Minu Eesti 3. Mis juhtus?. Justin Petrone

Чтение книги онлайн.

      KUS TULD, SEAL SUITSU

      Ma olen seda omaenda silmaga korduvalt näinud. Sa viid aasta läbi vana puitu ühte ja samasse kohta, kuni viimaks on käes kauaoodatud sündmus – suvehari, jaanilaupäev. Selle tähistamiseks paned sa oma kuhilale tule otsa. Sa topid sinna ajalehti või pappi, kallad selle üle bensiini, õli või samakaga, nagu sulle endale meeldib. Siis tõmbad sa tikku ning tuuletõmbuse käes lahvatab see leekidesse, su omaenda isiklik vulkaan.

      Kui tuli on süttinud, tuleb natuke aega oodata. Siis hakkavad piiksuma ja ägisema ja sehkendama kõik need pisielukad, kes on vahepeal sinna hunnikusse endale kodu rajanud. Hiired, konnad, vesilikud – põrgutulest põgeneb ummisjalu kõiksuguseid elukaid. Sõna otseses mõttes elu eest. Nad pagevad metsa ja aita, aasale ja oja äärde, naabri majja, kus seina taga on ohutu tühimik. Tuli, suits, elukad. Üks õige maaelu on juba kord selline.

      Eestlased kutsuvad seda põrgukatelt jaanituleks. Teadmine neist pühadest leekidest on nende kollektiivses ajus. Nad räägivad tõsiselt, et kui üle jaanitule hüpata, läheb järgmisel aastal hästi. Eestlased usuvad seda tõemeeli. Nad usuvad tule väge nii, nagu moslemid usuvad Allahit.

      Ka minule meeldivad need lõkketuled. Mul pole nendega mingit kinnisideed nagu mõnedel eestlastel, need lihtsalt meeldivad mulle. Need annavad mulle inspiratsiooni ja sooja. Mulle meeldib end tule lähedale kerra tõmmata, nii lähedale, et peaaegu ei tunne enam ninaotsa ja põsenahka, ning kuulata, kuidas puu kuumuses praksub ja praguneb. See on virgutav pahvakas, uued tuleristsed, otsekui saun lageda taeva all. Mulle meeldib uurida ka leekide värvi, kuidas nad lähevad kollasest siniseks, verekarva ruskest roheliseks. Ühesainsas lõkkes toimub nii mõndagi.

      Mulle tundub, et minu elu Eestis on olnud nagu jaanituli. See on olnud kirglik ja segane sõit, mis küpsetab su läbi. Tulin siia palju aastaid tagasi, teadmata, mis minuga siin juhtub, ma abiellusin ja sain lapse, sõitsin siis mõneks ajaks New Yorki, kuid naasin, kuna tundsin, et Eesti kutsub mind. Arvasin, et võib-olla saab minust Eestis õpetlane, või hakkan ma diplomaadiks või saab minust ülikõva rahvusvaheline ajakirjanik. Selle asemel kirjutasin ma hoopis mõned meelelahutuslikud raamatud Eestist. Siis juhtus jälle midagi kummalist ning ma pidin taas lahkuma. Nüüd olen ma tagasi.

      Minu raamatud on nagu selle tulise elu suits. Neil on küll päris asja lõhn, aga nad pole siiski päris. Nad rulluvad lahti ja heljuvad kenasti tähtede poole, aga võib-olla jäävad hoopis udustel maateedel ja linnatänavatel kotti, ripuvad seal paksu ja pahaendelisena ning teevad hingamise raskeks.

      Seda see raamat ongi. Suits. Sel tuulepealsel maal veedetud tuliste aastate suits.

      POMMIAUK

      Sõnad kõnelesid Viljandi nime päritolust. Need oli kirja pannud üks kohalik ajaloolane 1962. aastal, sõnade kohal oli foto järvekaldast ning sealsetest villadest. See kõik oli uhkelt raamitud ja klaasi alla pandud. Valge puitmööbli ja meeldivate keerdudega lillemustrilise tapeediga kohvikust oli kosta inimeste suminat ja klaaside kõlksumist, džässikitarristi tinistamist ning vist ka kedagi teisel pool tualetiust ootamas ja linki kruttimas, et teada anda oma olukorra pakilisusest. Kuid midagi polnud teha, mina lugesin ikka veel.

      „Vi“ oli „vee“ vanem vorm, kirjutas ajaloolane. „Ljandi“ aga meenutas Tallinna muistset nime Lindanise, mis tähendas linnust või kindlust. See’p see oligi: Viljandi ehk veelinn. Osaliselt oli see tänini tõsi. Vanadelt joonistustelt ja gravüüridelt on näha, et linna kõrval asuva veekogu veetase oli kõrgem ning kõrgemad olid ka jõed. Olin kuulnud, et õiget sorti laevaga pääses vanasti Tartust ja Pärnust Viljandisse seilates, mööda praeguseks kuivanud veeteid.

      Nüüd aga ei tundunud Viljandi olevat mitte veelinn, vaid pigem seisva veega konnatiigi moodi. Viljandist ükskõik kuhu pääsemiseks oli tarvis autot. Edasi-tagasi sõit Tallinna raiskas su päevast viis tundi. Tartu oli tunnipikkuse teekonna kaugusel. Pärnu oli pisut kaugemal. Ma ei vaevunud isegi üles tähendama, kui kaua kulub selleks, et jõuda meie tallu Setomaal Venemaa piiri ääres. Noil pikkadel päevadel ma lihtsalt sõitsin.

      Age leidus ka neid inimesi, kes Viljandit konnatiigiks ei pidanud. Selle käputäie arvates oli Viljandi boheemlaslik juveel: see sädeles kunstnikest, aktivistidest ja ekstsentrikest, kes olid peitu pugenud ülejäänud maad laastanud labase kommertslikkuse eest, see oli pelgupaik neile, kes soovisid näha oma lapsi kannelt sõrmitsemas ja lossivaremeis mängimas, mitte arvuti ees passimas.

      Oli aga neidki, kes siunasid seda Viljandi niinimetatud „linna“ elanikest tühjaks jooksvaks alkohoolikute ja pensionäride tugipunktiks. Üks Viljandi tolmu jalgadelt pühkinud sõber kutsus oma kodulinna pommiauguks.

      „Kuidas sa suudad selles pommiaugus elada?“ küsis see eestlasest sõber minu käest. Tema ise oli pommiaugust lahkunud kaheksateistkümnesena ega vaadanud tagasi. Nüüdseks ei olnud ma enam päris kindel, kuidas teda kutsuda. Tema ema oli talle nimeks pannud Priit, kuid pärast Los Angelesse kolimist ning Hollywoodis muusiku- ja filmikarjääri alustamist hakkas ta end Bradiks kutsuma. Brad Jurjens, teate küll, nagu Brad Pitt! Igal aastal naasis Priit-Brad mõneks nädalaks Pommiauku emale külla, kuid siis kadus ta jälle Inglite Linna tagasi. Kui ta aga kohal oli, kutsus ta mind kõrtsi, kus larpis õlut, vahtis päikeseprillide varjust naisi ja esitas mulle piinlikke küsimusi.

      „Seleta mulle see asi ära. Kuidas suudab üks sinusugune ameeriklane sellises pommiaugus elada?“

      „Kas sa tõesti pead enda kodulinna mingiks pommi-auguks?“

      „Muidugi! Miks ma siis sinu arvates jalga lasin?“

      Enam-vähem sama küsimuse esitas mulle minu uus tuttav Diego, kes tuli Viljandi folgi ajal meilt läbi ning küsis vaiksel ja kurnatud häälel: „Kuidas suudab üks sinusugune New Yorgi tüüp siin elada?“

      „Et sellises pommiaugus või?“

      „Si.“

      Diego ei küsinud mult seda meie eestlannadest naiste kuuldes. Ei, ta otsustas sellega oodata, kuni me jõuame tänavale. See polnud küll teab mis tänav. Kui meie pere sisse kolis, oli Sepa tänav rohkem nagu teerada. Olid mõned munakivijäänukid, kuid suurema osa neist oli keegi ettevõtlik viljandlane kunagi üles kaevanud ja maha müünud ning järele jäänud sillutis oli nii episoodiline, et ma olin seda pelgama hakanud, seda peamiselt sügiseti ja kevaditi, mil kas sadas vihma või sulas lumi, kuna selle pori sisse olid peitunud sügavad lombid, kuhu auto lendas pauguga sisse ja jäi kinni. Iga kord, kui see juhtus, mõtlesin ma oma eestlasest sõbrale Hollywoodis ning muigasin endamisi „selle pommiaugu“ üle.

      Tol suvepäeval aga käis meie tänaval tee-ehitus, igal pool oli muda ja liiva ning torud turritasid imelike nurkade all välja.

      Õhus oli ka lootust. Olin juba pikka aega kartnud, et Viljandis ei muutu mitte miski mitte kunagi. Ning ometi oli see siiski muutunud selle mõne aasta vältel, mil ma seal olin elanud, ning muutunud peamiselt paremaks. Viljandisse jõudsid muutused lihtsalt hiljem kui Tallinna ja Tartu ja Pärnusse, muud midagi. Ma olin veendunud, et kunagi võib ka Sepa tänav enda üle uhkust tunda. Ehk jõuab ka ülejäänud linn selleni. Võib-olla avatakse ühel ilusal päeval isegi toimiv kino ja äkki lausa veekeskuski.

      Kuid sellega läheb veel aega. Tol päeval olid pehkinud lauad endiselt üle seisva veega lompide laotatud. Läbi õhu immitses ninasõõrmetesse koerasita vaevu tajutavat hõngu ja kuna paistis, et haisu allikat ei ole kunagi võimalik СКАЧАТЬ