Vaenlane. Lee Child
Чтение книги онлайн.

Читать онлайн книгу Vaenlane - Lee Child страница 12

Название: Vaenlane

Автор: Lee Child

Издательство: Eesti digiraamatute keskus OU

Жанр: Современные детективы

Серия:

isbn: 9789985336564

isbn:

СКАЧАТЬ et kas sõidame Walter Reedi?”

      „Ilmselt peamegi,” ütlesin ma. „Niipea kui me siin lõpetanud oleme.”

      Leidsime köögist seinatelefoni ja helistasime Green Valley politseisse. Siis helistasime Garberile ja edastasime uudised. Ta ütles, et kohtume haiglas. Siis ootasime. Summer valvas majaesist, mina õuepoolset külge. Midagi ei toimunud. Võmmid saabusid seitsme minutiga. Nad moodustasid väikese kolonni, mis koosnes kahest patrullautost, detektiivi autost ja kiirabist. Vilkurid sähvisid ja sireenid huilgasid. Kuulsime neid juba miili kauguselt. Kolonn tuhises ulgudes sissesõiduteele ja lülitas sireenid välja. Astusime maad võtnud vaikuses kõrvale ja nad rüselesid meist mööda. Meil ei olnud siin sõnaõigust. Kindralite naised on tsiviilisikud ja maja asus tsiviilpolitsei võimupiirkonnas. Tavaliselt ei lasknud ma neist peensustest end häirida, kuid seekord olin ma juba näinud kõike mis vaja. Niisiis olin valmis kõrvale astuma ja oma korrektse käitumise eest mõne plusspunkti teenima. Sotsiaalsed plusspunktid võivad teinekord väga kasulikuks osutuda.

      Patrullpolitseinik vahtis meid kakskümmend pikka minutit, sellal kui ülejäänud majas toimetasid. Siis väljus majast ülikonnas detektiiv, et meilt tunnistused võtta. Rääkisime talle Krameri südamerabandusest, surmasõnumi toomisest ja kolksuvast uksest. Detektiivi nimi oli Clark ja seoses meie jutuga ei tekkinud tal mingeid küsimusi. Tekkis vaid seesama küsimus mis Summerilgi. Mõlemad Kramerid olid surnud ühel ja samal ööl teineteisest sadade miilide kaugusel, mis oli kokkusattumus, ning talle meeldisid kokkusattumused sama vähe kui Summerile. Mul hakkas kahju Põhja-Carolinas elavast ja töötavast politseiülema abist Rick Stocktonist. Uute asjaolude ilmnemine asetas tema otsuse – lasta mul Krameri surnukeha ära viia – halba valgusse. Sellega oli pool mõistatust sõjaväelaste valduses. Siit pidi võrsuma konflikt.

      Andsime Clarkile telefoninumbri, mille abil meid Birdis üles leida, ja läksime tagasi autosse. Rehkendasin, et Washingtoni on umbes seitsekümmend miili. Veel tund ja kümme. Võib-olla vähemgi, arvestades Summeri sõidustiili. Ta võttis paigalt, sõitis tagasi suurele maanteele ja vajutas gaasi põhja, kuni Chevy üleni värisema hakkas.

      „Ma nägin fotodel tema portfelli,” ütles Summer. „Nägid ka?”

      „Jah,” vastasin.

      „Kas surnute nägemine lööb sind rivist välja?”

      „Ei.”

      „Miks siis?”

      „Ma ei tea. Aga sind?”

      „Pisut.”

      Vaikisin.

      „Kas sa usud, et see oli kokkusattumus?” küsis ta.

      „Ei,” kostsin ma. „Ma ei usu kokkusattumustesse.”

      „Nii et sa arvad, et lahkamisel jäi midagi kahe silma vahele.”

      „Ei,” ütlesin uuesti. „Ma pean tõenäoliseks, et lahkamistulemused on korrektsed.”

      „Miks me siis Washingtoni sõidame?”

      „Sest ma pean patoloogi ees vabandama. Tegin talle Krameri surnukeha saatmisega karuteene. Nüüd tüütab terve parv tsiviilisikuid teda oma kuu aega. See rikub tal pikaks ajaks tuju ära.”

      Patoloog osutus naisterahvaks ja tal oli nii rõõmsameelne nägu peas, et ma hakkasin kahtlema, kas miski üldse suudab tema tuju pikemaks ajaks rikkuda. Kohtusime temaga Walter Reedi nimelise Sõjaväe Meditsiinikeskuse fuajees 1. jaanuaril kell neli pärast lõunat. Fuajee nagu haigla fuajee ikka. Laest rippusid pühadekaunistused. Need nägid juba pisut väsinud välja. Garber oli enne meid kohale jõudnud. Ta istus plasttoolil. Ta oli väikest kasvu ega paistnud end seal ebamugavalt tundvat. Kuid ta oli vait nagu haud. Ei tutvustanud ennast Summerile. Kuigi too jäi tema kõrvale seisma. Mina nõjatusin seinale. Doktor seisis meie ees, paberipatakas käes, nagu peaks ta loengut väikesele, kuid eriti innukale tudengitegrupile. Tema nimesildil oli kirjas Sam McGowan ja ta oli noor, tõmmu, elav ja avatud.

      „Kindral Kramer suri loomulikku surma,” ütles ta. „Infarkt eile öösel kella üheteistkümne ja südaöö vahel. Selles pole võimalik kahelda. Mul pole midagi selle vastu, kui te soovite kõik üle kontrollida lasta, kuid see oleks täielik ajaraisk. Tema toksikoloogia oli absoluutselt puhas. Tõendid ventrikulaarse fibrillatsiooni kohta on ümberlükkamatud ja ateroom oli võimas. Nii et kriminalistidena võiks teie ainus kiuslik küsimus olla see, kas keegi võis fibrillatsiooni elektriliselt stimuleerida mehel, kellel see oleks enam-vähem kindlalt juhtunud mõne minuti või tunni või päeva või nädala jooksul.”

      „Kuidas seda tehakse?” küsis Summer.

      McGowan kehitas õlgu. „Nahk peab ulatuslikult niiske olema. Lihtsustatult öeldes peab inimene viibima vannis. Kui siis vette lasta tavaline elektrivool, on tulemuseks tõenäoliselt ilma põletusjälgedeta fibrillatsioon. Kuid see inimene ei olnud vannis ja puuduvad igasugused tõendid, et ta üldse on kunagi vannis olnud.”

      „Aga kui nahk ei olnud niiske?”

      „Siis oleksin ma pidanud nägema põletusjälgi. Kuid ei näinud, ja ma käisin ta keha toll tollilt suurendusklaasiga üle. Ei ühtki põletusjälge, ei ühtki nahaalust vigastust, mitte midagi.”

      Конец ознакомительного фрагмента.

      Текст предоставлен ООО «ЛитРес».

      Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.

      Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.

      1

      St kindralmajor. (Siin ja edaspidi tõlkija märkused.)

      2

      Kiirelt liikuv polüfunktsionaalne ratassõiduk.

      3

      Alati (usus) kindel, alati truu (ld k.).

      4

      National Association of Stock Car Auto Racing – USA üks tähtsamaid autospordi sarju.

      5

      Ameerika pesapallur (1903–1941).

      6

      Ameerika kodusõja lahing (1862).

      7

      Kaljusse СКАЧАТЬ