Vanakuradi vanaema. Viktor Suvorov

Чтение книги онлайн.

      „Esimene mandritevaheline ballistiline rakett maailmas – meie oma!”

      „Esimene sputnik – meie oma!”

      „Teeme varsti pommi, mida pole kellegi maailmas!”

      „Saadame esimesena inimese kosmosesse! Koroljov lubas aasta lõpuks!”

      „Aafrika ärkab!”

      „Aasia ärkab!”

      „Ladina-Ameerika ärkab! Kuubal ehitab Fidel sotsialismi!”

      Ja järeldus: on aeg! On aeg kapitalismile lõpp teha!

      Päris hiljuti, 14. jaanuaril 1960. aastal, kuulutas särav Nikita Hruštšov NSV Liidu Ülemnõukogu istungjärgu tribüünilt, et möödunud 1959. aasta läheb inimkonna ajalukku kui esimene kommunismi hoogsa ehitamise aasta Nõukogude Liidus. Esimene kommunismi faas saab valmis 1970. aastaks, lõplik triumf – 1980. aastaks.

      Kuid kommunism ei saa eksisteerida kõrvuti koletisliku inimeste rõhumisega kapitalistlikes riikides. On aeg sellele lõpp teha.

      GRU ülem armeekindral Ivan Aleksandrovitš Serov tõstis veidi raskeks muutunud pead, vangutas seda, pühkides minema kerge viinauima. Mis ta kuuleb? On aeg lõpp teha? Milliste jõududega?

      Järsk inimene oli Ivan Aleksandrovitš. Valitses karmilt. Armastas mahalaskmisi. Ei armastanud tühja ammuli sui vahtimist kohtuotsuste täideviimisel, vaid neis aktiivset ja loomingulist osalemist. Armastas alluvatele eeskuju anda: näe kuidas peab! Tulistada lohku, kus pealuu ühineb selgrooga.

      Ivan Aleksandrovitš käis kogu elu Hruštšovi nagu jäälõhkuja järel. Toetas teda alati ja kõiges. Üksmeelne grupp tõukas Hruštšovi üles, aga tema, roninud pisut kõrgemale, vedas gruppi enda järel.

      Varem oli grupis ka Žukov. Tema ju päästiski Hruštšovi 1957. aastal. Kuid Žukov läks hoogu. Tuli ta karjast minema lüüa.

      Kõik oleks hästi, kuid Hruštšov hakkab ise hoogu sattuma. Uh, kuidas veel. Ta ei suuda kuidagi „vanakuradi vanaema” unustada. Vaatas GRU ülem silma Leonid Iljitš Brežnevile, Hruštšovi kõige ustavamale kaasvõitlejale. Ei näinud midagi huvitavat. Vaatas silma Frol Romanõtš Kozlovile, Malinovskile, Birjuzovile, Nedelinile. Ja äkki põrkus Varentsovi pilgule.

      Ja nad mõistsid teineteist.

      Järgmisel pühapäeval on suurtükiväe peamarssal Varentsovi suvilas tohuvabohu. Suure õunapuu all küpsetab kokk šašlõkki. Lõhn on üle terve aia, terve metsa. Mürtsub muusika. Külalised möirgavad moodsat laulu sellest, kuidas mööda öist linna longib vaikus.

      Aga suurtükiväe peamarssalil Varentsovil on tõsine jutuajamine GRU ülema, armeekindral Seroviga. Nad on teiste hulgast kõrvale läinud.

      „Nikita on ketist lahti pääsenud. Kui mingit putru kokku ei keedaks.”

      „Keedab.”

      „Sa tead, Ivan Aleksandrovitš, kõik võib olla märksa tõsisem, kui meile tundub.”

      „Ta kavatseb midagi, ja see võib halvasti lõppeda. Meile kõigile. Kõigile.”

      „Tarvis on variantide üle mõelda.”

      16. mail 1960. aastal toimus Pariisis nelja riigi: Nõukogude Liidu, USA, Suurbritannia ja Prantsusmaa liidrite kohtumine. Peaküsimus – Berliin.

      Teises maailmasõjas Saksamaa purustati ja jagati neljaks okupatsioonitsooniks: Nõukogude, Ameerika, Briti ja Prantsuse. Peale selle jagati Berliin, mis asus Nõukogude tsoonis, samuti neljaks sektoriks, ning samuti – Nõukogude, Ameerika, Briti ja Prantsuse omadeks.

      Kolm Saksamaa tsooni, mis olid lääneliitlaste okupatsiooni all, ühinesid Föderatiivseks Saksamaaks. Kolm Berliini sektorit muutusid Lääne-Berliiniks.

      Aga Lääne-Berliin muutus pinnuks sotsialismi ihus.

      Nõukogude tsoonis võidutses sotsiaalne õiglus, aga Lääne-Saksamaal – inimese ekspluateerimine inimese poolt, kapitalistlik orjus. Seepärast juba paari aasta järel pärast sõda hakkas elu Lääne-Saksamaal ja Lääne-Berliinis jahmatavalt erinema elust Ida-Saksamaal ja Ida-Berliinis.

      Ja idasakslased hakkasid põgenema Läände.

      Piir Ida-Saksamaa ja Lääne-Saksamaa vahel õnnestus tõkestada. Aga mida teha Berliiniga? See on ühtne linn, milles asus sotsialistliku riigi – Saksa Demokraatliku Vabariigi pealinn, ning siinsamas, mõni kvartal eemal – jõle, jälk, ilge, roiskuv, tülgastav kapitalism šikkide kauplustega, milles on kõik olemas.

      Idasakslased sõitsid oma sotsialistliku kodumaa pealinna ja läksid üle tänava lehkavasse kapitalismi. Seal palusid poliitilist varjupaika. Seejärel lennukiga Lääne-Saksamaale.

      Ida-Saksamaalt ei põgenenud mitte kõige halvemad sakslased. Vastupidi – kõige andekamad. Pagesid insenerid, arstid ja õpetajad, ajakirjanikud ja muusikud, lauljad ja kunstnikud, arhitektid ja agronoomid, geoloogid ja diplomaadid. Töölised ja talupojad ei jäänud maha. Eriti ligitõmbav oli elu Läänes noorsoole. Eriline lugu – armee, lennuväe ja laevastiku, politsei ja piirivalvevägede ohvitserid, seersandid ja sõdurid. Siin näidati erilist kärmust.

      Elatustase Lääne-Saksamaal kasvas tormiliselt. Koos selle kasvuga laienes ka põgenike vool Ida-Saksamaalt. Algul – üksikud. Seejärel kümned. Jõuti sadadeni. 1960. aasta suvel jõudis põgenike vool kiiruseni üks inimene minutis. 60 inimest iga tund. Poolteist tuhat ööpäevas. Veerand miljonit aastas.

      Sotsialistlik Saksamaa sulas nagu jääkild pannil. Tühjenesid külad ja linnakvartalid.

      Esimese Saksamaa pinnal oleva sotsialistliku riigi võimalusi kasutasid täiel määral ka vennad samast ühiskonnaklassist: poolakad, tšehhid, ungarlased, rumeenlased, bulgaarlased. Nende vanem vend, Nõukogude Liit, näitas eeskuju.

      Ida-Saksamaal asus kõige võimsam maavägede grupeering maailmas. Mõistagi, need olid Nõukogude Liidu väed. Nõukogude sõjaväelaste Ida-Berliini külastamist, kui nad ei teeninud otse Ida-Berliinis, ei tervitatud. Kuid see ei päästnud. Nad sõitsid salaja Berliini. Ja kasutasid esitatud võimalust põgeneda.

      Põgenemise ennetamiseks paisati piiramatult jõude ja vahendeid. Nõukogude sõdurite ja ohvitseride seas tehti intensiivset tööd, mille mõtet võis väljendada kahe sõnaga: põgeneme ära! Leidus neid, kes vastasid: põgeneme! Jooksis selline sõdur nagu Ameerika tsooni, ameeriklased kuulasid ta üle, sõdur jutustas kõike, mida teadis. Pärast lasti ta Kodumaa reetmise eest maha. Ebameeldivaks momendiks oli „ameeriklaste” ootamatu üleminek kodusele nõukogude sõimule.

      Samasugust tööd tehti Ida-Saksamaa elanikkonna hulgas.

      Kuid kulutused provokaatoritele ei tasunud end ära. See, kes otsustas põgeneda, põgenes tavaliselt kellegagi nõu pidamata, kedagi usaldamata… Nende hulgas oli ka neid, kes ise eile KGB käsul kallutasid seltsimehi põgenemisele.

      Kuid isegi rahva massiline pagemine ei olnud peamine pahe. Peamine oli selles, et kõik said aru: SEAL ON PAREM! Aga meil tehakse midagi valesti. Midagi on tarvis muuta.

      Seltsimeestel Kremlis oli tarvis midagi otsustada.

      Aga СКАЧАТЬ