Eremiit. Thomas Rydahl

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ raha pärast. Et ta ei lepi nende kommentaaridega sandikopikate pärast. Aga see jätaks ainult mulje, nagu oleks ta raha võtmata unustanud. Ta ei öelnud midagi, kui nad temast halvasti rääkisid, ja kindlasti arvavad nad, et vaene udupäine klaverihäälestaja unustas oma raha maha, ja irvitavad tema üle veel rohkem.

      Ei, kurat võtaks. Ta läheb uuesti üles, möödub söögitoast, kust on kuulda, kuidas Reina külalisi laua äärde juhatab ning mehi ja naisi istuma paigutab. Naine hüüab Andréd, kuid vastust ei tule. Erhard haarab puhvetkapilt ümbriku ja kiikab korraks läbi ukseprao elutuppa, kus vennatütar klaverile nõjatub ja aknast välja vaatab. André Aritza on talle natuke liiga lähedal, mehe suu on natuke liiga kõrgel tüdruku kõrva ääres. Mees seisab tüdruku kõrval ja vaatab teda, nagu ootaks reaktsiooni, aga tema käsi liigub mööda tüdruku reit üles ja surub end vastu pikka hõbedavärvi pluusi, mis tüdrukul pükste peal on. Tüdruk ei paista seda nautivat, kuid ei näi ka häbi tundvat ega üllatunud olevat. Ainus pehmendav asjaolu on see, et tüdruk ei ole päriselt tema vennatütar, vaid lihtsalt ühe hea sõbra tütar, kes on neile otsekui sugulane. Ja ta ei ole laps, vaid noor naine, hakkab vist seitseteist või kaheksateist saama. Ja Erhardile, kes ei tea seksist ega naiste võrgutamisest midagi, ei jäta André Aritza ligitikkumine ei seksikat ega võrgutavat muljet.

      Selja tagant kuuleb Erhard Reina Aritzat mööda koridori lähenevat.

      „Señor Jorgenson, aitäh tänase töö eest ja head uut aastat,” ütleb naine, kui näeb teda seismas, ümbrik käes.

      Erhard pöördub kähku ja lükkab elutoa ukse lahti. André Aritza võtab ruttu käe vennatütre küljest ära, seisab tema kõrval jäigalt nagu kammerteener ja heidab Erhardile pahase pilgu. Vennatütre ilme on endiselt ükskõikne. Justkui oleks André Aritza ta šampanjat täis jootnud või öelnud talle midagi, mis on ta tähelepanu täielikult hõivanud. „Teie kaunis abikaasa otsib teid,” ütleb Erhard valjusti.

      „Ahah, aitäh,” ütleb mees ja lülitab pahase pilgu välja.

      „Homaar jahtub ära,” hõikab Reina Aritza elutuppa. „Võtke šampusepokaalid kaasa.”

      „Head uut aastat teile ja teie noorele sugulasele,” ütleb Erhard André Aritzale, pöörab neile selja ning läheb uuesti alla. Niisuguseid asju näeb ta alatasa, aga mõtleb ikkagi, kas see oli tal ehk viimane kord siia majja tulla. André Aritza võib nüüd vabalt veelgi tõredamaks muutuda. Teisest küljest tellitakse klaverihäälestamist harva. Ta hoiab neid väheseid kliente, kes tal on. Seda otsust ei ole vaja teha kohe praegu. Neid inimesi näeb ta jälle alles aasta pärast.

      Ta lülitab plafooni sisse ja loodab tänavalt mõne kliendi saada, enne kui koju sõidab.

      10

      Ukse taga seisab üks mees. Erhard vaatab teda läbi väikese akna, enne kui ukse lahti teeb. Ta loeb kolmekümneni, et näha, kas mees läheb minema. Mees, kelle nimi on Francisco Bernal, hõõrub päikeseprillide alt silmi, justkui oleks ta väsinud või nagu talle oleks tolm silma läinud. 31. 32. 33. Aga mees jääb paigale ja vahib ainiti ust, nagu võiks see iga hetk lahti karata. Noor ja ilus mees, alla neljakümne, tal on paar last ja naine, kes töötab ühes hotellis. Erhard teeb ukse lahti.

      Politseinik vaatab Erhardile otsa. „Eremiit,” tervitab ta.

      „Komissar.”

      „Ma ei ole komissar.”

      „Ja minu nimi ei ole Eremiit.”

      Bernal naerab. „Okei, Jorgenson. Kuidas sul läheb?”

      „Hästi. Ja sinul? Ja lastel?”

      „Kõige väiksem jäi just leetritesse.”

      Erhard noogutab. Asekomissar on tema ammune tuttav. „Sinu kolleeg helistas eile hommikul,” ütleb Erhard.

      „Me tahtsime ju, et sa jaoskonda tuleks.”

      „Eile ma ei saanud.”

      „Tule siis nüüd minuga kaasa.”

      „Nüüd oled sa ju siin. Ma ei saa aru, mida te teada tahate. Ma ei tea suurt midagi. Tean ainult seda, mida ma juba rääkisin.”

      Politseinik võtab päikeseprillid eest. Ta näeb väsinud välja. „Ma võin su sinna viia ja tagasi tuua.”

      „Kõlab kenasti, aga tänan, ei.”

      Bernal vaatab auto poole. „Mis su küljepeegliga juhtus?”

      „Taksot sõites ikka vahel juhtub.”

      „Jorgenson, mul kästi sind jaoskonda tuua. Ära tee seda mulle raskeks.”

      „Mu nimi on señor Reeglirikkuja.”

      Bernal naerab. Aus naer. Erhardile see meeldib.

      „Miks sa ei öelnud, kes sa oled? Kui sa helistasid?”

      „Ühendus oli kehv,” ütles Erhard. „Tead küll, kuidas siin kandis lood on.”

      „Minu teada on sestsaadik palju paremaks läinud, kui uued kaablid pandi.”

      Sellest ei ole Erhard kuulnudki.

      „Miks sa uuesti ei helistanud?” jätkab Bernal.

      „Uusaastaöö oli, ma olin väsinud.”

      „Olid sa ka laiba leidmise ajal väsinud?”

      „Jah.” Erhard mõtleb sõnadele, mis tulid Bill Haji silmadest ja mida ta ei mäleta. See ei ole niisugust laadi teave, mis tema usaldusväärsust suurendaks.

      „Millal sa viimati arsti juures käisid?”

      „Ah, ära jama,” ütleb Erhard ja võtab oma juhiloa välja. Taksojuhil peab see alati kaasas olema, aga ta pole seda kunagi näidanud kellelegi peale Bernali, kes seda iga kord kontrollib.

      Bernal vaatab kuupäeva. Oktoober 2011. „Ega sul öösel nägemisega probleeme pole?”

      „Muidugi mitte.”

      „Võib ju ette tulla. Sinu vanuses.”

      „See on kius. Kaks taksojuhti on minust vanemad.”

      „Tegelikult mitte. Alberto Ramirez on kuuskümmend kaheksa. Luís Hernaldo Esposito on kuuskümmend kuus.”

      „Tubli töö, noormees. Aga ma olen sellegipoolest hea juht.”

      „Ma tean, aga sa oled ka nii kangekaelne, et ma võiks sind selle eest kinni pidada.” Äkitselt ilmub Bernali silmadesse kummaliselt tõsine pilk. „Eremiit, ma pean sinult midagi küsima.”

      Sellest nimest ei saa kuidagi lahti. Mõne aasta eest ärritas see teda ja ta üritas sundida inimesi teda Jorgensoniks kutsuma. Aga sellest ei tulnud midagi välja. Ei ole midagi püsivamat kui ekslik hüüdnimi. „Lase tulla,” ütleb ta.

      „On üks asi … üks asi, mis puudutab Bill Hajit, mida me tahaksime teada.” Bernal vaatab ringi.

      „Ole rahulik. Siin pole mitte kedagi peale meie. Ja sokkude.”

      „Ma palusin Pérez-Lúñigol autos oodata.”

СКАЧАТЬ