Siidiuss. Robert Galbraith

Чтение книги онлайн.

      Üks kiitsakas blondiin heitis pilgu üle õla ja pomises:

      „Ta oli üsna näost ära juba möödunud nädalal Arbutuses.”

      „Asi on „Bombyx Moris”,” seletas pahase olekuga lühikeste tumedate juustega näitsik. „Ja pulma-aastapäeva nädalavahetus Pariisis ei läinud ka hästi. Fenellal oli minu meelest järjekordne jonnihoog. Millal Jerry küll ta maha jätab?”

      „Kas Fenella on siin?” küsis blondiin huvitatult.

      „Kusagil jah,” vastas brünett neiu. „Kas sa meid ei tutvustagi, Nina?”

      Järgnes kiirustav tutvustamine, mille järel Strike polnud kuigi palju targem peale teadmise, et näitsikute nimed olid Miranda, Sarah ja Emma. Neli naisterahvast aga asusid uuesti lahkama Jerry Wildegrave’i õnnetut elu ja joomist.

      „Ta oleks pidanud Fenella juba aastaid varem kuu peale saatma,” arvas brünett. „Nurjatu naine.”

      „Tss!” sisistas Nina ja kõik neli vakatasid ebaloomulikult, kui nende juurde loivas peaaegu sama pikk mees kui Strike. Tema ümarat lõtva nägu varjasid osaliselt suured sarvraamidega prillid ja sassis pruun juuksepahmakas. Ääreni punast veini täis klaasi sisu ähvardas iga hetk tema käele loksuda.

      „Süüdlaslik vaikus,” tähendas mees armastusväärse naeratuse saatel. Tema kõneviisist aimus ülemäärast kaalutlevust, mis ütles Strike’ile, et tegu on vana joodikuga. „Lubage kolm korda arvata, millest oli jutt: „Bombyx Morist” ja Quine’ist. Tere,” lisas ta Strike’i otsa vaadates ja sirutas käe, nende silmad olid samal kõrgusel. „Me pole vist kohtunud või kuidas?”

      „Jerry – Cormoran, Cormoran – Jerry,” ütles Nina otsekohe. „Minu kavaler,” lisas ta, mis oli rohkem adresseeritud kolmele sookaaslasele tema kõrval kui pikka kasvu toimetajale.

      „Cameron või?” küsis Waldegrave kätt kõrva taha seades.

      „Peaaegu,” kohmas Strike.

      „Vabandust,” sõnas Waldegrave. „Ma ei kuule ühelt poolt. Ja daamid, kas teie eelistate siis selle pika tõmmu võõra juuresolekul klatšijutte ajada,” küsis ta veidi kohmakalt, üritades nalja teha, „hoolimata härra Chardi väga selgetest juhtnööridest, et mitte keegi väljastpoolt firmat ei tohi meie suurest saladusest midagi teada?”

      „Sina ju meile niikuinii ei räägi, eks, Jerry?” küsis tõmmu näitsik.

      „Kui Daniel tahab tõepoolest selle raamatu maha vaikida,” arvas punapea läbematult, heitnud enne kiire pilgu üle õla veendumaks, et ülemust pole kusagil lähedal, „ei tohiks ta saata advokaate igale poole üle linna asja summutama. Mulle juba helistatakse ja küsitakse, mis toimub.”

      „Jerry,” lausus tõmmu neiu julgelt, „miks pidid sina advokaatidega rääkima?”

      „Sellepärast, et minust on seal kirjutatud, Sarah,” vastas Waldegrave ja tegi oma klaasiga laia viipe, mis saatis osa selle sisust hoolikalt pöetud murule. „Olen seal kuni oma kurdivõitu kõrvadeni sees. Raamatus.”

      Kõik naised tõid kuuldavale jahmatus- ja protestihüüatusi.

      „Mida oleks Quine’il küll sinu kohta öelda!? Sa oled teda ju nii viisakalt kohelnud,” nõudis tõmmu neiu.

      „Oweni lugulaulu refrään ütleb, et olen tema meistriteostega põhjendamatult karmilt ümber käinud,” ütles Waldegrave ja tegi klaasist vaba käega kääre meenutava liigutuse.

      „Oi, ja see ongi kõik?” küsis blondiin kerge pettumusevarjundiga. „Tema on ju suur nina. Olgu õnnelik, et temaga üldse asju aetakse, kui arvestada, kuidas ta käitub.”

      „Paistab üha rohkem, et ta on jälle läinud põranda alla,” kommenteeris Waldegrave. „Ei vasta ühelegi kõnele.”

      „Igavene arg värdjas,” teatas punapea.

      „Tegelikult olen ma tema pärast üsna mures.”

      „Mures?” kordas punapea uskumatult. „Sa ei räägi ometi tõsiselt, Jerry?”

      „Sa oleks ka mures, kui oleksid seda raamatut lugenud,” lausus Waldegrave väikese luksatuse saatel. „Tundub, et Owen on omadega läbi. See meenutab enesetapja hüvastijätukirja.”

      Blondiin tõi kuuldavale kerge naeruturtsatuse, aga surus selle kohe maha, kui Waldegrave tema poole vaatas.

      „Ma ei tee nalja. Minu meelest on ta kokkuvarisemise äärel. Kogu tavapärase grotesksuse juures on alltekst ühene: kõik on minu vastu, kõik tahavad mulle halba, kõik vihkavad mind …”

      „Kõik vihkavadki teda,” sekkus blondiin.

      „Mitte ükski mõistlik inimene ei saa ette kujutada, et seda on võimalik avaldada. Ja nüüd on ta kadunud.”

      „Ta on seda siiski ennegi teinud,” leidis punapea kannatamatult. „See on tema alatine trikk, mängida põgenemist. Daisy Carter Davis-Greeni kirjastusest rääkis mulle, et ta laskis kaks korda vihaselt jalga, kui tema „Vennad Balzacid” nende juures töös oli.”

      „Mina olen tema pärast mures,” jätkas Waldegrave kangekaelselt. Ta võttis suure sõõmu veini ja lausus: „Äkki lõikas randmeveenid läbi …”

      „Owen ennast tapma küll ei hakka!” naeris blondiin. Waldegrave vaatas talle ülalt alla, silmis Strike’i meelest pilk, kus segunesid haletsus ja vastumeelsus.

      „Tead, Miranda, inimesed kipuvad ennast tapma, kui arvavad, et neilt on igasugune elu mõte ära võetud. Isegi see tõsiasi, et teiste meelest on nende kannatused naljanumber, ei suuda seda arvamust väärata.”

      Blond näitsik tegi umbuskliku näo, aga keegi ei püüdnud teda kaitsta.

      „Kirjanikke on erinevaid,” sõnas Waldegrave. „Ma pole kunagi näinud ühtki, kes oleks nii tubli, et poleks nupust nikastanud. See aga on lugu, mida kuradi Liz Tassel veel kaua meeles peab.”

      „Ta väidab, et ei teadnud, millest selles raamatus juttu on,” ütles Nina. „Ta räägib kõigile, et oli haige ja ei lugenud seda korralikult …”

      „Ma tunnen Liz Tasselit,” urises Waldegrave ja Strike tajus oma imestuseks armastusväärse purjus toimetaja sõnades tõelist viha. „Ta andis endale täpselt aru, mida teeb, kui pani raamatu kella külge. Ta arvestas, et see on tema viimane võimalus Oweni arvel veel pisut raha teenida. Kenake ports reklaami tänu skandaalile Fancourt’i ümber, keda Liz juba aastaid vihkab … Aga nüüd lendas sitt niimoodi ventilaatorisse, et ta ise hülgas kliendi. Kuradima jõle käitumine.”

      „Daniel võttis talle tänaseks saadetud kutse tagasi,” ütles tõmmu neiu. „Pidin talle helistama ja seda ütlema. Väga vastik.”

      „Kas sa tead, kuhu Owen võis minna, Jerry?” küsis Nina.

      Waldegrave kehitas õlgu.

      „Ta võib olla ükskõik kus. Aga loodan, et temaga on kõik korras, kus ta ka ei ole. Ma ei saa midagi parata, et see totakas mats on mulle kõigest hoolimata sümpaatne.”

      „Mis suur skandaal see Fancourt’iga on, millest Owen СКАЧАТЬ