Nähtamatud akadeemikud. Terry Pratchett

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ style="font-size:15px;">      Ridcully heitis pilgu väikeste nikerdatud figuuride poole mängulaual, nagu kuulaksid need pealt. Kaudses mõttes ilmselt kuulasidki. Igatahes oli nüüd juba üldteada, et pooli neist mängunuppudest juhtisid käed, mis asusid Uberwaldis ühes suures lossis ning kuulusid naisterahvale, kes eksisteeris peamiselt kuuldustena.

      „Smeems ütleb, et ta hoiab omaette. Smeemsi arvates on see poiss nutikas.”

      „Aa, väga hea,” lausus Vetinari, kes leidis nähtavasti mängunuppude asetuses endiselt midagi, mis haaras täielikult tema tähelepanu.

      „Väga hea?”

      „Nutikaid inimesi on Ankh-Morporkile vaja. Nutikatest inimestest on igale linnale kasu.”

      „Nojah, aga…”

      „Aa, järelikult on jõud sõnade tähendusel,” ütles Vetinari ja pöördus, näol varjamata heameel. „Kas ma juba ütlesin, et ma olen poliitik? Nutikas: kaval, salalik, petlik, tark, arukas, asjalik ja riuklik. Sõna, mis sobib iga kiituse ja eelarvamuse väljendamiseks. Nutikas… on nutikas sõna.”

      „Kas te ei arva, et see… eksperiment võib sammukese liiga kaugele minna?” küsis Ridcully.

      „Vampiiride kohta öeldi ju sama. On väidetud, et härjapõlvlastel pole õiget keelt, kuid ma olen kuulnud, et tema räägib ladusalt mitut keelt.”

      „Smeems ütles tõesti, et ta räägib nagu keigar,” tunnistas Ridcully.

      „Mustrum, Natchbull Smeemsiga võrreldes räägivad isegi trollid nagu keigarid.”

      „Seda… poissi kasvatas mingi preester, niipalju ma tean,” ütles Ridcully. „Aga kes temast saab, kui ta suureks kasvab?”

      „Praegu tundub, et keeleteaduste professor.”

      „Te saate aru küll, mida ma mõtlen.”

      „Võimalik, aga ma kahtlen, kas teie saate. Ma pean siiski ebatõenäoliseks, et temast üksinda saaks laastav hord.”

      Ridcully ohkas. Siis vaatas ta uuesti mängulaua poole ja Vetinari märkas seda.

      „Vaadake neid. Sõdurite rivid,” ütles patriits, osutades väikestele kivifiguuridele, „mis on omavahel igavesti vaenutegevuses, vastavalt mängija tujudele. Nad võitlevad, nad langevad ja nad ei saa ümber pöörata, sest piits kihutab neid tagant, ja kogu nende elu ongi piits, tapmine või tapetud saamine. Nende ees on pimedus, taga on pimedus, nende peas on ainult pimedus ja piits. Aga mis oleks, kui saaks ühe neist mängust ära võtta, jõuda temani enne piitsa, viia ta kusagile, kus piitsasid pole – milleks ta saaks? Kui võtta kas või üks. Üksainus olend. Kas teie keelaksite neile selle võimaluse?”

      „Läinud nädalal lasksite kolm meest üles puua,” lausus Ridcully, mõistmata isegi täpselt, miks.

      „Neil oli võimalus. Nad kasutasid seda tapmiseks ja hullemakski. Me kõik saame ainult võimaluse. Me ei saa õnnistust teha ükskõik mida. Tema oli seitse aastat alasi külge aheldatud. Ka tema peaks võimaluse saama, kas te ei leia?”

      Korraga Vetinari naeratas jälle.

      „Aga ärme muutume liiga süngeks. Ma ootan pikisilmi, kuidas te juhatate sisse uue lõbusa ja tervisliku tegutsemise ajastu, parimate sporditraditsioonide vaimus. Just nimelt traditsioonidest saavad kindlasti teie parimad sõbrad. Palun ärge laske mul teie aega pikemalt kuritarvitada.”

      Ridcully kallas šerri kurku. Vähemalt see oli suupärane.

      Paleest Nähtamatusse Ülikooli on lühike jalutuskäik: võimukandjatel meeldib üksteisel silma peal hoida.

      Ridcully kõndis läbi rahva tagasi ülikooli, noogutades vahel tuttavatele, mis siin linnaosas tähendas praktiliselt kõiki.

      Trollid, mõtles ta, trollidega me saame ju läbi, nüüd, kus nad peavad meeles, et tuleb vaadata, kuhu astud. Nad on isegi Vahtkonnas ja puha.

      Täitsa tublid poisid, kui mõned fruktid välja arvata, ja jumalad teavad, et neid on inimeste seas samuti küllalt. Ja päkapikud? Need on ka kes teab mis ajast linnas olnud. Mõnega on keeruline, mõni tõmbab sul perse lohku – siin tegi ülemkantsler väikese pausi ja parandas mõtet „mõnega on raske äri ajada”. Aga igatahes on alati teada, mida neist oodata, ja muidugi on nad lühikesed – see on alati lohutus, peaasi et sa tead, mida nad seal all teevad. Vampiirid? Noh, paistis, et Uberwaldi Karskusliikumine toimib. Linnas räägiti – või krüptis või kus iganes –, et vampiirid valvavad ise omade järele. Kui mõni ümberkasvamata vereimeja üritab linnast saaki leida, hakkavad teda jahtima isikud, kes teavad täpselt, kuidas vampiirid mõtlevad ja kus nad aega veedavad.

      Kõige selle taga oli leedi Margolotta. Just tema oli see, kes oli diplomaatia ja tõenäoliselt ka otsesemate meetoditega Uberwaldis asjad jälle liikuma pannud, ja tal oli Vetinariga mingi… suhe. Kõik teadsid seda, aga see oli ka kõik, mida kõik teadsid. Kolm punkti suhe. Selline suhe. Ja keegi ei olnud suutnud seda lünka täita.

      Leedi Margolotta oli korduvalt Ankh-Morporkis diplomaatilistel visiitidel käinud, kuid isegi linna kogenud jutumoorid ei olnud suutnud tabada ainsatki sosinat, et leedi Margolottat ja Vetinarit ühendaks veel miski peale asjaliku heatahtlikkuse ja rahvusvahelise koostöö.

      Ja Vetinari mängis leedi Margolottaga klaksisüsteemi kaudu lõputuid ja keerulisi mänge ning see oligi, nojah, kõik… seni.

      Ja leedi Margolotta saatis Vetinarile selle Napi, et ta teda kaitseks ja valvaks. Kes peale leedi Margolotta ja Vetinari oskab öelda, miks? Ilmselt jälle poliitika…

      Ridcully ohkas. Üks koletistekarja seast, ihuüksi. Seda oli raske oma pähe mahutada. Härjapõlvlased tulid ikka tuhandete kaupa nagu täid, tapsid kõik elava ja pistsid surnud nahka, endi seast pärinevad surnud teiste seas. Kohutav Impeerium oli neid tohututes keldrites kasvatanud, halle deemoneid, kellel pole põrgut.

      Ainult jumalad teavad, mis nendest sai, kui Impeerium kokku varises. Aga oli veenvaid tõendeid, et mõned neist elutsesid seniajani kaugetes mägedes. Mida nad teha võivad? Ja üks neist tegi just praegusel hetkel Ridcully ülikooli keldris küünlaid. Milleks ta tulevikus saada võib?

      „Pagana tülikaks?” ütles Ridcully valjusti.

      „Ee, kes siin pagana tülikas on? See tee on sama palju minu kui sinu oma!”

      Võlur langetas pilgu ja nägi noormeest, kes paistis olevat varastanud oma riided parimatelt pesunööridelt, kuigi räbaldunud musta-punasekirju rätik tema kaelas oli ilmselt tema enda oma. Ta oli kuidagi närviline ja niheles lakkamatult, nagu võiks iga hetk äraarvamatus suunas jooksu pista. Ja ta loopis konservikarpi õhku. Ridcullyle tõi see meelde nii valusad mälestused, et need lausa nõelasid, aga ta võttis end kokku.

      „Mina olen Mustrum Ridcully, Nähtamatu Ülikooli ülemkantsler, noormees, ja ma näen, et sul on uhkete värvidega rätik. Kas see on sul kaelas mingi mängu puhul? Vahest jalgpallimängu puhul?”

      „Juhtumisi täpselt nii see on. Mis siis?” küsis tänavapoiss, siis aga taipas, et tema pihk on tühi, kuigi gravitatsiooniseaduste järgi peaks see olema täis. Plekktoos ei olnud pärast viimast õhkuviskamist enam alla kukkunud, vaid keerles vaikselt kahekümne jala kõrgusel õhus.

      „Ma tean, et see on lapsik trikk,” vabandas Ridcully, „aga ma tahtsin sinu täielikku tähelepanu. СКАЧАТЬ