Erilised. Scott Westerfeld

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ tüdruk rahulikult ja tegi siis midagi kätega, tõstis mõlemad pöidlad püsti.

      „Ära mõtlegi…” alustas Tally, kuid nägi liiga hilja kahte riietesse õmmeldud kühmu – nagu benjijaki rihmad, mis nüüd omatahtsi liikusid, tõmbusid tüdruku õlgade ja kintsude ümber pingule.

      „London elab,” sisistas tüdruk.

      Tally sirutas käe…

      … just siis, kui tüdruk sööstis õhku nagu pingule tõmmatud ja siis lahti lastud kummipael. Tally käsi haaras vaid tühja õhku. Ta vaatas ammulisui üles. Tüdruk tõusis endiselt. Kuidagi oli benjijaki aku niimoodi ümber seadistatud, et see tõstis ta paigalt õhku.

      Aga kas ta ei kuku lihtsalt alla tagasi?

      Tally märkas pimedas taevas liikumist. Metsa servast ilmusid rahva kohale kaks hõljuklauda, ühel sõitis töötlemata nahkadesse riietunud londonlane ja teine oli tühi. Kui tüdruk oli oma tõusu haripunkti jõudnud, sirutas poiss käe ja tõmbas tüdruku hoogu pidurdamata teisele lauale.

      Tallyt läbis värin, kui ta Londoni poisi nahast ja käsitsi tehtud jaki ära tundis. Hõljukkera kõrvetavas valguses tabas tema erilise pilk armi, mis kulges läbi poisi kulmu.

      David, mõtles ta.

      „Tally! Üles!”

      Shay käsk lõhkus Tally hämmingu ja juhtis tema pilgu veel mitmele hõljuklauale, mis nende peade kohal sõitsid. Ta tundis, kuidas avariikäevõru püüdis kinni tema enda laua tõmbe, ta kõverdas põlved ja oli valmis peale hüppama.

      Rahvas tõmbus temast eemale, ehmunud tema julmast ilusast näost ja tüdruku ootamatust õhkusööstust. Kuid poiss, kes londonlasega tantsis, haaras temast kinni. „Ta on eriline! Aidake neil põgeneda!”

      Tema haare oli aeglane ja kohmakas ja Tally torkas endiselt väljas nõelaga tema peopesa. Poiss tõmbas käe tagasi, vaatas seda hetkeks juhmi pilguga ja vajus siis kokku.

      Kui ta pikali kukkus, oli Tally juba õhus. Mõlemad käed hõljuklaua nakkuval äärel, vibutas ta jalad laua sõidupinnale ja otsis tasakaalu.

      Shay oli juba oma laual. „Võta ta kaasa, Ho!” käskis ta ja osutas oimetule poisile, samal ajal, kui tema enda mask tolmupahvaku saatel kadus. „Teised, tulge kaasa!”

      Tally oli juba teel, jahe tuul oli vastu paljast nägu terav, tema kurgus moodustus jäine sõjahüüd ning sajad näod vaatasid õllest läbiimbunud maapinnalt jahmunult üles tema poole.

      David oli üks londonlaste juhtidest – parim saak, mida lõikajad sel külmal ööl loota oleksid võinud. Tally suutis vaevalt uskuda, et poiss oli julgenud linna tulla, kuid ta kavatses selle eest hoolitseda, et ta enam kunagi siit ei lahkuks.

      Tally põikles hõljukkerade vahel ja tõusis metsa kohale. Tema silmad harjusid kärmesti pimedusega ja ta märkas kahte londonlast kõigest paarisaja meetri kaugusel. Nad sõitsid madalal ja kallutasid end ettpoole, nagu surfarid järsul lainel.

      Neil oli küll edumaa, kuid ka Tally hõljuklaud oli eriline – parim, mida linn toota suutis. Ta meelitas lauda kihutama, riivates esiotsaga kergelt tuules õõtsuvaid puid, muutes need äkki jäisteks sulgedeks.

      Tally polnud unustanud, et Davidi ema oli see, kes leiutas nanod, masinad, mille tõttu Zane’i aju oli nüüd sellises seisus. Või et David oli see, kes meelitas Shay kõigi nende kuude eest vabasse loodusse, võrgutas kõigepealt tema ja siis Tally, ja tegi kõik, et hävitada nende sõprus.

      Erilised ei unustanud oma vaenlasi. Mitte kunagi.

      „Nüüd oled sa mul peos,” ütles ta.

      JAHIMEHED JA SAAK

      „Hargneme,” ütles Shay. „Ärge laske neil jõe poole tagasi pöörduda.”

      Tally kissitas tuhiseva tuule käes silmi ja libistas keelega üle paljastatud hammaste. Tema lõikaja laual olid ees ja taga propellerid, pöörlevad labad, mis hoiavad lauda õhus ka linna servast eemal. Aga londonlaste vanamoodsad hõljuklauad kukuvad kui kivid, kui magnetvõrgustik otsa saab. Seda väljas elamine tähendaski – päikesepõletused, putukahammustused ja kehv tehnika. Mingil hetkel peavad londonlased jõe ja selle metallivarude poole pöörama.

      „Boss? Kas ma kutsun laagrist lisajõude?” küsis Fausto.

      „Me oleme liiga kaugel, et nad õigeks ajaks kohale jõuaksid.”

      „Aga doktor Cable?”

      „Unusta ära,” ütles Shay. „See on lõikajate temp. Me ei taha, et mõni tavaeriline selle au endale võtaks.”

      „Eriti seekord, Boss,” ütles Tally. „See seal on David.”

      Pika vaikuse järel kostis võrgustikus Shay žiletina terav naer ning Tally tundis, justkui oleks keegi jäise sõrmega üle tema selgroo libistanud. „Sinu vana peika, jah?”

      Tally surus hambad kokku, kõik inetuaja piinlikud draamad tekitasid hetkeks raskustunde ta kõhus. Millegipärast polnud vana süütunne täielikult kadunud. „Sinu oma ka, Boss, minu mäletamist mööda.”

      Shay vaid naeris uuesti. „Noh, meil on ilmselt mõlemal arved klaarida. Ei kutsu kedagi, Fausto, mitte mingil juhul. See poiss on meie oma.”

      Tally manas näole meelekindla ilme, kuid imelik tunne kõhus ei kadunud. Londonis olid Shay ja David koos olnud. Aga siis jõudis kohale Tally ja David otsustas, et tema meeldib talle rohkem ja inetu olemisega kaasnevate armukadeduse ja lähedusevajaduse tõttu läks kõik vussi nagu tavaliselt. Isegi pärast seda, kui London hävitati – isegi siis, kui Shay ja Tally olid naiivsed udupead –, polnud Shay viha reetmise pärast kunagi täielikult lahtunud.

      Nüüd olid nad erilised, vanad draamad poleks tohtinud enam olulised olla. Kuid Davidi nägemine oli kuidagi häirinud Tally jäisust ja pannud ta kahtlustama, et Shay on sügaval sisimas endiselt vihane.

      Ehk teeks Davidi tabamine viimaks jäädavalt lõpu probleemidele nende vahel. Tally hingas sügavalt sisse, kallutas end ettepoole ja utsitas lauda kiiremini edasi sööstma.

      Linna äär lähenes. All oli rohelusest saanud äkki äärelinn, igavate majade read, kus keskmised ilusad oma pisikesi kasvatasid. Kaks londonlast laskusid tänava kohale, tegid ümber nurkade järske pöördeid, põlved kõveras ja käed laiali.

      Tally sihtis tagaajamise esimest rasket pööret, lai naeratus näol, keha paindumas ja väändumas. Nõnda londonlased tavaliselt pääsesidki. Tavalised erilised oma nõmedate hõljukautodega suutsid vaid otse kiiresti liikuda. Aga lõikajad olid erilised erilised – sama liikuvad kui londonlased ja täpselt sama hullumeelsed.

      „Püsi neil kannul, Tally-wa,” ütles Shay. Teised olid veel pikkade sekundite kaugusel.

      „Pole probleemi, Boss.” Tally libises mööda kitsaid tänavaid, vaid meetri kõrgusel asfaldist. Õnneks polnud keskmised ilusad kunagi nii hilja väljas – kui keegi oleks neile keset tagaajamist ette koperdanud, oleks üksainus riivav hoop nad pihuks ja põrmuks teinud.

      Kitsad tänavad ei peatanud Tally hoogu. Ta mäletas oma Londoni päevadest, et David oli väga osav lauataja, justkui oleks ta hõljuklaual sündinud. Ja tüdruk oli ilmselt piisavalt harjutanud Roostes varemetes, iidses kummituslinnas, kust londonlased oma sissetunge СКАЧАТЬ