Siidiuss. Robert Galbraith

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ üle annab kaubelda,” lausus Strike, „kui klient mulle meeldib.”

      Ta järgnes Leonora Quine’ile kabinetti ja sulges enda järel ukse valju pauguga.

      3. peatükk

      … jäetud üksi, et kannatada kõiki neid hädasid …

THOMAS DEKKER, „Õilis Hispaania sõdur”

      „On ikka alles tüüp, eks ole?” arvas Leonora Quine Strike’i kirjutuslaua ees olevale toolile istudes.

      „Jah,” nõustus Strike otse naise ees olevale toolile vajudes. „On küll.”

      Hoolimata peaaegu kortsudeta roosakast näost ja selgetest helesinistest silmadest tundus naine olevat umbes viiekümneaastane. Puhtaid pehmeid hallinevaid juukseid hoidsid näolt eemal kaks plastkammi ja tema pilkuvad silmad piidlesid meest läbi vanamoeliste liiga suurte sarvraamidega prillide. Tema mantel oli küll puhas, aga ostetud ilmselt kaheksakümnendatel aastatel. Seda kinnitasid patšokid ja suured plastnööbid.

      „Nii et olete siin oma abikaasa pärast, proua Quine?”

      „Jah,” lausus naine. „Ta on kadunud.”

      „Kui kaua ta on ära olnud?” küsis Strike, haarates automaatselt märkmiku.

      „Kümme päeva,” kostis külaline.

      „Kas olete pöördunud politsei poole?”

      „Politseid pole mulle vaja,” ütles naine kannatamatult, otsekui oleks tüdinud seda inimestele seletamast. „Helistasin neile kunagi ja kõik said minu peale tigedaks, sest ta oli kõigest sõbra pool. Owen lihtsalt kaob vahel ära. Ta on kirjanik,” sõnas naine, nagu seletaks see kõik.

      „Ta on varem ka kaduma läinud?”

      „Ta on emotsionaalne,” ütles naine mornil ilmel. „Ta on alailma mõneks päevaks ära kadunud, aga nüüd on see kestnud juba kümme päeva ja ma tean, et ta on tõesti pahane, aga mul on teda kodus vaja. Asi on Orlandos, pealegi on mul vaja veel muudki teha ja …”

      „Orlandos?” kordas Strike, kelle väsinud aju suutis meenutada üksnes Florida kuurortlinna. Tal endal polnud aega sõita Ameerikasse ja kindlasti poleks seda vana mantlit kandev Leonora Quine jõudnud talle sinna piletit osta.

      „Meie tütar Orlando,” ütles proua Leonora. „Tema eest on vaja hoolitseda. Palusin naabrit tema järele vaadata, kuni olen siin.”

      Uksele koputati ja nähtavale ilmus Robini kuldkollane pea.

      „Kas soovite kohvi, härra Strike? Ja teie, proua Quine?”

      Kui nad olid oma soovid Robinile öelnud ja too ukseavast kadunud, lausus Leonora:

      „See ei võta teil kaua aega, sest ma arvan, et tean, kus ta on, aga mul pole aadressi ja telefonikõnedele keegi ei vasta. Ja seda juba kümme päeva,” kordas naine, „aga meil on teda kodus vaja.”

      Strike’i meelest oli vägagi kummaline pöörduda niisuguses olukorras eradetektiivi poole, eriti veel kuna naise välimus rääkis ilmselgelt vaesusest.

      „Kui küsimus on lihtsalt ühes telefonikõnes,” tähendas mees sõbralikult, „siis kas teil pole mõnd sõpra või siis …”

      „Edna ei saa seda teha,” ütles naine ja mees tundis end ülemäära liigutatuna (kurnatus mõjus talle mõnikord niiviisi) naise vaikivast ülestunnistusest, et tal on terves maailmas ainult üks sõber. „Owen keelas neil öelda, kus ta on. Mul on selleks tööks vaja meest,” lisas ta lihtsalt. „Sundige neid ütlema.”

      „Teie abikaasa nimi on Owen, eks ole?”

      „Jah,” kõlas vastus. „Owen Quine. „Hobarti patt” on tema kirjutatud.”

      Ei nimi ega pealkiri öelnud Strike’ile midagi.

      „Ja te arvate teadvat, kus ta on?”

      „Jah. Olime ühel peol, kus oli palju kirjastajaid ja teisi … Ta ei tahtnud mind kaasa võtta, aga ma ütlesin talle: „Mul on lapsehoidja juba olemas ja ma tulen.” Ja nii ma kuulsingi, kuidas Christian Fisher rääkis Owenile sellest kohast, kirjanike pelgupaigast. Ja pärast ma küsisin Oweni käest: „Mis koht see on, millest ta rääkis?”, aga Owen ütles: „Seda ma sulle ei ütle, selles kogu selle kuradi värgi mõte ongi, et pääseda naise ja laste eest peitu.””

      Jäi peaaegu mulje, et Leonora kutsus Strike’i enda üle naerma, nagu tegi tema abikaasa – otsekui mõni ema, kes teeskleb uhkustunnet oma lapse häbematu käitumise üle.

      „Kes on Christian Fisher?” küsis Strike, sundides end mõtteid koondama.

      „Kirjastaja. Noor ja moekas mees.”

      „Kas olete proovinud Fisherile helistada ja küsida tema käest selle pelgupaiga aadressi?”

      „Jah, olen helistanud talle iga päev juba terve nädala, aga nemad ütlevad, et on mu mehele teate edasi andnud ja et küll ta tuleb tagasi koju, aga ta ei ole tulnud. Minu arvates keelas Owen neil öelda, kus ta on. Aga teie ju suudate aadressi Fisheri käest välja nõuda. Ma tean, et te olete tubli,” lausus naine. „Lahendasite selle Lula Landry loo, kui politsei ei teinud midagi.”

      Vaevalt kaheksa kuu eest oli Strike’il olnud kõigest üksainus klient, tema äri käis alla ja väljavaated tundusid lootusetud. Siis aga oli ta prokuratuuri heameeleks tõestanud, et üks kuulus noor naine ei sooritanud enesetappu, vaid tõugati viienda korruse rõdult alla. Järgnenud avalikkuse tähelepanu tõi kaasa tööuputuse, Strike oli paariks nädalaks pealinna kõige tuntum eradetektiiv. Jonny Rokeby oli taandunud Strike’i loos kõigest joonealuseks märkuseks, Strike aga teinud endale ise nime, mida enamik inimesi mäletas küll valesti …

      „Ma katkestasin teid,” lausus mees, pingutades, et oma mõttelõnga korrastada.

      „Tõesti või?”

      „Nojah,” sõnas Strike, kõõritades oma kritseldusi märkmikus. „Te ütlesite: „Asi on Orlandos, pealegi …””

      „Oo jaa,” kinnitas naine. „Pärast seda, kui ta ära läks, on juhtunud imelikke asju.”

      „Missuguseid imelikke asju?”

      „Meie kirjakasti,” lausus Leonora Quine asjalikult, „on sitta topitud.”

      „Keegi on teie kirjakasti väljaheiteid toppinud?” küsis Strike?

      „Jah.”

      „Pärast seda, kui teie abikaasa kadus?”

      „Just. Pagana koer,” ütles proua Leonora ja kulus sekundi murdosa, enne kui Strike taipas, et see käis väljaheidete autori, mitte abikaasa kohta. „Nüüdseks kolm või neli korda, öösiti. Ma ei saa öelda, et on meeldiv seda hommikul leida. Ja siis veel see meie ukse taga käinud naine oli ka imelik.”

      Ta tegi pausi, oodates, et Strike teda tagant õhutaks. Talle näis meeldivat lasta end küsitleda. Nagu Strike teadis, meeldis nii mõnelegi üksildasele inimesele olla kellegi täieliku huvi keskpunktis ja nii püüti seda meeldivat tunnet pikendada.

      „Millal see naine ukse СКАЧАТЬ