Kas süda on ümmargune? 2. osa. Epp Petrone

Чтение книги онлайн.

      Igaüks, kes läheb saarele, tuleb tagasi enda saarega.

      Palun järgnevat lugeda kui ilukirjandust. Minu isiklikust Robinsonisaare kogemusest on möödunud kaksteist aastat, toonased sündmused on minu fantaasias värvi juurde saanud ning kokkuvõttes on sündinud lugu, mida ei saa mitte mingil juhul võtta dokumentaalsena.

      Ida naine ja lääne mees

      See lugu algab lõbutüdrukute tänavalt. Nooremas keskeas valge naine istub üksinda aknaaluses lauas ühes kohvikus, õigemini paari lauaga hamburgeriputkas. Punased tuled plingivad paberil ta ees, ta kätel ja näol.

      Ta on äsja tulnud hotellist, ära oma mehe ja laste juurest, et enne magamaminekut selle linna kurikuulsat ööelu vuajeristi kombel veidi piiluda. Pealegi on tal vaja lahendada üks tähtis küsimus. Sellepärast ta siia reisile vist tulnud ongi.

      “Miks me murrame truudust?”

      Nii on ta selle küsimuse enda ette paberile kirjutanud. Ta teeskleb edasikirjutamist, et samal ajal vaadata akna taga plinkvalguses kükitavaid, seisvaid ja kõndivaid kaasinimesi. Teda ei huvita täna need ootavad tüdrukud. Teda huvitavad pigem need mehed, kes pisikeste mustapäiste tüdrukute eest mööda kõnnivad, neid varjamatult vahivad ja nendega juttu teevad: naeratades, flirtides, justkui teismelised tantsupeol… Vähemasti nii tundub valgele naisele, kes läbi aknaklaasi ei kuule ja saab toimuvaid stseene ainult tummfilmina ette kujutada.

      Üks tüdruk on selja vastu posti toetanud, ta istub ja loeb. Enamik tüdrukuid on omaette seismas või kükitamas, mõned ajavad paarikaupa juttu. Vanemad ja nooremad, kõigil neil on seljas lühikesed liibuvad kleidid või seelikud. Mehed on peamiselt kahes univormis: enamik särkide ja lühikeste pükstega, vist turistid; ja mõned lahtipäästetud kraenööpidega viigipükslased, küllap töökomandeeringute õhtuid veetmas. Nii, nagu valge naise abikaasagi on siia linna tulnud töö asjus. Bangkok on Kagu-Aasia rahvusvahelise äri keskus, sest siin on sõbralik atmosfäär. Nagu näha.

      Ta võpatab: üks purjus olemisega turjakas valge mees komistab ja astub kohvikuuksest sisse. Naljakas, kuidas ta järsku märkab ja nimetab neid vaatlusobjekte suurteks valgeteks meesteks, justkui näeks ta ise neid tai neidude silmadega – olendid teisest ilmast, seksimasinad, rahamasinad…

      Aga tegelikult ta muidugi pole tai tüdruk, ta peaks neid mehi vaatama pigem koju maha jäänud naise pilguga. Kes sind siia lubas, valge naine? Ta muigab, meenutades, mismoodi abikaasa manitses teda hotellitoast välja saates ettevaatusele, sest tänavatel olla palju mehi.

      “Hah, mida saaks minuga siin juhtuda?!” oli ta vastanud. “Ainult seda pean jälgima, et ma üle tee minnes auto alla ei jääks! Ükski mees siin tänavatel pole minust huvitatud.”

      Ennist astus sisse kolm suurt valget triiksärklaste-viigipükslaste esindajat. Nad vaatasid ringi ja kogusid end, silmad läbi suurte akende tänaval – ning märkasid siis teda. Nägudelt peegeldus pahameele ja pettumusega seotud äratundmine. See valge naine siin hamburgerikohviku nurgas ei kuulu siia, ta ei tohiks siin mängu rikkumas olla. Temasugused olgu kodus, ärgu siia linna üldse tulgugi mitte, see siin on meeste mäng!.. Ja veel enne seda, hotellis, luges naine – vähemasti enda meelest – mõtteid ühe pintsaku ja lipsuga kaaskondlase peast. Nad sõitsid samas liftis, mees portfelliga, naine kahe väikese lapsega. Mees piidles teda mõnda aega ja pahvatas kohmakalt, justkui jutualget otsides, aga võibolla ka solvata tahtes: “Jaa, ärimeestele on Bangkok väga hea linn, aga teil niimoodi ise tulla ja ka väikesed lapsed kaasa vedada, te peate ikka natuke hull naine olema! Mis teie abikaasa küll sellest arvab? Ta on ka siin, eks?”

      Naine põrnitses üle lifti võõrast meest, vormis siis suu naeratusetaoliseks grimassiks ning noogutas. Mida sellele vastata? Mõtted, mida ta arvas kaasliftilise peast lugevat, ei olnud just jutusoonele ahvatlevad: “See ogar naine on ennast ja lapsed pealekauba kaasa pressinud, seda kõike ühel põhjusel: ta ei usalda oma meest, ta ei taha, et mees üksi natuke lõbutseks, natuke tai tüdrukutega hullaks.”

      Nii võis see mees mõelda, ja las mõtles. Naine ei hakanud ju ometi võhivõõrale molkusele seletama, mis on selle reisi tegelik eesmärk.

      Alkoholilõhnaline turd mees on end vahepeal kõrvallauda istuma sättinud ja larbib häälekalt kohvi, himur pilk aknast väljas. Ilmselgelt ei kavatse see mees lähitundidel veel magama minna. Naine jälgib tema peegeldust aknaklaasilt, punaste tulede valgusel. Sellest saaks sümboolse foto. Sädelevad värvid mehe silmades ja nahal.

      Huvitav, mida võib see mees mõelda temast, kui ta teda üldse märkab – kes on see kummaline valge naine, kes istub kõrvallauas ja kribib midagi tuledes plinkivale paberile? Võibolla mõjub ta naisena, kes on tulnud oma abikaasat jälitama, tema truudusetust jälgima?

      Mõnes mõttes ongi ta tulnud sellele reisile truudusetust uurima. Ta muigab ja kirjutab selle mõtte üles: tead, mees, ma olen olnud sinu rollis, ma olen kunagi murdnud tõotusi, ja ma tahaksin aru saada, miks see juhtub. Kas sinul on praegu kodus, näiteks… Hollandis, või kust tahes sa oma pika turjaka kehaga siia lennanud oled… naine, kihlatu, sõbranna? Kas sa oled talle täna öösel truu?

      Kaks saksa keelt rääkivat, silma järgi gümnaasiumiealist noormeest astuvad hamburgeribaari sisse, loivavad ringutades leti äärde. Nendes ei ole seda ärevust, mis alkoholilõhnalises kohvilarpijas. Kas nemad on oma doosi juba kätte saanud? Muidugi, neil võib ka lihtsalt ajavahe- ja lennuväsimus peal olla… Poisid tellivad endale papptassidesse kohvi ja kõnnivad roidunult välja. Endast pool põlvkonda vanemat valget naist nad vist nurgas istumas isegi ei märka – tai tüdrukutega võrreldes on too suur, valge, kohmakas, ebanaiselik, ebaeksootiline. Ei ole tal liibuvat seelikut ega tumedat lapsetukka, ei ole musti maalitud silmi ega nukusuuruses kingakesi. Ta ei ole isegi üritanud siia pilti sisse elada, oma särgi ja teksade, meikimata näoga; juba aasta aega on ta tundnud end imelikult vanana. Kolmekümnendate keskpaik on käes. Häirivatest sündmustest siin Kagu-Aasias ühel teataval saarel on ligi kümnend möödas – ta oli need juba peaaegu suutnud unustada, kuni teema hiljuti ta ellu uuesti sisse sõitis. Vahepeal oli ta uuesti abiellunud, teise mehega lapsed saanud, ja nüüd on ta oma elus taas jõudnud samade küsimusteni.

      Mis meid ahvatleb petma? Mis on petmise all? Ja mis juhtub inimesega, kes oma himule järele annab? Ta ju mäletab. Siis tuleb häbi ja varjamine, tuleb saladusega elamine, enesepettus. Ja kuidas see inimest seesmiselt muudab?

      Jälle astuvad kohvikusse uued mehed, jälle komistab keegi uksel; elu oleks justkui täis déjà vu’sid, mis oma mustritega midagi öelda tahavad, aga valge naine ei oska täna muud, kui neid mustreid häguselt aimata.

      Tema ja tailannast müüja on kogu selle öötunni jooksul kohviku ainukesed naised. Valgele naisele meenub jälle ta kunagine töö sel kummalisel saarel, samasuguses lõbujanulises meeleolus, ja seltskonnas, kus oli samuti mehi alati rohkem kui naisi.

      Seltskonna sooproportsioonide tunnetamine mõjutab su naiseks olemist. Omal kombel on see hamburgeriputka perenaine selle koha kuninganna. Tema liigutustes on eneseteadlikkust ja võimu tunnetamist. Ta on ilus tüdruk, seda peegeldub ka tema kuningriigi meeste silmist. Jõuga sunnib valge naine end lahkuma järgmise küsimuse juurest: miks töötab see tai tüdruk siin tänavanurgal hamburgerimüüjana, kui ta saaks uksest väljas ilmselt palju parema sissetuleku? Nii ei tohi küsida.

      Siinsamas tänavast üle viiva sillakese juures, valge naise kohvikuakna raamidesse ulatuva maailma sees on ka üks kerjuste pesakond. Ema, pisike kärbuva kehaga tailanna, istub keskel. Ta kaisus magab kaks tüdrukut, valge naise tütarde vanused, umbes kuue- ja kolmeaastane. Selle märkamine täidab valge naise ebamäärase rahutusega. Kollases kleidis vanem tüdruk on end ema süles magades sirutanud, ta on usalduslikult СКАЧАТЬ