Kaksteist II. Justin Cronin

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ mõõta, ja sellest piisab.” Ta vaatas silmi kissitades Peteri poole. „Mul pole ju vaja seda sulle rääkida?”

      Ta oli majoril peos. „Ega vist ole.”

      „Peter, sa oled hea sõdur. Oled alati olnud ja ma ei valetanud mundri kohta. See sobib sulle. Küsimus on selles, kas sina sobid mundri jaoks.”

      See ei olnud etteheide, vaid kui üldse midagi, siis pigem vastupidi. „Mõnel päeval küsin ma seda endalt ka ise,” tunnistas Peter.

      „Kõik küsivad. Sõjavägi on see, mis ta on. Seal on sul raske isegi välipeldikus ära käia, kui sa pole täitnud mingisugust vormi kolmes eksemplaris. Aga ma ütleksin, et sinu puhul on küsimus kusagil sügavamal. See mees, kelle ma pea alaspidi vurritamast leidsin, ei täitnud mitte kellegi käske peale tema enda omade. Minu arvates poleks ta isegi teadnud, kuidas neid täita. Ja nüüd oled sa viis aastat hiljem siin ning teatad, et väejuhatus kavatseb jahist loobuda. Räägi mulle, kas neil on õigus.”

      „Muidugi ei ole.”

      „Ja kas sa saaksid selle neile selgeks teha? Panna neid meelt muutma?”

      „Ma olen kõigest nooremohvitser. Nad ei hakka mind äragi kuulama.”

      Greer noogutas. „Ma olen sinuga nõus. Nii et seal me omadega siis oleme.”

      Järgnes vaikus. Siis sõnas Greer: „Võib-olla on sellest abi. Kas sa mäletad, mida ma tollel ööl Arizonas sulle ütlesin?”

      „Lucius, neid öid oli palju. Öeldi palju asju.”

      „Oli küll. Aga see öö oli eriline – ma ei ole kindel, kus me parajasti viibisime. Farmsteadist me olime igatahes paari päeva kaugusel. Me varjasime ennast ühe silla all. Igal pool olid jabura väljanägemisega kaljud. Kaljusid mäletan ma seepärast, et kui loojuva päikese valgus nende peale langes, siis paistis, nagu valgustaks see neid seestpoolt. Me ajasime sinuga juttu. Just nimelt sellel ööl ma küsisingi, mida sa kavatsed teha nende pudelikestega, mis Lacey sulle andis.”

      See kõik tuli tagasi. Punased kaljud, maastiku sügav vaikus, sujuvalt kulgenud vestlus, kui nad kahekesi lõkke ääres istusid. See mälestus oleks otsekui viis aastat Peteri peas ringi hõljunud, ilma et oleks varem kordagi päriselt pinnale tõusnud. „Meelde tuli.”

      Greer noogutas. „Ma arvasingi, et see võiks sulle meenuda. Ja luba mul kõigest öelda, et kui sa ennast viiruse süstimiseks vabatahtlikult ja kõhklusteta välja pakkusid, siis oli see kõige julgem asi, mida ma olen oma elus näinud – ja ma olen näinud julgeid asju. Enne seda pidasin ma sinust kõvasti lugu, aga pärast seda…” Ta vaikis veidi aega. „Tollel ööl ma ütlesin sulle midagi. „Ma ei usu, et tegemist oleks pelga juhusega.” Ma kõnelesin sellel hetkel tegelikult iseendaga ja püüdsin sõnades väljendada midagi, millest ma päris hästi aru ei saanud, kuid ma olin selle üle palju mõelnud. Selle üle, et sina leidsid Amy ja mina leidsin sinu, ning Lacey, Babcocki ja kõige muu üle, mis seal mäel juhtus. Sündmused võivad olla juhuslikud siis, kui sa neid läbi elad, kuid mida sa näed tagasi vaadates? Kokkusattumuste ahelat? Kõigest vana head vedamist? Või veel midagi? Ma ütlen sulle, Peter, mida sa näed. Selget teerada. Veelgi enam. Tõelist teerada. Kui suur on tõenäosus, et need sündmused leidsid aset lihtsalt üksikuna? Et iga kild langes oma kohale just nimelt siis, kui me seda vajasime? Siin toimib mingisugune jõud ja miski, milleni meie arusaamine ei ulatu. Sa võid seda nimetada nii, kuidas ise tahad. See ei vajagi nime, sest ta teab sinu nime, mu sõber. Nii et kui sa tahad teada, millega ma siin päev läbi tegelen, siis vastus on väga lihtne. Ma ootan, mis järgmisena juhtub. Usaldan jumala plaane” Ta heitis Peterile salapärase pilgu. Tema nägu ja lihaselist rinda kattev higikelme muutis õhu kambris kirbemaks. „Kas on imelik kuulda mind niiviisi rääkimas?” Tema hoiak muutus leebemaks. „Tõenäoliselt mõtled sa: „Vaene vennike on vist ihuüksi siin kastis viibides mõistuse kaotanud.” Sa ei oleks esimene.”

      Peteril kulus vastamisele viiv aega. „Tegelikult ei mõtle. Ma mõtlesin sellele, kui väga te mulle üht inimest meenutate.”

      „Kes see on?”

      „Tema nimi oli Tädike.”

      Nüüd oli Greeri kord meelde tuletada. „Muidugi. See naine, kelle me Kolooniasse tagasi jõudes maha matsime. Sa ei rääkinud mulle temast kunagi midagi ja ma imestasin selle üle. Aga ma ei tahtnud sind pinnima hakata.”

      „Oleksite võinud pinnida. Võiks öelda, et me olime temaga lähedased, kuigi Tädikese puhul ei saanud selles kunagi kindel olla. Ma arvan, et poole ajast pidas ta mind kellekski teiseks. Mul oli kombeks käia vaatamas, mida ta teeb. Ja ka tema armastas jumalast rääkida.”

      „Kas tõesti?” Greeril paistis hea meel olevat. „Ja mida tal öelda oli?”

      Kui kummaline, arvas Peter, on avastada ennast praegu Tädikesele mõtlemast. Mälestus sellest vanast naisest ja üheskoos veedetud ajast tõusis nagu Greeri jutustuski ööst Arizonas tema meeltesse nii, nagu oleks see sündinud alles eile. Tädikese üleköetud köök ja tema kohutav tee. Esemete täpne ja isegi aupaklik paigutus ta ahtas majas, mööbel, raamatud, pildid ja märkmepaberid. Tema alati paljad vanad pahklikud jalad, krimpsus hambutu suu ning valgete juuste aurusarnane sasipundar, mis näis lihtsalt pea ümber hõljuvat, ilma et oleks üleüldse millegi külge kinnitatud olnud. Ka Tädike ise ei olnud millegi küljes kinni. See naine elutses oma lagendiku serval seisva osmiku üksinduses nagu mingisuguses täiesti teistsuguses maailmas või ajaväliste inimmälestustega täidetud ruumisopis. Peter jõudis nüüd aru pidades järeldusele, et see teda vist Tädikese poole tõmbaski. Tädikese juuresolekul tundusid elu argiheitlused alati kergemana.

      „Enam-vähem sedasama. Ta ei olnud sedalaadi naine, kellest on just väga hõlbus aru saada.” Teatav konkreetne mälestus kerkis mullina pealispinnale. „Üks asi siiski on. See juhtus selsamal ööl, kui Amy värava taha ilmus.”

      „Ohoo?”

      „Ta ütles: „See Jumal, keda mina tean, poleks jätnud meile võimalust andmata.””

      Greer jälgis Peterit pingsa uudishimuga. „Ta ütles seda sulle?”

      Mälestuse selgus oli Peteri jaoks ikka veel pisut üllatav. „Tollal ma lihtsalt mõtlesin, et see on… et see on ju kõigest Tädike.”

      Greeri meeleolu muutus ootamatult ja ta välgutas naeratust. Ta ütles: „Noh, mulle tundub, et see naine teadis paari asja. Mul on kahju, et ma temaga kordagi ei kohtunud. Ma vean kihla, et me oleksime teineteisega hästi läbi saanud.”

      Peter naeris. „Teate, minu arvates oleksite küll.”

      „Nii et võib-olla on käes aeg, et sa, Peter, veidi rohkem usaldust üles näitaksid. Rohkem ma tegelikult ei räägigi. Las asjad tulevad ise sinu juurde.”

      „Te tahate öelda, et nagu Martínezki.”

      „Võib-olla, aga võib-olla ka mitte. Pole mingit võimalust saada seda teada enne, kui see ongi teada. Peter, ma ei ole kunagi sinu käest küsinud, millesse sa usud, ega kavatse ka küsida. Selle otsustab iga inimene enda jaoks ise. Ja ära minust valesti aru saa – minagi olen või vähemalt olin sõdur. Maailm vajab sõjamehi ja kord saabub päev, kui millelgi muul polegi enam erilist tähtsust. Mu sõber, ma ei kahtlegi, et sa oled siis kohal ja võitled. Aga maailmas on veel ka midagi muud peale selle, mida ihusilmaga näha saab. Kõikide küsimuste jaoks mul küll ei ole vastuseid välja pakkuda, aga niipalju ma siiski tean.”

      „Oleks minul teie enesekindlus.”

      Major СКАЧАТЬ