Lõhnakoguja. Sari «Varraku ajaviiteromaan». Kathleen Tessaro

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ võpatas ja kustutas suitsu kiiresti tuhatoosi.

      „Härra Tissot? Härra Tissot, kas see olete teie?” Ta tõusis.

      Vastust ei järgnenud.

      „Halloo?”

      Kostis veel üks koputus.

      Grace läks eesruumi. Kuulatas. Kui ta ei reageeri, lähevad koputajad ehk minema.

      Aga ei läinud; koputati uuesti.

      Grace avas ukse. „Oh, tervist!” naeratas ta kergendatult.

      Trepimademel seisis noor tütarlaps, pappkarp süles. Ta võis olla kolmteistneliteist, pruunid juuksed kahte patsi punutud ja ilme tõsine.

      „Kuidas ma saan sind aidata?”

      „Bonjour, madame. Parlez-vous français?” küsis tüdruk kõiki sõnu hästi selgelt hääldades.

      „Ah, well, oui … un peu … mais je ne parle pas très bien …”

      „Ma räägin natuke inglise keelt.” (Ilmselt tõlgendas tüdruk tema vastust oma küsimusele kui eitavat.) „Mees allkorrusel ütles, et teie olete … pärija. Kas see on tõsi?”

      „Ah jaa. Tõenäoliselt küll.”

      „Hästi, hmm, minu ema, ta palus selle teile edasi anda.” Tüdruk ulatas talle karbi.

      „Vabandust, aga kes on sinu ema?”

      „Pardon.” Tüdruk silmitses oma kingi. „Majahoidja, proua Assagne. Ta ütles, et see on teile.”

      „Ausalt?”

      „Te olete ju inglanna?”

      „Olen.”

      „Ja siin on teie nimi?” Tüdruk osutas karbi kaanele.

      Ühte nurka oli kirjutatud tema nimi: Grace Munroe.

      Grace tundis külmavärinat. Käekiri oli samasugune, tugevalt kaldu, nagu ta oli näinud härra Tissot’ advokaadibüroos ühel dokumendil. „Jah,” noogutas ta, „see olen mina.”

      Grace avas kaane.

      Karbis oli oma poolest tosinast hiina portselanist kujukesest koosnev kollektsioon, mis oli ajalehepaberissse mässitud; õrnad ülemeelikud lamburineiud valgete nägude ja lilleliste kleitidega, just sedasorti odavad sentimentaalsed nipsasjakesed, mida ta jälestas.

      „Proua d’Orsey andis need maman’i kätte hoiule ja palus teile edasi anda. Ta ei tahtnud, et härra Migret kujud endale saaks.”

      „Kes on härra Migret?”

      „Härra Migret on … ah … l’antiquaire’i omanik … Il vend … he sells …des bibelots … hmm … de seconde main …” osutas tüdruk oma käele.

      „Asju, mis lähevad teiste kätte?” mõistatas Grace. (Äraarvamismängudes oli ta alati tugev olnud.)

      „Jah,” noogutas tüdruk. „Teise ringi pood. Kui keegi sureb, viib tema majast mööbli ära.”

      „Kas tema viis ka siit mööbli ära?”

      „Jah.” Tüdruk pööras minekule.

      „Oota!” peatas teda Grace. „See härra Migret – kas sa tead, kus tema pood asub?”

      „Tal on kauplus … hmm … Rue Saint-Claude’il.”

      „Rue Saint-Claude,” kordas Grace tänava nime pähe õppides. „Kas see on lähedal?”

      „Paar tänavat edasi.”

      „Aitäh.” Grace astus sammu ettepoole. „Kas ma saaksin kohtuda sinu emaga? Ma tahaksin teda tänada ja rääkida proua d’Orseyst.”

      Tüdruk kõhkles, ilme äkitselt valvsaks muutunud. „Minu ema ei räägi inglise keelt, proua.”

      „Hästi, aga ehk saad sina mind aidata,” tegi Grace naeratades ettepaneku. „Sa võid istuda meie vahel. Või aitab meid härra Tissot, seesama mees, keda sa nägid allkorrusel.”

      Tüdruku otsmik tõmbus kipra. „Emale ei meeldi klatšida.”

      „Me ei klatšigi. Mul on lihtsalt paar küsimust proua d’Orsey kohta.”

      „Seda küll, aga …” Tüdruk nihkus uksest kaugemale. „Ma ütlen emale. Aga ta on väga hõivatud.”

      Tüdruk hakkas trepist alla minema.

      „Kas sina tundsid teda?” hõikas Grace talle järele.

      Tüdruk pööras end ringi. „Proua d’Orseyd?”

      „Jah.”

      Tütarlaps mõtles viivu. „Ükskord kinkis ta mulle sünnipäevaks nuku. Ma sain siis viieseks. See oli väga ilus – päris juustest tehtud blondide lokkide ja portselanvalge näoga. Mul ei ole kunagi olnud nii kaunist nukku.”

      „Tähendab, ta oli teie peresõber?”

      Tüdruk vaatas talle ilmetu näoga otsa. „Oh ei, proua. Ema ei lubanud mul nukku endale jätta.”

      „Miks mitte?”

      Tüdruk niheles kohmetult. „Seda peate küsima ema käest, proua.”

      Grace saatis pilguga tütarlast, kes taganes varjulisse koridori ja lippas trepist alla. Kusagilt kaugelt altpoolt oli kuulda ärevaid summutatud hääli ja prantsuskeelset juttu. Seejärel uks sulgus ja kõik jäi vaikseks.

      NEW YORK, 1927

      Toatüdrukud ei tohtinud hotellikülastajate tuppa siseneda enne, kui olid kolm korda koputanud. Kõigepealt üks kord. Seejärel veel kord, natuke valjemini, samal ajal hõigates: „Toateenindus!” Lõpuks pidid nad ukse lukust lahti keerama ja lävel peatuma. „Toateenindus!” tuli hõigata viimast korda uksele koputades. Sellest hoolimata võis nende silmadele sageli avaneda piinlik vaatepilt, mille hulgas otse vannist tulnud külalise nägemine polnud sugugi kõige kohutavam.

      Hämmastav oli aga see, kui palju oli neid, kes kuulsid küll toatüdruku hõiget, aga ei reageerinud. Eva oli märganud, et kui ta vormikleiti kandis, muutus ta nagu nähtamatuks. Ning olukordades, millesse sattumist oleks peetud ebasündsaks juhul, kui tal oleksid seljas olnud tavalised rõivad, oli ta otsekui haihtunud.

      Selliseid reegleid järgis Eva ka nüüd, minnes tuppa number 313 puhtaid rätikuid viima.

      Koputustele ei vastatud.

      Vannitoa uks oli veidi paokil ja ta kuulis, et veekraanid olid lahti keeratud.

      „Toateenindus!” hüüdis ta veel kord. „Ma jätan teie vannilinad voodile, härra.”

      „Tänan.”

      Tüdruk pani rätikud käest.

      Laual СКАЧАТЬ