Koht päikese all. Liza Marklund

Чтение книги онлайн.

      „Tähendab, kas neil siis ei olnud gaasiandurit? Ma kuulsin, et Nueva Andalucías on kõigil gaasiandur…”

      „Asjaolud viitavad sellele, et tegemist ei olnud tavalise gaasirööviga,” ütles Niklas Linde.

      „Ma ei tea, kas me peaks…” sekkus Knut Garen.

      Niklas Linde kummardus üle laua ja tasandas häält:

      „Ohvrid ei olnud oma voodites, kui nad leiti. Naise surnukeha oli kohe ukse juures, mees leiti kirjutuslaua pealt. Gaasiandur oli tööle hakanud, ja see neid tõenäoliselt ärataski. Keegi lülitas selle kinni.”

      „Ja lapsed?” küsis Annika ja oli sunnitud neelatama.

      „Nemad leiti koridorist vanemate magamistoa ukse tagant. Laste vanaema, pensionär, oli ainuke, kes voodis oli. Võimalik, et ta ei suutnud ennast liigutada, seda me veel ei tea.”

      Annika mõtles palavikuliselt. Ta ei hakanud uurima ohvrite nimesid ja vanuseid, need andmed saab igast uudisteagentuurist kätte.

      „Kuidas vargad gaasi majja lasid?”

      „Ventilatsioonisüsteemi kaudu, mis asus maja tagaküljel. Majas näitasid termomeetrid kahtekümmet kraadi, kuigi eile öösel oli külm, mitte rohkem kui kaheksa-üheksa kraadi. Kui temperatuur väljas langes, hakkas küttesüsteem tööle ja gaas paisati majja.”

      Annika vaatas oma märkmed üle.

      „Üks pisut kummaline küsimus ehk veel – miks lamas mees kirjutuslaual?” uuris ta.

      Ta ei suutnud mehe nime välja öelda.

      „Kirjutuslaud oli kohe õhu sissevõtuava all. Kui ta leiti, lebas ta teki peal. Näib nii, nagu oleks ta näinud gaasi sisse tungimas ja üritanud seda voodiriiete abil tõkestada, mis muudab loo veelgi kummalisemaks,” rääkis Niklas Linde.

      Tekkis vaikus, politseinikud vahetasid pilke.

      „Miks? Kuidas siis?” ei saanud Annika aru.

      „Tavalised uinutavad gaasid nagu heksaan, isopropanool ja süsihappegaas on nähtamatud,” seletas Niklas Linde. „Kui oleks kasutatud mõnda neist, ei oleks ta gaasi näinud.”

      Annika üritas oma parema äranägemise järgi gaaside nimed kirja saada.

      „Aga seekord kasutati siis midagi muud? Mida nimelt?”

      Niklas Linde raputas pead.

      „Gaas pidi olema kangem kui tavaliselt, kuna see tappis ärkvel ohvrid põgenemise pealt, ja gaas oli oletatavasti mingil kujul nähtav. Auru või suitsuna näiteks.”

      Annikal käis judin üle selja.

      „Nii et nad surid väga kiiresti?”

      „Igatahes halvas see nad üpris kiiresti.”

      „Lapsed ka?”

      Politseinikud ei vastanud kohe, Annika tundis, kuidas ebameeldiv klomp kurku kerkis. Kas oli veel midagi, mida peaks kohe välja uurima?

      „Kes nad leidis?” küsis ta oma märkmeid lehitsedes ja ebameeldivustunnet kurgus alla surudes.

      „Koduabiline, ta töötas nende juures viiel päeval nädalas ja sai oma võtmega sisse.”

      „Ja tema ei saanud kuidagi olla see, kes gaasi majja lasi?”

      „Kui tal olnuks plaan maja tühjaks teha, oleks seda saanud korraldada eelmisel nädalal, kui terve pere Floridas jõule tähistas.”

      „Nii et midagi varastati ära?”

      „Kõik, millel oli mingitki väärtust. Seif on ära viidud. Vargad, või õigem oleks neid nimetada mõrvariteks, lõhkusid ära telliskiviseina, kuhu seif kinni müüritud oli, ja võtsid selle kaasa, eeldatavasti avamata kujul. Kogu kunst on läinud, nagu ka arvutid, televiisorid ja muud elektroonilised seadmed, ning kõik ehted ja sularaha. Nad on seal põhjalikult toimetanud.”

      „Mis see „põhjalikult” täpsemalt tähendab?” küsis Annika.

      „Vähemalt kakskümmend minutit kulus seifi peale ja teist samapalju ülejäänud noosi kokkukorjamiseks.”

      „Kas on teada, mis kell see toimus?”

      „Mõrvarid tungisid majja sisse kell 3.34.”

      Annika kergitas kulme.

      „Kuidas te seda nii täpselt teate?”

      „Väravasignalisatsioon lülitati just siis välja.”

      „Mis mõttes lülitati välja? Kas nad võtsid voolu välja? Lõikasid juhtmed läbi?”

      Knut Garen vaatas jälle kella.

      „Ainuke järeldus seni teada oleva info põhjal on see, et mõrvarid teadsid koodi,” ütles ta ja tõusis püsti.

      Annika jäi pärast politseinike lahkumist veel laua taha istuma. Ta oli selles riigis juba jõudnud hankida halva kogemuse täistuubitud parklas autos istumise ja samal ajal telefoniga rääkimisega.

      Ta alustas Carita Halling Gonzalese kodusest lauatelefoninumbrist.

      Ei vastatud.

      Siis valis ta mobiilinumbri ja pärast nelja signaali vastas naisterahvas: Sí, díga?10

      „Carita Halling Gonzales?”

      Lapsed karjusid ja naersid taustal.

      „Soy yo.11”

      „Mina olen Annika Bengtzon, sain sinu nime Knut Gareni käest. Ma olen Õhtulehe reporter ja mul oleks mõneks päevaks vaja tõlgi abi. Kas see vastab tõele, et sa tõlgid rootsi keelest hispaania keelde?”

      „Kas saaks korraks vaikust?” ütles naine natuke telefonist eemale ja laste naer jäi vaiksemaks. „Vastab tõele küll,” jätkas ta seejärel torusse rääkides, „kuigi just täna olen ma hõivatud. Homme on ju kolmekuningapäev. Hetkel olen üldse Mercadonas ja… ei no kuulge!”

      Annika hakkas nimetissõrme ja pöidlaga ninajuurt mudima ja kraapis kogu oma kannatlikkuse varud kokku.

      Muidugi oleks ta pidanud veel teiste tõlkide numbreid küsima, kui mõtlematu temast…

      „Millise tööga muidu tegemist on?” küsis Carita Halling Gonzales.

      „Está libre?12”

      Annika tõstis pilgu ja nägi kolme paksu naist nõudlikul ilmel osutamas tema lauda ümbritsevatele tühjadele toolidele.

      „No. No libre13,” vastas Annika telefonitoru kinni kattes.

      Naised hakkasid ikkagi end istuma sättima.

      „No СКАЧАТЬ