Sinimäed 1944. Mart Laar

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ Eesti sõjaväe tuumik, mis õigel ajal Eestisse tagasi pöördudes suudaks taastada Eesti iseseisvuse.35

      Arvukalt oli eestlasi ka vastaspoolel – Punaarmee ridades. 1941. aastal mobiliseeris Nõukogude Liit Eestist üle 30 000 mehe. Lisaks oli hulgaliselt eesti sõjamehi olnud ka Punaarmee 22. Laskurkorpuses, niinimetatud Eesti Territoriaalkorpuses, kuid sattudes Pihkvamaal sakslaste haardesse, andis neist suurem osa end vangi. Venemaal koondati eestlased esialgu tööpataljonidesse, mis meenutasid rohkem vangilaagreid ja olidki allutatud NKVD Laagrite Peavalitsusele, ning kus näljas ja külmas hukkus tuhandeid. Näis, nagu oleks nõukogude võim just seda taotlenudki. 1941. aasta lõpul alustati eestlaste koondamist kaheks laskurdiviisiks ja tagavarapolguks, mis 1942. aastal laskurkorpuseks ühendati. 1942.

      aasta detsembris paisati korpus Velikije Luki all rindele. Korpus kandis neis lahinguis raskeid kaotusi, osa eestlasi jooksis sakslaste poolele üle. Väljalangenud asendati venelaste ja Venemaa eestlastega. Selle tagajärjel muutus mõnevõrra nii korpuse rahvuslik koosseis kui ka ideoloogiline atmosfäär. Rindele ei saadetud korpuse jalaväeüksusi uuesti siiski enne, kui Eesti saatus oli faktiliselt otsustatud. Seniks jäid nad Kõrgema Ülemjuhatuse ja erinevate rinnete reservi. 1944. aastal algas Laskurkorpuse meestele pidulikult: nii korpuse komandörid kui ka seda külastanud Eesti NSV võimukandjad kinnitasid, et peagi ollakse Eestis tagasi, sest ettevalmistused Saksa vägede purustamiseks Leningradi all on lõpule jõudnud.

Punaarmee rünnak Leningradi all, Saksa vägede taandumine Eesti piiridele

      1944. aasta jaanuari keskpaigaks oli Punaarmee ettevalmistused suurrünnakuks rinde põhjalõigus lõpule viinud. Leningradi alla ning Oranienbaumi sillapeale olid koondatud suured jõud ning arvukalt raskerelvi. Väegrupi „Nord”36 vastu paiskas Nõukogude väejuhatus Leningradi, Volhovi ja 2. Balti rinde väed, keda abistasid Punalipuline Balti Laevastik, lennuvägi ja partisanid. Elavjõus oli Punaarmee ülekaal Nõukogude andmetel kahekordne, soomusmasinate ja lennukite osas aga neljakordne. Eriti suure ülekaalu oli punavägi koondanud vahetult Leningradi piirava 18. armee vastu. Oranienbaumi platsdarmile koondatud 2. löögiarmee ja Pulkovo kõrgustikul tegutsenud 42. armee ülekaal vastastest oli veelgi suurem, tankide osas pealöögi suunas näiteks 7,5 korda. Punaarmee käsutuses oli antud Leningradi all rindelõigus 1070 lennukit sakslaste 103 vastu.37

      Rünnaku põhiraskust pidi kandma Leningradi rinde koosseisu kuuluv 2. löögiarmee, mida juhatas 1900. aastal sündinud kindralpolkovnik Ivan Fedjuninski. Fedjuninski liitus Punaarmeega Kodusõja päevil, komparteisse võeti ta siiski alles 1930. aastal. 1939. aastal paistis Fedjuninski silma lahingutes jaapanlaste vastu Halhin-Goli järve ääres, teenides ära Nõukogude Liidu kangelase kuldtähe ning aastakümneid hiljem, 1975. aastal, Mongoolia Rahvavabariigi kangelase tiitli. Marssal Georgi Žukovi usaldusaluseks tõusnud Fedjuninskile usaldati 1941. aasta suvel laskurkorpuse, seejärel armee ning lõpuks koguni Leningradi rinde juhtimine. Viimane ülesanne oli Fedjuninskile siiski liig ning peagi leiame ta taas armeejuhataja kohalt. 1943. aastast alates juhatas Fedjuninski Leningradi rindel võitlevat 2. löögiarmeed, mille koosseisus Suure Isamaasõja käigus võitles mitu Punaarmee eliitüksust.

      Punaarmee suurpealetungi lähenemine polnud saladuseks ka Saksa väejuhatusele. Väegrupi „Nord” ülemjuhataja Georg von Küchler palus uuesti luba rinne kaitseliinile „Panther” tagasi tõmmata, kuid kutsus sellega esile vaid Hitleri raevuhoo. Hitler leidis, et tema väejuhtide ainus soov on võimalikult kiiresti taanduda, kadunud olevat igasugune võitlusvaim. Nii jäeti väegrupp „Nord” endistele positsioonidele oma saatusele vastu astuma.

      Punaarmee suurrünnak algas 14. jaanuaril 1944 võimsa ettevalmistustulega, mis koondus samasse lõiku Kolpino piirkonnas, kus Saksa üksustele allutatud eesti idapataljonid olid punaväed poole aasta eest tagasi löönud. 38 Nüüd olid eestlased viidud teise rindelõiku, Kolpinot kaitsvad Luftwaffe välidiviisid ei suutnud aga Punaarmee survele vastu seista. 2. löögiarmee andis sakslaste pihta löögi Oranienbaumi platsdarmilt Ropša suunas, järgmisel päeval alustas Pulkovo kõrgustikult rünnakut 42. armee kindralpolkovnik Ivan Maslennikovi juhtimisel. Vaatamata sakslaste meeleheitlikule vastupanule leidis punavägi kaitses peagi nõrga koha ning asus sakslaste positsioone kahelt poolt kokku suruma. Luftwaffe välidiviiside kaotused olid väga suured ning nad tõmbusid tagasi, see aga pani raskesse olukorda oma positsioone hoidvad Relva-SS-i üksused. Reserve läbimurde tõrjumiseks väegrupil „Nord” polnud.39 19. jaanuaril tõmbus rõngas taandumisega hilinenud Saksa üksuste ümber kokku. Punaarmee kätte langes vangi umbes 1000 Saksa sõdurit. Taanduvad Saksa üksused jätsid Punaarmee kätte osa raskerelvastusest, kaasa arvatud ka Leningradi tulistanud 85 raskesuurtükki. Mobiilsemad suurtükiväeosad õnnestus sakslastel siiski õigeaegselt tagasi tõmmata, luues sellega eeldused tõhusa kaitse organiseerimiseks Narva liinil.

      14. jaanuaril alustasid Novgorodi all pealetungi ka Volhovi rinde (juhataja armeekindral Kirill Meretskov) üksused. Punaarmee pealetungile aitas kaasa sakslaste tagalas käivitatud partisanisõda, mis keskendus ühendusteede hõivamisele, üritades sel teel takistada sissepiiramisohtu sattunud üksuste taandumist. Ka oli partisanidel oluline osa luuretegevuses ning Saksa kaitse nõrkade kohtade väljaselgitamises. Sama taktikat üritati ilmselt kasutada ka Eestis, kuhu 1944. aasta alguses saadeti Punaarmee rünnaku ettevalmistamiseks Venemaalt mitu partisaniüksust. Need ei suutnud Eestis küll pikemalt kanda kinnitada.

      Kas partisanide abil või luure toetusel leidis Punaarmee 1944. aasta jaanuari keskel sakslaste kaitses igal juhul nõrga koha ning 59. armee (juhataja kindralleitnant Ivan Korovnikov) möödus Novgorodist, saades selle peaaegu oma haardesse. Kartes 18. armee täielikku ümberpiiramist, andis väegrupi „Nord” ülemjuhataja 20. jaanuaril 1944 taganemiskäsu.40 Taanduvate Saksa üksuste järel liikusid Punaarmee tankid. Lootes Saksa 18. armee ümber piirata ning seejärel purustada, otsustas Leningradi rinde juhatus pöörata 42. armee Pihkva suunale. Saksa 18. armeel tuli nüüd oma elu eest võidelda. Neis lahinguis paistsid silma eesti idapataljonid nr. 658 ja 659. Major Alfons Rebase juhitud 658. pataljon sai käsu kaitsta Novgorodi alt taanduvate Saksa üksuste ainsat taandumisteed Novgorodi-Luuga maanteel Sürkovo küla juures. Kohati paanikas põgenevate sakslaste kõrval olid lauluga lahingusse minevad eestlased teravaks kontrastiks. Aimates Punaarmee rünnaku suunda, ei seadnud major Rebane pataljoni positsioonile mitte küla servale, vaid eemale, raudtee muldkeha taha. Kui Punaarmee üksused asusid tugeva ettevalmistustule järel küla ründama, said nad ootamatu ja tugeva hoobi ning löödi tagasi. Rünnakus kaotas võitlusvõime terve Punaarmee laskurdiviis. Koos tunnustusavaldusega anti Rebasele taandumiskäsk ning peagi võtsid eestlased sisse kaitse Luuga all Vaškovo küla juures. Siingi tõrjusid eestlased edukalt suures ülekaalus oleva vaenlase rünnaku. Ka edaspidi katsid eestlased sakslaste taandumist, olles ise korduvalt ümberpiiramisohus, kuid murdes ikka ja jälle põhijõudude juurde välja. 1944. aasta veebruari esimese nädala lõpuks oli olukord Luuga piirkonnas stabiliseerunud. Nende lahingute eest omistati major Rebasele esimese eestlasena Raudristi Rüütlirist.41

      42. armee lõunasse pöördumine kergendas küll veidi Narva suunas taanduvate Saksa üksuste olukorda, kuid sellele vaatamata seisis nende vastas tohutu ülekaal. Leningradi ja Narva vahel olid sakslased ette valmistanud mitu kaitsepositsiooni, kuid ei suutnud neist ühelegi püsima jääda. 28. jaanuaril andis Leningradi rinde ülemjuhataja armeekindral Leonid Govorov 2. löögiarmeele käsu jätkata pealetungi Narva suunas ning murda vastase kaitse Narva jõel käigult läbi. Narva poole taanduvad 11. SS-i soomusgrenaderidiviis „Nordland” ja 4. SS-i soomusgrenaderibrigaad „Nederland”, mis koos mõnede Wehrmacht’i üksustega allusid SS-i III Germaani Soomuskorpusele, suutsid siiski üsna organiseeritult tagasi tõmbuda. Jamburgi lähedal panid diviis „Nordland” ja 10. Luftwaffe välidiviisi riismed kindralmajor Hermann von Wedeli juhtimisel Punaarmee edasitungi mitmeks päevaks СКАЧАТЬ