Siidiuss. Robert Galbraith

Чтение книги онлайн.

      „Ei. Aga ta leiab mõnikord naisaustajaid, kes teda imetlevad,” tähendas Leonora Quine ühtäkki eriti avameelselt. „Näiteks nagu see naine, kes saatis talle kirju ja ka fotosid, kus ta on riietatud nagu üks Oweni tegelaskuju. Mõned naised, kes on talle kirjutanud, on arvanud, et ta mõistab neid tänu oma raamatutele või midagi niisugust. Rumalus, eks ole?” leidis naine. „See kõik on ju väljamõeldis.”

      „Kas austajad üldjuhul teavad, kus teie abikaasa elab?”

      „Ei tea,” vastas proua. „Aga see naine võis ka olla üliõpilane või midagi sinnapoole. Mõnikord käib ta ka kirjutamist õpetamas.”

      Uks läks lahti ja sisenes Robin kandikuga. Asetanud Strike’i ette musta kohvi ja Leonora ette tee, lahkus ta kohe ning sulges enda järel ukse.

      „Kas see on kõik, mis on imelikku juhtunud?” küsis Strike. „Väljaheited postkastis ja see teile koju tulnud naine?”

      „Ja minu arvates mind jälgitakse. Pikk tõmmu ümarate õlgadega neiu,” kostis Leonora Quine.

      „Mitte see naine, kes …?”

      „Jah, see, kes meil kodus käis, oli matsakas. Pikkade punaste juustega. See aga oli tumedate juustega ja oleks nagu kühmu hoidnud.”

      „Kas olete kindel, et ta järgnes teile?”

      „Jah, arvan küll. Olen märganud teda kusagil tagapool nüüd juba kaks või kolm korda. Ta ei ole kohalik. Ma pole teda varem kunagi näinud ja olen elanud Ladbroke Grove’is üle kolmekümne aasta.”

      „Hea küll,” venitas Strike aegamisi. „Te rääkisite, et teie abikaasa oli ärritatud. Mis võis teda ärritada?”

      „Tal oli oma agendiga suur tüli.”

      „Kas teate, mille pärast?”

      „Tema raamatu, selle viimase pärast. Liz – see agent – ütles talle, et see on parim asi, mis ta eales on kirjutanud, aga siis kõigest järgmisel päeval kutsus ta Oweni lõunale ja ütles, et seda ei saa avaldada.”

      „Mispärast ta meelt muutis?”

      „Küsige tema käest,” sõnas Leonora Quine, esimest korda pahameele märke ilmutades. „Muidugi oli ta selle pärast pahane. Igaüks oleks olnud. Ta töötas selle raamatu kallal kaks aastat. Juba koju tulles oli sihukeses meeleolus, et läks töötuppa ja krahmas kõik ning …”

      „Krahmas mille?”

      „Oma raamatu – käsikirja ja märkmed ja üldse kõik, ise vandus nagu voorimees, toppis kõik portfelli ning läks minema ja sellest saadik pole ma teda näinud.”

      „Kas tal mobiil on? Kas olete proovinud talle helistada?”

      „Olen, aga ta ei vasta. Ta ei vasta kunagi, kui niiviisi ära läheb. Ükskord virutas ta oma telefoni autoaknast välja,” seletas naine, hääles jälle väike uhkus oma mehe südikuse üle.

      „Proua Quine,” sõnas Strike, kelle ligimesearmastusel olid oma piirid, ükskõik mida ta ka enne William Bakerile ei öelnud. „Olen teie vastu aus: minu teened ei lähe teile odavaks.”

      „Sellest pole midagi,” ütles Leonora külmalt. „Liz maksab.”

      „Liz?”

      „Liz – Elizabeth Tassel. Oweni agent. Tema pärast Owen ära jooksiski. Ta peab selle oma komisjonitasust maha arvama. Owen on tema parim klient. Ta hakkab teda kohe tagasi tahtma, kui saab aru, mis ta on teinud.”

      Strike ei tundunud sellest kinnitusest nii palju lootvat kui Leonora. Ta lisas kohvile kolm tükki suhkrut ja jõi selle ära, püüdes välja mõelda, kuidas oleks kõige parem edasi minna. Tal polnud kuigivõrd kahju Leonora Quine’ist, kes näis olevat üsna harjunud oma ettearvamatu abikaasa jonnimisega, kes leppis tõsiasjaga, et keegi ei suvatse tema kõnedele vastata, ja kes ei kahelnud, et ainsa abi eest, mida tal on loota, tuleb maksta. Kui tema pisut ekstsentriline käitumisviis kõrvale jätta, näis ta olevat läbinisti aus. Aga ikkagi, Strike oli sellest saadik, kui tema äri oli ootamatult hoo sisse saanud, käitunud halastamatult ja võtnud vastu üksnes tulutoovaid juhtumeid. Need mõned inimesed, kes olid tulnud tema juurde looga oma raskest saatusest lootuses, et Strike’i enda isiklikud probleemid (millest ajakirjandus neid esile tõstes pasundas) annavad neile alust eeldada tasuta abi, olid lahkunud pettunult.

      Leonora Quine aga, kes oli joonud oma tee ära sama kiiresti kui Strike kohvi, oli juba püsti tõusnud, otsekui oleks nad tingimustes kokku leppinud ja kõik selge.

      „Hakkan nüüd pigem minema,” tähendas ta. „Mulle ei meeldi Orlando juurest liiga kaua ära olla. Ta tunneb isast puudust. Lubasin talle, et leian mehe, kes aitab ta üles leida.”

      Strike oli hiljaaegu aidanud mitmel jõukal noorel naisel saada lahti oma Citys töötavast mehest, kes oli rahalise krahhi tõttu palju oma ligitõmbavusest kaotanud. Oli kuidagi ahvatlev tuua vahelduseks mees abikaasa juurde tagasi.

      „Hüva,” sõnas mees haigutades ja lükkas märkmiku naise poole. „Mul on vaja teie kontaktandmeid, proua Quine. Ja teie mehe foto kuluks ka ära.”

      Naine pani oma aadressi ja telefoninumbri kirja ümara lapseliku käekirjaga, aga Strike’i soov saada fotot näis teda üllatavat.

      „Milleks on teil pilti vaja? Ta on seal kirjanike peidupaigas. Pange lihtsalt Christian Fisher rääkima, kus see on.”

      Naine oli uksest väljas enne, kui väsinud ja tülpinud Strike laua tagant väljagi jõudis. Mees kuulis teda Robinile reipalt ütlemas: „Aitäh tee eest!”, siis avanes trepimademele viiv uks peegeldunud valgusevälgatusega ja sulgus kergelt värisedes ning uus klient oligi läinud.

      4. peatükk

      Noh, nutikas sõber on päris haruldane asi …

      Strike vajus ooteruumis diivanile. See oli peaaegu uus ja osutus üsna suureks väljaminekuks, kui too kasutatud mööblitükk, millega ta büroo esialgu sisustas, ära lagunes. Diivan oli kaetud kunstnahaga, mida Strike arvas ooteruumi sobivat, aga tegi paraku kõhutuult meenutavaid helisid, kui end sellel valel viisil liigutada. Strike’i abiline – pikka kasvu, vormikas, ilusa näojume ja säravate sinakashallide silmadega – uuris meest üle oma kohvitassi.

      „Sa näed jube välja.”

      „Kogu öö kulus Briti peeri seksuaalelu iseärasustele ja tema katsetele oma hüsteerilist naist rahaga tüssata,” kostis Strike laialt haigutades.

      „Lord Parker?” ahmis Robin õhku.

      „Tema see on,” ütles Strike.

      „Ta …?”

      „Võttis korraga ette kolm naist ja läkitas miljoneid mere taha,” seletas Strike. „Kui oled küllalt külma kõhuga, vaata News of the Worldi pühapäevast väljaannet.”

      „Mis valemiga sa küll selle kõik teada said?”

      „Tuttava tuttava tuttava käest,” deklameeris Strike laulvalt.

      Ta СКАЧАТЬ