Eremiit. Thomas Rydahl

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ all nagu mürki söönud kitsed ega saaks oma täispuhutavalt mööblilt püstigi, kui Erhard peatuks. Praegu ei ole majakeses kedagi, tuled ei põle, küllap on nad välja läinud, randa või linna.

      Ta jõuab mereäärsesse kurvi. See on äge kurv. Eriti kui oled kurguni Lumumbat täis ja odav konjak kirvendab igas sõrmeliigeses. Tee on pehmeid auke ja väikesi kive täis. Auto kere vappub. Auto hakkab külglibisema, kui kiirus tõuseb üle seitsmekümne, ja see teeb kõdi, nii et ta ei saa muidu, kui peab naerma pahvatama. Ta laseb ka pahvaku kõhutuult, see ei ole kuigi lõbus, ta ei saa sinna midagi parata, nii on see olnud viimased paar aastat. Niipea kui ta natukenegi kõhulihaseid pingutab, liigub õhk mööda soolikaid püksi, see on valus ja ühtlasi vabastav. Nüüd kulgeb sõit mäest alla ja kurv teeb oma viimase looke. Tulede valgel näeb ta üht sokku keset teed seismas, sõidab tema ümbert ringi ja vaatab sokku salongipeeglist, too on Hardy moodi, aga ei saa olla tema, mitte siin, majast nii kaugel. Sokk on juba pimedusse kadunud.

      Mõtted on mujal ja ta ei jõua vastutulevat autot märgatagi, enne kui see on liiga kitsal teel temast juba mööda saanud. Ta tajub põhiliselt ainult hääli. Kuiva vuhinat. Metalset varju auto kõrval. Külgpeegli kolksatust vastu akent.

      „Kuradi amatöör,” hüüab ta oma üllatuseks taani keeles. Ta ei olegi vist unustanud, kuidas vannutakse. Ta jätkab kurvi läbimist, teine auto on silmist kadunud, punased tagatuled öösse mattunud. Pole mõtet seisma jääda, et kahju üle vaadata. Ta teeb akna lahti ja sätib peegli tagasi õigesse asendisse. Klaas on haraliselt pragunenud: kaheksa allapoole suunduvat juuspeent joont.

      Must Montero. Kindlasti elumees Bill Haji, kes selle tee ääres rantšotaolises villas elab ja hobuseid peab, temal on kombeks sõita mööda Alejandro teed jõhkralt ja kiiresti, justkui põleks tema selja taga meri. Erhardi süda peaks praegu kurgus olema, aga asub siiski omal kohal, kuna Lumumba on teda tuimastanud ja väljavaade juuksuri tütrega kohtuda pabinasse ajanud.

      Ta keerab teelt ära ja sõidab Corralejosse. Asfaldist õhkub soojust. Väikestes autodes on noored, kes annavad signaali ja laulavad. Ta veereb mööda Avenidat sadama poole ja pargib Calle Palangrele. Jätab auto sinna, kuhu saab.

      Ta kavatseb juuksuri tütre juurde minna. Uksele koputada. Ta on juba näost punane ja häbeneb, kujutledes naise pilku, kui too teda ukse taga näeb. Tere õhtust ja head uut aastat, kavatseb Erhard öelda. Ta on naist tähele pannud. Ma olen sind pildi peal näinud, su ema juures. Mõelda vaid, äkki on tal seljas niisugune suvekleit, lõtvade õlapaeltega, mis kogu aeg alla vajuvad. Tühja sest, et tal prillid on. Erhard ei ole nõudlik.

      Aga kui ta mänguasjapoe juurde jõuab ja korterite poole vaatab, on aknad pimedad. Maja kõigil kolmel korrusel. Naine istub kindlasti teleka ees. Joob valget veini ja loodab, et keegi tuleb külla. Erhardile kuluks ära üks drink. Midagi põrgulikult kanget. Natuke keelekastet, et jutt jooksma hakkaks. Pole ju mõtet niisama seista ja vahtida nagu mingi kuramuse extranjero1. Ta kõnnib mööda tänavat edasi ja pöörab Via Ropiale. Suundub Centro Atlántico poole. Seal on alati rahvast, enamjaolt turistid, inimesed, keda ta ei tunne. Ta astub Flicksi sisse ja läheb baarileti juurde. Ta tellib. Tellib Rusty Naili ja teeb koguni kahele nurgas istuvale mehele joogid välja. Nemad ei ole linnameluga harjunud, nad on oliivikasvatajad, kes on tulnud naisi jahtima, kuid passivad meeleheitlikult lähestikku palmi taga nagu hiired ega paista õieti väljagi.

      3

      Jäänud on veel kaheksateist minutit. Baari tagaseinal näitab televiisor pilti Times Square’ilt, ilutulestikku Sydney sadama kohal, Big Beni pikki osuteid, mis XII peal kokku saavad. Baarimees hõikab: kas olete uue aasta tulekuks valmis? See kõlab nii paljutõotavalt, nii lihtsalt. Justkui sa jätaksid kõik vana maha ja võtaksid uude aastasse kaasa vaid selle, mis on uus. Uus ei ütle Erhardile midagi. Uus ei ole tema moodi. Ta ei vaja uut. Ta ei taha uut. Ta tahab ainult, et vana korralikult käituks. Seitseteist minutit. Ta võib veel jõuda uksekella helistada ja Petra tütrele head uut aastat soovida. Võib-olla on tollel seljas negližee või mis selle nimi ongi, ta on joonud valget veini ja vaadanud vanu osi komöödiasarjast „7 vidas”, mis kõigile meeldib. Tal on juuksed märjad, ta on võtnud jahedat vanni.

      Inimjõgi voolab välja tänavale. Erhard peaaegu tõugatakse pukilt maha. Ta maksab ühe rahatähega ja talle tuleb meelde, miks ta turistikõrtsides ei käi: nad võtavad viski ja Drambuie’ eest üle kahekümne euro. Ta väljub koos rahvasummaga ning kõnnib tagasi Calle Palangre poole. Ületab tänava ja läheb trepikotta sisse. Maja on Franco-aegne ning trepp on lihtne ja koobaltsinine. Ta jõuab teisele korrusele ja loeb kolmelt ukselt nimesid. Korteritest kostab valju muusikat, aga seal ei ela ühtki Luisat ega L-i.

      Ta läheb ülespoole. Trepikoja kõleda tule valgel seisab üks paar ja suudleb, aga kui Erhard neist möödub, jätavad nad häbenedes järele ja lähevad alla.

      Hetkeks seisatades ja hinge tõmmates vaatab ta nimesilte ja läheb siis edasi viimasele korrusele. Kolm korrust, igaühel kolm ust, teeb kokku üheksa ust.

      Kolmandal korrusel elab Federico Javier Panôs ja keegi Sobrino. Ja keskel Luisa Muelas. Tema uksesilt on suur ning kullatud ja nimi on soliidses kursiivkirjas. Kindlasti kingitus Petralt ja tema mehelt. See on traditsiooniline soolaleivakingitus vanematelt, kui kolmekümneaastased lapsepõlvekodust välja kolivad.

      Kõigi uste taga näib valitsevat vaikus. Erhard surub kõrva vastu Luisa Muelase korteri ust ja peaaegu soovib, et teda ei oleks kodus. Aga kuulda on vaikseid helisid, kolinaid, naginaid, pominat, võib-olla on need ainult telekahääled.

      Ta ajab end sirgu ja koputab oma terve käega, paremaga, uksesilma kohal vastu siledat puitu. Kell on nelja minuti pärast kaksteist. Võib-olla kaob tema koputus linna uusaastahäälte sekka ära.

      Äkitselt näeb ta uksesildil üht nägu.

      See on loppis nägu. Paluv, segaduses nägu, kus domineerivad kaks silma, mis on surutud kortsulise ja kareda naha keskele, ja kõige all on väsinud habe. See on meeleheitel nägu. Ta näeb selles näos armastust ja leina, ta näeb selles näos aastakümneid kestnud imestust ja alkoholi. Ta näeb selles näos küünilist vaatlejat, hindavat ja hukkamõistvat. See on kohutavalt moondunud nägu, kuhu on raske sisse tungida, mida on raske välja kannatada, raske armastada. Aga mis kõige hullem: see on tema nägu. Nähtud ainult auto salongipeeglis, avalike tualettide kõverates peeglites katkiste kraanikausside kohal, poe vaateaknal, aga ta on eelistanud seda mitte vaadata. Sellelt näolt saab küsida vaid üht.

      Mida sul anda on?

      See ongi tegelikult kõige hirmsam. Kohtumine. Hetk, kui sa end elus ettepoole kallutad. Ja ütled: ma tahan sind. Hetk, mil juhuslikkus lõpeb ja sa võtad sind ümbritseva maailma suhtes seisukoha ja palud teist inimest seda vastu võtta. Hetk, mil kaks seebimulli lõhuvad peegli ja saavad üheks. See ei toimu suudluse ajal ega seksi ajal ega isegi mitte siis, kui sa teda armastama hakkad. See toimub sel kohutaval sekundil, kui sa söandad lagedale tulla jabura väitega, et oma kohalolekuga on sul teisele inimesele midagi anda.

      Nüüd kuuleb ta ukse tagant helisid. Helisid, mida tekitavad sokkides jalad. Tulen, ütleb peenike hääl. Kell on kahe minuti pärast kaksteist.

      Erhard ei suuda, kohe mitte kuidagi ei suuda. Ta kallutab end trepi kohale ja laskub küljetsi alla. Alla, alla. Ta kuuleb, kuidas kõige ülemisel korrusel uks lahti läheb. Halloo, ütleb hääl. Valju muusikaga korteritest mööda. Välja, tänavale. Ta koperdab kähku minema, mööda seinaäärt nagu rott, ja lõikab põiki üle tee auto juurde. Calle Palangre on nüüd inimesi täis, sealsamas auto juures kõõlub üks seltskond sigaritega mehi ja tüdrukuid kaksiratsi rolleritel, šampanjapokaalid käes.

      Ülevalt kortermaja akendest hõigatakse midagi. Ta poeb kobamisi autosse ja manööverdab СКАЧАТЬ