varasemast.“

      Mu pea käib ringi, seal keerlevad kuupäevad ja vanused. Ma ei taha küsida, aga tean, et pean küsima. „Millal… Millal see õnnetus oli?“

      Ta vaatab mind, näol kaastunne ja hirm.

      „Kui sa olid 29…“

      Panen silmad kinni. Mu mõistus püüab küll seda infot ära tõugata, aga sisimas tean, et see on tõsi. Kuulen, et hakkan uuesti nutma, ja seepeale tuleb see mees, see Ben, minu juurde lävele. Ma tunnen tema lähedust ega liiguta, kui ta käed mulle ümber piha paneb, ei hakka vastu, kui ta mind enda ligi tõmbab. Ta embab mind. Me kõigume koos kergelt ja see liikumine tundub kuidagi tuttavlik. Mul hakkab sellest parem.

      „Ma armastan sind, Christine,“ ütleb ta, ja ehkki ma tean, et peaksin sama ütlema, ei tee ma seda. Ma ei ütle midagi. Kuidas ma saaksin teda armastada? Ta СКАЧАТЬ