Eremiit. Thomas Rydahl

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ karjatab Beatriz vaimustatult. „Sa ei mõtle seda ometi tõsiselt?”

      „Ma saan universumi vihjest väga hästi aru.”

      „Aga kust sa tead, et see on vihje?”

      „Ma näen. Mustrit.”

      „Luisa terviseks,” ütleb Raúl.

      „Pole võimalik, et sa seda tõsiselt mõtled,” ütleb Beatriz ja joob.

      Erhard loodab südamepõhjas, et Luisa on Beatrizi pisut vanem väljaanne, kellel on sellised huuled nagu Kirstenil, naisel, keda ta mitukümmend aastat tagasi ühe Horsensi baari tagaruumis keppis, ja selline taguots nagu ühel nendest rannavolletüdrukutest, keda ta hiljuti Sport Fuertesse sõidutas. Aga tegelikult on ta kindlasti päris tavaline armas tüdruk, kellel on kahvatud inglise rinnad nagu emalgi ja lilleline kleit.

      „Salud.” Erhard imeb klaasist rummi ja suhkrut ning urgitseb hammaste vahelt mündilehti.

      „Lõpuks saab sellest kinnisidee,” ütleb Beatriz. „Kümne aasta pärast ei suuda sa mitte millegi muu peale mõeldagi ja räägid kogu aeg temast, küll sa näed. Nagu need kalamehed, kes lõpuks millalgi saavadki õnge otsa hiiglasuure kala, kes siis minema pääseb.”

      „Nii paks see tüdruk nüüd ka ei ole,” ütleb Raúl. Beatriz äigab talle küünarnukiga.

      „Ma olen ju ilma elukaaslaseta hakkama saanud, nii et võib-olla saan mõnda aega veel,” ütles Erhard.

      „Seitseteist aastat,” sõnab Raúl. „Sellepärast, et sa elad seal kauges urkas.”

      „See asi pole nii lihtne.”

      „Ma tean. Aga kui sa saadaksid koju ainult poole või veerandi? Siis saaksid endale lubada midagi muud.”

      Erhard ei taha sellest rääkida.

      „Eksmees paradiisist,” ütleb Raúl Beale. „Ta saadab kõik, mis tal hinge taga on, koju Taani.”

      „See on ju vägev,” ütleb Beatriz.

      „Enda päästmisel on oma hind, või kuidas sa kunagi ütlesidki? Kuldsed sõnad, vana.” Raúl naerab. „Mu jutu point on see, et seal, kus sa elad, ei ole sul just eriti aktiivne seltsielu. Sa pead väljas käima ja kellegagi tuttavaks saama.”

      „Kui on määratud, et ma pean kellegagi tuttavaks saama, siis ma ka saan.”

      „Please, ära aja seda karmajura. Kui sul Eremiidi nimest nii kõrini on, siis aja ennast oma kilpkonnakoore seest rohkem välja.”

      „Kilbi seest?”

      „Jah, sellest ka. Kohtu uute inimestega, kohtu naistega.”

      „Kuule, mina tahan ka uute inimestega kohtuda. Miks meie kunagi uute inimestega ei kohtu?” sekkub Bea.

      „Kohtume ikka, jahi peal ja mujal.”

      „Nojaa, vanade meestega, kellel on vana raha. Ma mõtlen kohtumist huvitavate inimestega, näiteks Barcelonas.”

      Raúl arvab, et see jutt on jama, et Beatriz on purjus. Tal ei ole põhjust kurta, ütleb Raúl, ja tema käsi on tüdruku kleidi all. Erhardi pilk libiseb üle katuste, mis sõidavad alla ja pistavad oma antennid vette. Ta suleb silmad, et pilt taas õigetpidi pöörduks. Kui ta silmad jälle lahti teeb, on terrass tühi. Toolid on tühjad, kõik on ära koristatud. Tal on õhuke tekk peal ja väike lamp põleb. Taevas on paks, sinine, elutu. Linna tuled varjavad tähed ära.

      15

      Ta sõidutab üht naist. Corralejo sadamast, kus naine seisab, lokid laevatekil viibimisest igas suunas turritamas, Sport Fuertesse, kus too ei leia selle korteri aadressi, kus ta peatub. Naine on vist kuuekümne ringis. Tema sõrmed on pikad ja juba pruunid ja sõrmusteta. Ta on rootslanna ning millegipärast segaduses ja närvis. Nad saavad teineteisest enam-vähem aru, kuigi Erhard on unustanud suurema osa sellest vähesest rootsi keelest, mida ta kunagi oskas. Naine küsib, miks tal on auto salongipeegli küljes selline kaelakett. Ripatsiks on väike tumedaks tõmbunud hõbedast latern. Siin on väga pime, ütleb Erhard ja naine naerab tema üle. Meeldivalt. Naine arvab, et sõit oli huvitav. Ta paneb raha aeglaselt ja hoolikalt Erhardile pihku, nii et Erhard jõuab tema sõrmede puudutust tunda. Sellistest asjadest tunneb Erhard puudust.

      Aga sellest ei tule midagi. Lugu lõpeb sellega, et ta aitab naisel kohvrid autost välja võtta ja näeb, kuidas too segaduses kükki laskub ja oma koti läbi otsib. Ta ei anna Erhardile oma numbrit, mida too hetke jooksul juba lootis, ja unustab Erhardi visiitkaardi koos laevalt saadud voldikutega tagaistmele. Erhard võtab seda vihjena. Mis muud see olla saabki? Erhard on liiga vana ja liiga inetu.

      Siesta ajaks sõidab ta koju ja sööb lõunat.

      Ta võtab sõrme taskust välja. See on helepruun ja kõver, teised sõrmed on roosad. Välja arvatud küüned – need on lausa mustad. Selle saare peal lähevad küüned mustaks. Must tolm, mis saare kohal õhus hõljub, laskub igale poole ja poeb küünte alla. Ta nühib küüsi harjaga ja loputab neid õues veega. Bill Haji küünt mitte.

      Ta kinnitab sõrme teibiga vasaku käe külge. Hõbedavärvi teip varjab liitekoha ära, nii et käsi on peaaegu terve käe moodi. Ta seisab peegli ees ja vaatab ennast, käsi küljel, käsi lõua all, käed rinnal risti, pöidlad püksitaskutes. Muutus on väike, kuid sobib talle. Uus väike sõrm. Ta tunneb end peaaegu normaalsena ning ei raatsi sõrme ära võtta, kui jälle sõitma läheb.

      Puerto külje all ringristmiku lähedal seisab üks paarike. Ta viib nad Via Panitta jalgrattalaenutuse juurde. Ta vahetab käiku ja trummeldab rütmiliselt vastu rooli. Keegi ei ütle midagi. Keegi ei vahi tema kätt. Nad ajavad lihtsalt juttu. Siis läheb sõit La Olivasse: üks mees ja tema koer sõidavad loomaarsti juurde ja tagasi. Koer, vana lambakoer, istub vagusi ja lõõtsutab. Erhard kardab, et koer haistab sõrme, aga koera paistab rohkem huvitavat käsipiduri all olev õnarus, kus vedeleb lõunasöögi ajast jäänud kokkukägardatud salvrätt. Mees räägib, et loom tuleb magama panna. Pole midagi parata, ütleb ta mitu korda. Tund aega hiljem viib Erhard nad koju tagasi. Koer lõõtsutab endiselt, aga peremees on õnnelik. Saime hakkama, sosistab ta koerale.

      16

      Siis jõuab kätte selle aasta esimene vihmapäev. Kui vihma sajab, eelistab ta toas istuda ja Lumumbat juua. Sellest joogist ei tea nad siin tuhkagi, nii et hotellis viibides – talle meeldib olla mõnes jahedas ja rahulikus hotellis, kus baarimees oma suitsupauside vahel paigal seisab –, niisiis hotellis peab ta baarimehele seletama, kuidas Lumumbat tehakse. Phenixi hotellis, mis asub Corralejo rannas, läks ta ükskord baarileti taha ja näitas uuele ettekandjale, et kakaod saab kuumaks ajada sellesama asjaga, millega café au lait’ jaoks piima vahustatakse.

      Täna on ta kodus, kus tal on sahvri ülemisel riiulil kakaopulbrit ja piimapulbrit ja konjakit. Vihmapäevad on enamasti kevadel, arvab tema, aga selles asjas lähevad saareelanike arvamused lahku. Ta vahustab trelli otsa pandud kahvliga koort. Seejärel istub ta ilma särgita presendi all toolil ja vaatab üles mäkke. Vaatab vihma.

      Ta on pannud sõrme klaaspurki formaliini sisse. Purgis näeb see pikk ja peenike välja. Vaarao sõrm. Sõrm, mis võib pikse välja kutsuda. Lähedalt vaadates on see lihtsalt pruun ja kortsuline. Sõrmus istub nüüd lõdvalt, seda saab keerata, aga see ei tule ikka veel ära. See on hakanud Erhardile närvidele käima. Kui ta sõrmuse ära saaks, tunduks sõrm rohkem enda omana. СКАЧАТЬ