Eremiit. Thomas Rydahl

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Erhard oleks mõne aasta eest äärepealt esitanud politseile tema kohta avalduse ebasündsa ümberkäimise pärast laipadega, aga Bernal rääkis Erhardile augu pähe, et ta seda ei teeks.

      „Mis taksosõidu ajal toimub, jääb sohvri ja kunde vahele, nagu öeldakse.”

      Bernal naerab põgusalt. „Kas me ei võiks vähemalt tuppa minna?”

      Erhard läheb esimesena tuppa, mis on ühtlasi ka köök. Ta toetab istmiku köögilauale ja annab märku, et komissar võib sedasama teha.

      „Sa pole ikka lasknud endale vett majja panna,” ütleb komissar ja vaatab laual seisvat tühja konjakipudelit.

      „Vesi on kilpkonnadele,” ütleb Erhard.

      „Sa eladki nagu kilpkonn. Hakka või muretsema.”

      „Ära muretse. Ma olen hullemateski oludes elanud.”

      Bernal kehitab õlgu. „Sa ütlesid selle telefonikõne ajal, et koerad olid teda näost hammustanud.”

      „Ma ütlesin, et nad olid tema näo nahka pistnud.”

      „Ja nad istusid auto peal. Need koerad. Ja hammustasid teda.”

      „Õgisid teda, jah. Niipaljukest, kui ma nägin.”

      „Ja sa oled kindel? Et just nägu?”

      „Ma nägin tema bakenbarde, nägin juukseid. Ja nägin tema silmi.”

      „Aga võib-olla olid sa väsinud?”

      „Ma tean, mida ma nägin.”

      „Kas see ei saanud olla selg?”

      „Juhul kui tal olid silmad selja peal.”

      Komissar naeratab. „Me ei leia tema sõrmust. Väga erilist sõrmust, mis ei ole midagi väärt, kui proovida seda müüa.”

      „Tont teab, mida need elukad võisid sisse süüa.”

      „Me oleme siinkandis kõik maha lasknud, kes neljal jalal ringi jooksid. Lasime koguni paar koera, kes ei olnud hulkuvad. Ja Lorenzo on küünarnukkideni koerte sisikondades sobranud. Ei mingit sõrmust.”

      „Siis on ta oma õiges elemendis. Aga võib-olla ei jõudnud nad seda alla neelata. Võib-olla vedeleb see kusagil. Tont teab, kus selliste koerte peidupaigad on.”

      „Siis me oleks selle üles leidnud. Me oleme kogu piirkonna läbi otsinud. Probleem on selles, et kõik, mis on viibinud koerte kõhus üle kolme-nelja tunni, on nii lagunenud, et me ei saa aru, millega on tegu. Sõrmus just mitte, seda peaks olema võimalik leida. Ja kui nägu oli viimane asi, mille koerad … ee … nahka pistsid, oleksime pidanud ka selle leidma.”

      „Millal te kohale jõudsite?”

      „Tulime nii ruttu, kui saime.” Politseinik vaatab laminaatpõrandat, mis on pragunenud ja teibiga kinni kleebitud. „Seda nimetatakse üksikavariiks. Üksikavariiks.” Ta kordab seda sõna, justkui paneks see teda äkitselt imestama. Erhard tunneb kergendust, kuid kardab seda politseinikule näidata. Ta pöörab selja ja askeldab mõttetult köögilaual olevate asjadega.

      „Kui kaua see aega võttis?”

      „Mees oli ju juba surnud. Oli uusaastaöö, nagu sa ise ütlesid.”

      „Milles siis asi on?”

      „Perekond käib meile pinda. Armastus teeb nõudlikuks. Neil peab olema midagi puusärki panna. Mitte ainult Alejandro tee kive. Ja siis veel see sõrmus, tema õele ei anna see asu.”

      „Ärge proovigegi neid petta. Igatahes mitte Eleanori. Sellest ei tule midagi välja.” Erhard mäletab seda õde, tema pilti auto salongipeeglis. Õde on poole mehelikum kui Bill Haji.

      „Sellepärast me vaeva näemegi. Selline sõrmus väljendab, tead küll, tema isiksust. Ma tahaks anda õele selle sõrmuse ja öelda, et kirstus on Bill. Mitte ainult tema kingade jäänused ja maks, mida need põrgulised millegipärast ei puutunud.”

      Erhard ei julge vaadata köögiriiuli poole, kus on sõrm, „Mokarabia, 100 % Arabica” kirjaga kohvipurgi sees. „Mina ei oska teid aidata.”

      Komissar vaatab ringi, justkui tahaks veel midagi öelda. Tema pilk peatub pikalt seinaosal, kus puudub tapeet. Paljas puit paistab välja. Hele vineer, millel on puusepa kritseldused peal. Erhard saadab teda välja auto juurde. Pérez-Lúñigo ilme on kärsitu.

      „Kui sa kuuled, et keegi on selle sõrmuse leidnud, siis palun anna mulle teada.”

      „Jah,” ütleb Erhard. Kui ta kuuleb, et keegi on sõrmuse leidnud, siis helistab kohe.

      „Kas ma olen rääkinud, et tundsin kunagi üht tüdrukut, kes oli Taanist pärit? Kui ma Lanzarotel elasin. Väike põrguline, väga isepäine.” Bernal istub autosse, kuid hoiab ust lahti. „Äkitselt sõitis ta lihtsalt koju. See meie saarte häda ongi: kõik mõistlikud inimesed sõidavad millalgi koju.”

      „Mina teda ei tea,” ütleb Erhard.

      11

      Ta ajab Poissmehega juttu.

      Aaz on küllap vist ainus tüüp, keda ta läbi ei näe. Võib-olla on Aaz esimene, kes ei olegi mingi tüüp ja on samas kõik tüübid kokku. Erhardile see meeldib. Nad sõidavad läbi Tindaya.

      Aaz ütleb, et Erhard peaks katset tegema. Ta ütleb: sa oled seda väärt, ühel päeval peab see juhtuma.

      Aga Erhard ei ole kindel. „Viimasest korrast on kaheksateist aastat möödas, Aaz. Turiste käib vähem. Ja paljud neist on tiirased Arsenali fännid, kes tahavad odavat õlut ja odavat keppi, kui otse öelda. Ja pered, pered oma laiskade lastega, kes pistavad kisama ja nõuavad McDonald’sit, niipea kui nad lennukist maha astuvad. Head otsad on harvemaks jäänud, isegi minul. Ja kenad naised on veelgi haruldasemad.”

      Ma võiks soovitada Lianat või veel paari õde.

      „Väga lahke sinust, Aaz. Ükski nendest tüdrukutest ei ole päris minu tüüp ja mina ei ole nende tüüp. Kui mul veab, siis leian Gornjalist mõne vana, pruugitud, kurja lese. Selles külas on palju leski.”

      Nad naeravad. „Ah, kes see mingit mahakäinud taksojuhti ikka tahab,” ütleb Erhard. „Töömeest, kellel on puue ja viletsad hambad ja nii edasi.”

      Sa häälestad ka klavereid.

      „Sihukese töö eest maksavad varsti ainult idioodid, vabanda väljendust, seda saab teha tänapäevaste meetoditega, lihtsamalt, paremini ja odavamalt. Jah, mine tea, võib-olla on takso sõitmisega mõne aasta pärast sama lugu. Siis sõidutavad teid kõiki robotid.”

      Aga sina, mida sina siis tegema hakkad, ja kes mind koju viib?

      „Selleks ajaks olen ma surnud, Aaz, sina oled siis suur mees ja oled mind unustanud, selleks ajaks ehitatakse tunnel Aafrikasse, nii et sa saad Saharasse sõita ja elektrikaamelite seljas ratsutada.”

      Aaz ei vasta, vaid vaatab kindalaeka kaant, mida saab pöidlavajutusega avada.

      12

      Täiskasvanud СКАЧАТЬ