Egiptimaa. Eestlanna elu loori varjus. Nele Siplane

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ lillelisel päevinäinud diivanil. Õigupoolest ei olegi see päris diivan, vaid puupink, millele on asetatud paksem vatist padi ja teine samasugune selja taha ning kõik see on kaetud riidega. Selliseid istekohti on toas kaks, kumbki ääristamas elutoa külgmisi seinu. Diivanite vahele akna alla on paigutatud telerilaud, mida katab värviliste puuviljadega kaunistatud vakstu. Ka teler ise on tolmu kaitseks kaetud valge heegeldatud riidega ning selle peal seisavad üksteise kõrval väike sätendav lumememm, kirju kunstlillebukett ja tikukarbisuurune võtmehoidjast ramadaanilamp. Teleri kohal akna küljes ripuvad suured palvehelmed, mille Mohamed kunagi ise meisterdas, ja nende kõrval palvetava tüdruku pilt. Akna ees kummalgi pool on sitskardinad. Ka heledaks värvitud seinad diivanite kohal on lükitud täis pilte ja värsse Koraanist. Keset tuba kohe välisukse kõrval seisab suur ümmargune söögilaud antiiksete toolidega. Lauast paremale poole nurka jääb külmkapp, mille peal on samuti kunstlilled, ja suur peeglilaud. Välisuksest sisse astudes seisab kohe vasakut kätt sinine metallkapp, mille ees on välisjalanõud ja toas kantavad kummiplätud. Viimased on olulised aksessuaarid kööki ja vannituppa minnes. Elutoa põrand on kaetud vakstuga, millele diivanite vahel on asetatud punasekirju vaip.

      Elutoast viib viis ust edasi teistesse tubadesse: kööki, kust pääseb edasi ka vannituppa, perenaise magamistuppa, hoiukambrisse, kus asub kõik parajasti ülearune kraam, külaliste magamistuppa ja külalistuppa. Köök on pisike. Sinna mahub kraanikauss nõuderestiga, gaasipliit, valge puidust kapike ja laud, millel on üksteise kõrval reas maitseaine-, tee- ja rasvapurgid. Ka vannituba on pisike, kuid alles äsja renoveeritud, roosade kahhelplaatidega. Vanni siin ei olegi, kuna see lihtsalt ei mahuks ära. Selle eest on kohe pisikese akna kõrval laes dušisegisti. Mõlemad magamistoad on sarnased, ühe kaheinimesevoodiga ja ühe üheinimesevoodiga, põrandal kiviplaadid. Perenaise magamistoas on voodi kõrval raamatukapp ja külaliste magamistoas kirjutuslaud. Ka külalistuba on tagasihoidlik, kuid sinna on paigutatud juba „päris“ diivan, mis on samuti kaetud lillelise riidega. Põrandal on kirju pehme tumeroheline vaip. Keset tuba seisab pisike kohvilaud, mida kaunistavad sitslinik ja kunstlilled. Seintel ripuvad perenaise isa ja vendade portreed, Meka pilt ja heleroheline seinakell. Nurgas ukse taga kõrgub ratastel ümmargune pesumasin, mis pärineb aastakümnete tagant, kuid teenib veel hästi. Ukse kõrvale asetatud väikesel toolil seisab lameda põhjaga korvike, milles on lauatelefon, märkmik ja prillid.

      Olen täna koos laste Nadiini ja Omariga tulnud külla tädi Leilale, kes ise parajasti ümarlaua taga istub. Tihti käime siin niisama külas, vahel veedame ka ööd. Tädi Leila, Mohamedi ema õde on mulle teatud mõttes ämma eest, kuid ta on ka minu keeleõpetaja ja lapsehoidja ning palju muud. Mohamedi enda ema suri juba aastakümnete eest, mil Mohamed oli alles väike, ja nii on Leila jõudumööda aidanud Mohamedi kasvatada. Pigem on ta mullegi nagu ema, sest enda oma on ju kaugel. Leilal endal lapsi ei ole, ta ei ole kunagi abiellunud. Aga selle eest on tal palju õdede lapsi ja üldse peetakse teda suguvõsas pigem vanaemaks kui tädiks. Nii oleme meie tema lapsed ja tema meie (vana)ema.

      Tädi Leila kõrval kuulub minu teise perekonda veel äi, kes on suurema osa elust veetnud Saudi Araabias, kuid käib tihti ka Egiptuses, Mohamedi kaks nooremat venda Moataz ja Hisham, tädi Leila õed ja Mohamedi teised tädid: Zeinab, Aumaima, kelle tütar Amal on minu parim sõbranna, ja tädi Kauthar. Perekond on siin suur ja iga liikme jaoks oluline.

      „Tõin sulle veidi mandleid ja pähkleid, mille Mohamedi isa viimati Saudi Araabiast tulles kaasa ostis.“ Tõusen diivanilt, otsin kotist karbikese ja ulatan tädi Leilale külakosti. Külakosti toomine ei ole siin kohustuslik, eriti kui minna külla lähisugulasele, aga tädi Leila ise toob meile alati kõiksugu puuvilju ja muud. Nii viin minagi temale alati midagi, küllap see on veel eestlaslikult veres.

      Nadiin ronib keset lauda, mille taga tädi Leila usinasti mulukhia’t puhastab, ja asub talle appi. Mulukhia on spinati moodi roheline taim, millest keedetakse imemaitsvat kastet. Selle on tädi ennist turult toonud, pesnud ja laotanud lauale lae all oleva ventilaatori alla kuivama ning nüüd nopib ta lehti varte küljest, mis enne puljongisse panekut veel kahemehesae moodi asjandusega hakitakse. Moodsamates majapidamistes hakib köögikombain, aga vana kooli egiptlane ütleb, et käsitöö on ikka käsitöö.

      Stoiline rahu saadab tädi igat liigutust, iga lehe kitkumist. Tema peenikeses ja kitsas päikese paitatud näos naeratavad pruunid silmad. Näokortsud tulevad esile naeratades. Kuklasse seotud rätiku alt ripuvad pikad kullast kõrvarõngad ja randmel olevad võrud kõlisevad kaunilt, kui ta lehevarsi kuivaks raputab.

      Ta vaatab naeratades minu poole: „Kas olete juba lõunat söönud?“ Noogutan. „Mis teil täna söögiks oli?“ „Suvikõrvits.“ See ei tähenda muidugi, nagu oleksime paljast juurikat närinud, kuid siinne kõige tavalisem lõunasöök ongi keedetud kana koos riisi ja kanapuljongist valmistatud juurviljakastmega, millesse on lisatud tomatit. Nii piisab ütlemisest, et lõunaks olid herned, aedoad, valged oad jne. Samal moel võib kana asemel kasutada liha, mis nagu kanagi ostetakse lihuniku käest värskena. Liha ripub tihti poe ukse ees väljas riide sees – see on märgiks, et loom on äsja tapetud. Kanapoe ees kükitavad puurides elusad kanad, kes siis vastavalt soovile veristatakse ja puhastatakse. Supiks nimetataksegi kana- või lihapuljongit, mida vahel ka riisi kõrvale süüakse. Sellisel juhul lisatakse sinna veidi väikeseid makarone või ka lihtsalt sidrunimahla. Kana või liha ja juurviljakastme juurde serveeritakse tavalist valget riisi. Kui kastet ei tehta, siis valmistatakse tomatikastmes makarone. Makaroniroogadest on populaarne veel makaronivorm hakklihaga, kuid juustu asemel kaetakse see enne pealt bešamellkastmega, millesse on klopitud mõned munad ja mis ahjus ilusaks kollaseks küpseb. Vahel, kui tulevad külalised, või mõnel muul pidulikumal puhul või puhkepäeval tuuakse väljast ka kebabi ehk grillliha ja kofta’t (eg. „lihavorstike“), mida süüakse saia, salati ja tahiina’ga (eg. „seesamipasta“).

      Kuigi vürtsipoed on siin muudest poodidest eraldi, tihti kaunid ja värvilised maitseainepüramiidid ukse ees, ei armastata söögitegemisel väga keerulisi maitseainete kombinatsioone. Peale soola, pipra ja loorberilehtede kasutatakse rohkem veel ehk üksnes kardemoni ja köömneid. Saudi roogades aga kasutatakse nende kõrval veel palju muid maitseaineid. Salatites kasutatakse peterselli ja tilli, esimest lisatakse ka mõnele riisiroale ja seda ostetakse turult. Mõnes roas kasutatakse sidrunit.

      Ka meie igapäevasel toidulaual on enamasti egiptuse road. Nadiin ei tunnista egiptlase kombel kartulit üldse, toidu kõrval peab olema ikka riis. Siiski teen vahel ka mõnd eesti toitu: praekartuleid munaga, hakklihakastet kartulitega või guljašši, muidugi pannkooke ja vaeseid rüütleid. Meie peres on populaarsed ka enda välja mõeldud toidud, nagu meile on omane segakultuur, mis ei ole päris egiptuse, aga ka mitte eesti oma. Nii valmistame mõnikord tomati, sibula ja paprikaga täidetud ahjukana sojakastmes ning küüslaugumaitselist paneeritud kalafileed.

      „Mis teil hommikusöögiks oli?“ küsib tädi Leila. „Kauthar rääkis, et Yusif (tädi Leila õe Kauthari tütrepoeg) armastab hommikuti süüa riisiputru.“

      „Nadiin sõi egiptlase kombel kõrsikuid, mida kastis tee sisse. Omar sõi jogurtit ja juustutükikese nagu eestlane,“ vastan.

      „Tahate äkki õhtusöögiks veel midagi enne magamaminekut? Mul on tuunikalakonservi, saaks teha salatit, või muna praadida. Jogurtit ja juustu on ka kapis,“ pakub tädi Leila. Egiptlased söövad enne magamaminekut alati midagi kerget. „Lapsed ei taha vist tuunikala, aga mul on kiirnuudleid kaasas. Neid nad söövad õhtuti hea meelega.“ Tädi Leilale vist ei meeldi see mõte, et tuleme talle külla oma moonakotiga. Külalisi tuleb ise kostitada. „Ma võin korviga midagi alt košk’ist (eg. „kiosk“) ka tellida: küpsist, vahvlit, krõpsu, limonaadi. Või selle vastas asuvast saiapoest sooja saia või datliküpsiseid.“ Enne kui ma jõuan üldse midagi öelda, on tädi Leila juba välja otsinud rahakoti ja nööri külge seotud punutud korvikese ning suundub magamistoast rõdule viivate uste poole. Ta laseb korvi koos rahaga alla ja hõikab kaupmehele, et too mõned maiustused ja limonaadi korvi tõstaks. See košk ei СКАЧАТЬ