Hull laev. Eluslaevnike triloogia II raamat. 2. osa. Robin Hobb

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ tean, et minust pole sünnis sellistel asjaoludel sinuga omavahel kohtuda. Aga meeleheitlikud ajad nõuavad meeleheitlikke abinõusid.” Tema näol oli vabandav ilme.

      Althea turtsatas lõbustatult. „Ma ei usu, et ema sellele suuremat mõtles. Ma kardan, et mind lapsepõlves saatnud mässulise poisstüdruku kuulsus on järgnenud mulle ka täiskasvanuikka. Käitumine, mis minu õe puhul oleks skandaalne, on minu puhul tavaline.”

      Grag sirutas käe üle laua ja pani oma peo tema käele. Ta surus Althea kätt soojalt ja võttis selle siis oma pihku. „Kas minust oleks vale öelda, et ma rõõmustan selle üle? Muidu poleks ma iial sind nii hästi tundma õppinud, et sind armastama hakata.”

      See julge ülestunnistus võttis Althea sõnatuks. Ta püüdis suud liigutada ja öelda, et armastab teda ka, aga vale ei tulnud üle huulte. Veider. Ta polnud teadnud, et see on vale, enne kui püüdis neid sõnu kuuldavale tuua. Tüdruk hingas sisse, et öelda midagi, mis oleks tõsi – et ka tema on Gragist hoolima hakanud, või et need sõnad teevad talle suurt au, kuid noormees tegi pearaputusega ta püüdlustele lõpu.

      „Ära ütle midagi. Sa ei pea seda ütlema, Althea. Ma tean, et sa ei armasta mind, mitte veel. Sinu süda on nii mitmes mõttes veel ettevaatlikum kui minu oma. Ma tean seda algusest peale. Ja kui ma poleks teadnud, siis nägi Ophelia kurja vaeva, et see mulle selgeks teha, kui ta mulle juhtnööre andis, kuidas sind kosida.” Ta naeris ennast halvustavalt. „Mitte et ma oleksin temalt nõu küsinud. Ta on väga paljuski nagu mu teine ema. Ta ei oota, et ma küsiksin.”

      Althea naeratas tänulikult. „Sul pole minu eest vähimatki süüd, Grag. Sa pole teinud midagi, mis võiks mu tundeid sinust ära pöörata. Minu elu pole andnud mulle viimasel ajal üldse aega, et ma saaksin omaenda lootustele ja unistustele mõelda. Perekonna mured lasuvad raskelt mu õlgadel. Meie liinis pole täiskasvanud mehi, nii et see kohustus langeb täienisti minule. Keegi teine ei saa Vivaciale järele minna.”

      „Nii oled sa mulle rääkinud,” nõustus Grag häälega, millest ei kostnud täielik nõusolek. „Ma olen loobunud lootmast, et sa võiksid ehk minuga kaasa tulla. Küllap tunduks see isegi sellisel ajal nagu praegu liiga rutaka pulmana, et sünnis olla.” Ta pööras tüdruku käe oma pihus ümber ja silitas pöidlaga üle ta peopesa. Mõnuvärin siuhkas mööda Althea käsivart üles. Noormees hoidis pilku ta käel, kui küsis: „Aga hiljem? Tulevad paremad ajad …” Ta jäi oma sõnade üle mõtlema ja naeris siis kibedalt. „Või siis ehk halvemad. Mulle meeldiks, kui saaksin endale öelda, et mingi aja pärast seisad sa minu kõrval ja ühined meie perekonnaga. Althea. Kas sa tuled mulle naiseks?”

      Althea sulges silmad ja tundis hetkeks valupistet. Siin oli hea mees, aus ja õiglane mees, nägus, ihaldusväärne, isegi rikas. „Ma ei tea,” vastas tüdruk vaikselt. „Ma olen püüdnud vaadata tulevikku ja kujutada ette aega, kui minu elu kuulub jälle mulle ja ma saan seda korraldada nagu mulle meeldib, aga ma ei suuda nii kaugele näha. Kui kõik läheb hästi ja me võidame Vivacia tagasi, siis tahan ma ta ikkagi Kyle’i käest endale saada. Kui ma ta kätte võidan, lähen ma temaga merele.” Ta vaatas siiralt mehele silma. „Me oleme sellest rääkinud. Ma tean, et sa ei saa Opheliat maha jätta. Kui mina peaksin kord veel Vivacia kätte saama, ei jäta ma teda enam. Mida see meie jaoks tähendab?”

      Gragi suu kõverdus mõrult. „Sa muudad endale edu soovimise minu jaoks väga raskeks, sest kui sa saad, mida ihkad, jään mina sinust ilma.” Kui Althea kulm hakkas kortsu minema, puhkes mees valjusti naerma. „Sa ju tead, et ma soovin sulle edu. Aga siiski – kui sul see ei õnnestu … Noh, ma ootan sind. Koos Opheliaga.”

      Althea langetas pilgu ja noogutas pakkumise peale, kuid tundis oma südames pisukest hirmuvõbinat. Mis siis, kui nende retk nurjub? Teda ootab ees pikk elu ilma oma laevata. Vivacia on tema elust igaveseks läinud. Elu Gragi naisena, reisijana tema laeva pardal, tegelemas pisiperega, et nood üle reelingu ei pudeneks. Elu vaadates, kuidas ta pojad üles kasvavad ja oma isaga minema purjetavad, samal ajal kui tema koju jääb, majapidamist juhib ja tütreid mehele paneb. Tulevik tundus järsku kui pingule tõmbuv võrk, mis ta endasse vangistab. Althea püüdis hingata, püüdis end veenda, et temaga ei lähe nii. Grag tundis teda. Ta teadis, et Althea süda kuulub merele, mitte kodule. Aga täpselt samamoodi, nagu leppis mees praegu Althea kohusega tema perekonna ees, ootab ta hiljem, et Althea täidaks oma kohust tema ees. Milleks muuks muidu meremehed naise võtsid kui selleks, et kodus oleks keegi, kes maja peaks ja lapsi kasvataks?

      „Ma ei saa sulle naiseks tulla.” Uskumatusega kuulas Althea end neid sõnu valjusti välja ütlemas. Ta sundis end mehele otsa vaatama. „See hoiabki mind sind tõeliselt armastamast, Grag. Teadmine, et ma pean selle eest säärast hinda maksma. Ma võiksin sind armastada, väga lihtsalt, aga ma ei suudaks elada sinu varjus.”

      „Minu varjus?” küsis noormees hämmeldunult. „Althea, ma ei mõista. Sa oleksid minu naine, minu perekonnas aukohal, Tenira pärijate ema.” Tema häälest kostis siiras valu. Grag otsis sõnu. „Sellest enamat ei ole mul pakkuda. See on kõik ja viimseni, mis mul on pakkuda naisele, kellega naitun. Seda ja iseennast.” Tema hääl kuhtus sosinaks. „Ma lootsin, et sellest piisab, et sind endale võita.” Aeglaselt avas mees oma peo. Tundus, nagu oleks ta linnu vabadusse päästnud.

      Vastutahtmist tõmbas Althea käe ära. „Grag. Ükski mees ei suuda pakkuda mulle sellest enamat – ega paremat.”

      „Isegi mitte Brashen Trell?” küsis mees järsult. Tema hääl muutus seda öeldes kähedaks.

      Althea sisimas kerkis ülespoole kohutav külmus. Grag teadis. Ta teadis, et Althea oli Trelliga maganud. Tal oli hea meel, et ta istus. Ta püüdis oma näoilmet kontrollida, võideldes samal ajal möirgamise vastu kõrvus. Sa nimel, ta minestab ära! See oli naeruväärne. Ta ei suutnud isegi täielikult mõista oma reageeringut Gragi sõnadele.

      Mees tõusis äkitselt ja kõndis lauast veidi eemale. Ta põrnitses välja öisesse metsa. „Nõnda. Sa siis armastad teda?” Tema sõnad olid peaaegu süüdistavad.

      Süü ja häbi muutsid Althea suu kuivaks. „Ma ei tea,” suutis ta karedalt vastata. Ta püüdis kurku puhtaks köhatada. „See oli lihtsalt miski, mis meie vahel juhtus. Me olime mõlemad joonud, õlles oli uimasti ja …”

      „Ma tean seda kõike,” tõrjus mees järsult. Ta ei vaadanud endiselt Althea poole. „Ophelia rääkis mulle kõik ära, kui ta mind hoiatas. Ma ei tahtnud teda uskuda.”

      Althea langetas näo kätele. Hoiatas. Tema sisikonda rappis järsku haigutav tühjustunne. Ta kahtles äkitselt, kas ta oli Opheliale üldse kunagi meeldinud. „Kui kaua sa oled teadnud?” suutis ta kuuldavale tuua.

      Grag ohkas raskelt. „Sel ööl, kui ta ärgitas mind sind suudlema, ja ma tegin seda … Ta rääkis mulle hiljem. Küllap ta vist tundis, oh, ma ei tea, ennast süüdi. Pelgas, et ma võin haiget saada, kui sinusse liiga sügavalt ära armun ja siis avastan, et sa pole … mida ma ootasin.”

      „Miks sa mulle varem ei öelnud?”

      Althea tõstis pea ja nägi noormehe viltust naeratust. „Ma arvasin, et see pole tähtis. Muidugi häiris see mind. Ma oleks tahtnud selle kaabaka maha lüüa. Kõigist halbadest asjadest, mida teha … aga siis ütles Ophelia, et sul võib endiselt tema vastu tundeid olla. Sa võid isegi temasse veidi armunud olla?” See oli innutu küsimus.

      „Ma ei usu,” vastas Althea vaikselt. Tema oma hääle kahetisus üllatas teda.

      „See oli teine kord,” märkis Grag kibestunult. „Sa tead, et sa mind ei armasta. Aga tema suhtes pole sa kindel.”

      „Ma olen teda tundnud väga kaua aega,” vastas tüdruk lamedalt. Ta oleks tahtnud öelda, СКАЧАТЬ