Eremiit. Thomas Rydahl

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ kollane läbipaistev suvekleit, mille alt paistavad pikad pruunid jalad, ja Raúlil särk, mille kolm alumist nööpi on kinni. Nad võtavad ta vastu nagu lihased lapsed, ilusad ja avalad ja õnnelikud. Nad on just Mojito kokteilid valmis seganud. Ja nad lähevad katuseterrassile.

      Beatriz istub Raúli süles ja nad suudlevad. Erhard räägib lohesurfaritest ja Bill Hajist ja Mónicast, Poissmehe emast. Raúl ütleb, et Erhard on kõige uskumatum mees, keda ta teab, ja Beatriz, kes toob uued kokteilid ja endale veini, möödub temast jumaliku parfüümipahvakuga ja libistab pikkade punaste küüntega käe läbi Erhardi hõredate juuste.

      Erhard teeb alati näo, et see ei meeldi talle, aga mõnel õhtul unistab ta just sellisest käest. Teritatud pliiatsite moodi küüntest, mis tõmbavad tema hõredatesse juustesse pikad vaod. Muidugi oleks hoopis teine asi, kui nad oleksid päriselt tema lapsed, kui Raúl oleks tema poeg ja Beatriz tema minia. Aga ta teab ju väga hästi, et nad ei ole seda, ja tema riist teab ka ega püsi enam vagusi. Erhard ei tunnegi end Raúli ees süüdi. Raúl on Raúl, pesuehtne luhvtivend. Ta võib küll olla oma isa poeg ja Beatrizi elukaaslane, aga keegi ei saa milleski kindel olla. Ta tahab kõike, kuid ei taha ennast siduda. Tal on kõik olemas, kuid ta ei taha midagi omada. Ulakas ja võluv ning alati kas pidu panemas või peatäiest toibumas. Ja ühel või teisel võimatul moel Erhardi kõige terasem õpilane. Erhardi ainus õpilane. Tollal oli Raúl noor ja rumal poiss, kelle pähe ei mahtunud midagi peale odava meelelahutuse ja Ameerika pornoajakirjade ning kellel oli hädasti vaja vältida uusi pahandusi õpetajate, politsei, naabrite, vihaste tüdrukute ja oma isaga. Erhard pidi õpetama teda nägema suurt pilti, seda, mis peitub isa sõnade taga, tüdrukute pilkude taga. Tekitama spontaansete tundepuhangute ja haledalt välja kukkuvate iseseisvumiskatsete vahele läbimõtlemise ja planeerimise kihi. Ühesõnaga õpetama talle kannatlikkust. Midagi oli poisile külge jäänud, vahepeal oli temast saanud mees. Ja külge oli jäänud nii palju, et Raúl oli muutunud rahulikumaks, vähem närviliseks, vähem ehmatavaks, rõõmsamaks. Ka isa oli poja arengut märganud, kuid arvas, et see oli mitte Erhardiga sõbrustamise, vaid paljude koduarestide, kõrvakiilude ja kontopiirangute tagajärg.

      Sellest on kujunenud pikaajaline sõprus, Erhardi tugevaim ja kõige alkoholirohkem sõprus. Ja Erhardi ainus. Suhe, kus Erhardil on hääl ja väärtus, kus ta tunneb end imetletuna ja tunnustatuna just selle inimesena, kes ta on viimased kaks aastakümmet olnud.

      Aga TaxiVentura direktori Pauli Barouki arvates on see vale, jabur sõprus. Sest Raúl on konkureeriva firma juhatuse liige. Kurjad keeled räägivad, et see on tagamõttega sõprus. Räägitakse, et Erhard töötab Raúli heaks, et ta saab temalt kliente või lahendab mingeid Raúli probleeme. Aga põhimõtteliselt ei sekku nad üldse teineteise ellu. Nad räägivad söögist, alkoholist, Kollases Kukes toimunud löömingutest, Erhard pajatab lugusid Corralejo inimestest ja Raúl räägib rikastest sigadest, nagu ta ütleb, ja nende võimatust armuelust, samal ajal kui Beatriz itsitab. Kumbki ei taha teada, millega teine tegeleb. Raúl ei viitsi kuulata jutte taksojuhtide elust. Iga kord, kui Erhard nuriseb taksokeskuse või juhtidele kehtestatud uute reeglite üle, rehmab Raúl niimoodi käega, nagu ta on isalt õppinud. Samuti ei viitsi ta kuulata jutte raamatute kohta, mida Erhard loeb. Ja Erhard ei küsi Raúlilt midagi Taxinaria kohta ega päri, kust Raúli rahaküllus pärit on. Ta arvab, et see on Raúli isa raha, olgugi et Raúl räägib tihti, et tahab oma raha ise teenida. Ainult Federico Molino ja kohvri loo puhul läks Erhard Raúli pärast üle teatud piiri. See oli seadusevastane, aga eesmärk oli õilis, mõtleb Erhard nüüd sellest episoodist, millest nad ei ole hiljem juttu teinud.

      Nad vaatavad linna ja randa. Meri on nagu martsipan.

      Raúl näitab haava sõrmenukil. „Kollases Kukes tekkis ühe meremehega väike lahkarvamus,” naerab ta. „Tal oli minu tüdruku kohta ütlemist.”

      Beatriz pöörab ärritatult pilgu ära. „Mina ei ole sinult midagi niisugust palunud,” ütleb ta.

      „Kas teistmoodi poleks saanud?” küsib Erhard. Kuigi ta arvab, et need kolm-neli kohmardit, kes Corralejo ööelus alati kaklusse satuvad, on enamasti kitli ära teeninud. Erhard tunneb neid, ta on neid kõiki palju kordi koju viinud.

      „Sa ei tunne teda,” ütleb Raúl. „Ta oli selle ära teeninud. Ta on mulle mitu kuud, mitu aastat närvidele käinud. Aga tont temaga, mis sest enam rääkida, eks ole, Bea? Salud.” Ta joob.

      Nad räägivad hoopis veinist, mida nad joovad, ja päikeseloojangust ja hiljem päikesetõusust ja ankrus seisvatest uutest jahtidest ning Petrast ja tema tütrest, kes on Raúli meelest Erhardile täpselt sobiv. Raúlile teeb nalja, et Erhard ei ole tüdrukut kunagi näinud – mujal kui sellel pildil, mis salongis ripub.

      „Mis värk sul nende naistega on?” küsib Beatriz.

      Raúl muutub tõsiseks. „Erhard ei räägi oma minevikust.”

      „Sellel võib olla palju põhjusi,” ütleb Beatriz.

      „Näpud, Bea,” sõnab Raúl.

      „Kas sa kardad armastust?” jätkab tüdruk.

      Raúl tõstab Erhardi vasaku käe üles, nii et Beatriz näeb puuduvat sõrme.

      „Ära jama,” ütleb Beatriz. „Kuidas see juhtus?”

      „Armastusel on palju nägusid, aga ainult üks perseauk,” ütleb Erhard.

      „Poeetiline,” tähendab Raúl. „Ütleme lihtsalt, et abielus olla on ohtlik.”

      Beatriz müksab teda. „See ei ole naljakas. Miks te sellest niimoodi räägite?”

      „Räägi Beatrizile juuksuri tütrest,” ütleb Raúl. „Viis või kuus korda on ta temaga äärepealt kokku saanud, aga iga kord põnnama löönud.”

      Pigem neli korda. Vana-aastaõhtu kaasa arvatud. Aga seda Erhard ei maini.

      „See oli vist eelmisel aastal. Või üle-eelmisel. Tol aastal, kui vihma tuli ainult jaanuarikuus.”

      „Üle-eelmisel aastal,” ütleb Beatriz.

      „Kahe sõidu vahel pargin auto sellele tänavale, kus Petra ja tema mees elavad. Ja siis elas seal ka tütar. Poeg õpib internaatkoolis. Avatud rõduustest kuulen ma Petra häält, oled sa kuulnud, kuidas Petra räägib, tema iseloomulikku Yorkshire’i kõnepruuki?”

      Beatriz raputab pead, kuid naerab.

      „Ja veel tema mehe häält, mees on pooleldi marokolane, tal on muuseas Puertos mõned elektroonikapoed. Nad tülitsevad poja kooli pärast. Ja mina seisan vaikselt vastasmaja ukse juures ja vaatan üles, et näha korrakski, kasvõi vilksamisi seda tütart, kelle pärast Raúl mind alatasa narrib. Ma seisan seal vist oma tund aega. Seisan ja vahin üles ja jälgin iga pisikestki varju, mis üleval liigub, ja loodan kogu aeg näha tütart rõdu peal või rõdu kõrval suure akna taga.”

      „Pesueht Hamlet,” naerab Raúl. Beatriz kõssitab ta vait.

      „Sa mõtled Romeot,” ütleb Erhard ja jätkab: „Aga ma olen sellega nii ametis, et ei pane tähelegi, kuidas keegi kõnnib minust lähedalt mööda, ja tal on küljes mingi magus lõhn, peaaegu nagu mesi, ta läheb üle tänava ja trepikotta sisse. Ja alles siis, kui välisuks sulgub ja tüli kähku vaibub ja Petra vinguva häälega pahvatab „Luisa, darling”, saan ma aru, et tema tütar läks minust just mööda.”

      „Ja siis, mis siis edasi sai?” Beatriz ajab selja sirgu.

      „Mitte midagi,” ütleb Raúl. „Sellepärast see lugu nii ilus ongi. Nii Erhardi moodi. СКАЧАТЬ