Suur võluvägi. Hirmudest vaba loominguline elu. Elizabeth Gilbert

Чтение книги онлайн.

СКАЧАТЬ elu – ja seda ma tahan –, siis pean ka hirmule ruumi jätma.

      Palju ruumi.

      Otsustasin, et pean looma piisavalt avara siseelu, et hirm ja loovus saaksid rahulikult koos eksisteerida, sest oli näha, et need jäävad nagunii alatiseks kokku. Tõtt-öelda tundub mulle, et hirm ja loomevaim on Siiami kaksikud, seda tõendab asjaolu, et loomevaim ei saa astuda ühtki sammu, ilma et hirm kõrval kõmbiks. Hirm ja loomevaim on pärit ühest üsast, nad sündisid korraga ja mõned elutähtsad elundid on neil ühised. Seepärast peamegi hirmuga ettevaatlikult ringi käima – olen märganud, et kui püütakse hirmu surmata, tapetakse seejuures pahatihti kogemata ka loomevaim.

      Seepärast ei püüa ma hirmu tappa. Ma ei lähe selle vastu sõtta. Teen sellele hoopis ruumi. Palju ruumi. Iga päev. Ka praegu teen ma hirmule ruumi. Luban hirmul elada, hingata ja mugavalt jalgu sirutada. Mulle näib, et mida vähem ma hirmuga võitlen, seda vähem võitleb hirm vastu. Kui mina lõdvestun, lõdvestub ka hirm. Tõtt-öelda kutsun ma hirmu südamlikult igale poole kaasa. Koostasin hirmule isegi tervituskõne, mille kannan ette enne igat uut ettevõtmist või suurt seiklust.

      See on umbes selline:

      „Kallis Hirm! Loomevaim ja mina kavatseme minna rännakule. Ma mõistan, et sina tuled kaasa, sest seda teed sa alati. Mõistan, et sa usud, et sul on minu elus tähtis ülesanne täita ja sa võtad seda tõsiselt. Su ülesanne näikse olevat külvata täielikku paanikat alati, kui ma kavatsen teha midagi huvitavat, ja luba öelda, et sa täidad oma ülesannet oivaliselt. Taeva päralt, muidugi tee seda edasi, kui tunned, et pead. Aga ka mina kavatsen sel rännakul oma ülesannet täita, nimelt usinalt töötada ja keskenduda. Loomevaim täidab omakorda oma ülesannet ehk ergutab ja tiivustab. Meie sõidukis on piisavalt ruumi, nii et tunne end nagu kodus, aga püüa aru saada, et ainult Loomevaim ja mina langetame rännakul otsuseid. Ma saan aru ja lepin sellega, et sa oled meie perekonna liige, ega jäta sind kunagi meie tegevusest kõrvale, aga ikkagi tea, et sinu soovitusi ei järgi me kunagi. Sa tohid istuda ja võid sõna võtta, aga mitte hääletada. Sa ei tohi puutuda maakaarte, ei tohi soovitada ringiminekut, ei tohi temperatuuri üles kruttida. Sa ei tohi isegi raadiot puutuda. Eelkõige aga, mu kallis vana sõber, sul on kategooriliselt keelatud juhtida.”

      Siis asumegi üheskoos teele, mina, loomevaim ja hirm, igavesti külg külje kõrval, taas kord teel hirmuäratava, aga imelise tundmatu tulemuse poole.

      MIKS ON ASI SEDA VÄÄRT

      Tähtsal ja ambitsioonikal rännakul pole hirmu sugugi alati mugav ega kerge kaasa vedada, aga see on alati vaeva väärt, sest kui te ei õpi hirmuga mugavalt kõrvuti rändama, siis ei saa te iial minna ühtegi huvitavasse kohta ega teha midagi huvitavat.

      Sellest oleks kahju, sest elu on lühike, haruldane, võrratu ja imepärane ning eluajal tuleks teha kõike, mis on tõeliselt huvitav. Ma tean, et te tahate seda, sest ka mina tahan seda.

      Seda tahame me kõik.

      Teis on peidetud aardeid, haruldasi aardeid, niisamuti minus, niisamuti meis kõigis. Et neid aardeid päevavalgele tuua, on vaja teha tööd, uskuda, keskenduda, olla vapper ja pühenduda; kell tiksub, maailm pöörleb ja meil lihtsalt ei ole aega mõelda kammitsetult.

      LUMMUS

      IDEE SAABUB

      Nüüd, kui hirmust on räägitud, võime viimaks rääkida võluväest.

      Räägin alustuseks kõige imepärasema loo, mis on minuga iial juhtunud.

      See lugu räägib raamatust, mille kirjutamine mul luhtus.

      Lugu algab 2006. aasta varakevadel. Mul oli hiljaaegu ilmunud „Söö, palveta, armasta” ning ma pidasin parajasti aru, mida edasi teha – loomingulises mõttes. Vaist ütles, et on aeg tagasi pöörduda kirjanduslike juurte juurde ja kirjutada ilukirjandusteos, aga seda polnud ma aastaid teinud. Ausalt öeldes polnud ma juba nii kaua romaani kirjutanud, et kartsin, et olen sootuks unustanud, kuidas seda teha. Nüüd aga oli mul romaani idee – idee, mis ajas mind väga elevile.

      See idee tugines loole, mille mu armsam Felipe oli mulle ühel õhtul rääkinud; loole, mis oli juhtunud Brasiilias tema lapsepõlves 1960. aastatel. Brasiilia valitsusel oli olnud kavatsus ehitada maantee läbi Amazonase džungli. Oli marulise tehnilise arengu ja moderniseerimise ajajärk, nii et küllap oli seesugune mõte tundunud toona rabavalt edumeelsena. Brasiillased matsid oma ambitsioonikasse plaani terve varanduse. Ka rahvusvahelised arendajad matsid sellesse palju miljoneid. Pöörane hulk rahast kadus jalamaid korruptsiooni ja korralageduse musta auku, aga viimaks nirises piisavalt raha siiski ka õigetesse kohtadesse, nii et maantee ehitamisega sai algust teha. Mõni kuu läks kõik hästi. Töö edenes. Lühike teejupp sai valmis. Džungel oli vallutatud.

      Siis hakkas vihma sadama.

      Paistab, et ükski ettevõtmise kavandajatest polnud päriselt aru saanud, mida Amazonase vihmaaeg õieti tähendab. Ehituspaik oli üks-kaks-kolm üle ujutatud ja elamiskõlbmatu. Töömeestel ei jäänud muud üle kui ära minna, jättes kogu varustuse sügavale vee alla. Kui nad palju kuid hiljem, pärast vihmade lakkamist tagasi pöördusid, avastasid nad oma õuduseks, et džungel oli alustatud maantee sama hästi kui alla kugistanud. Loodus oli nende higi ja vaeva kustutanud, nagu poleks töölisi ega maanteed iial olemas olnudki. Nad ei leidnud enam seda kohtagi, kus olid töötanud. Ka kõik masinad olid kadunud. Mitte varastatud, lihtsalt alla neelatud. Felipe kirjeldas: „Mehe kõrguste ratastega buldooserid olid mutta imetud ja igaveseks kadunud. Kõik oli läinud.”

      Kui Felipe mulle seda rääkis, eriti masinaid neelavast džunglist, tuli mul kananahk ihule. Kuklakarvad tõusid turri, süda läks natuke pahaks, pea hakkas ringi käima. Mul oli selline tunne, nagu hakkaksin armuma või oleksin kuulnud ärevat uudist või vaataksin üle kuristiku midagi kaunist ja lummavat, aga ohtlikku.

      Olin neid sümptomeid varemgi kogenud, niisiis teadsin kohe, mis toimub. Nõnda tugev emotsionaalne ja psühholoogiline reaktsioon ei taba mind just tihti, aga siiski piisavalt tihti (ja on kooskõlas sümptomitega, millest on räägitud kõigi aegade jooksul kogu maailmas), et võiksin nimetada seda nimepidi: inspiratsiooniks.

      Kohe kirjeldan, mis tunne on, kui tuleb idee.

      KUIDAS IDEED TOIMIVAD

      Nüüd on aeg seletada, et olen kogu elu loomevaimu kummardanud ja pikapeale on mul kujunenud ports uskumusi selle kohta, kuidas loomevaim käitub – ja kuidas temaga tuleb käituda. Need uskumused on võrsunud täielikult ja trotslikult võluvägisest mõtlemisest. Kui viitan võluväele, siis sõna otseses mõttes. Sigatüüka mõttes. Ma viitan üleloomulikule, müstilisele, seletamatule, sürrealistlikule, jumalikule, ebamaisele, teispoolsele. Sest tõtt tunnistades usun ma, et loomevaim on võluvägine, mitte puhtinimlikku päritolu.

      Конец ознакомительного фрагмента.

      Текст предоставлен ООО «ЛитРес».

      Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.

      Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, СКАЧАТЬ